Brežnev. Leonid Mletšin

on>

      Autorilt

      Mul on hästi meeles, millal ma esimest korda kuulsin Brežnevist ja nägin tema fotot. 1964. aasta septembris läksin ma esimesse klassi. Me elasime siis ootuses, et jõuab kätte Hruštšovi lubatud kommunism. Meie klassijuhataja, kes oli lõpetanud pedagoogilise instituudi Mordvas, täpsustas asja, lähtudes rajooni haridusosakonna soovitustest:

      „Pidage silmas, et kommunism ei saabu ühe päevaga, ärge arvake, et hommikul teatatakse raadios: tänasest päevast algas kommunism. Kommunism tuleb ajapikku.”

      Kuid kommunismi peatses saabumises ei kahelnud keegi – kuni NLKP Keskkomitee oktoobripleenumini, kus Hruštšov erru saadeti.

      Just siis ma nägingi Leonid Iljitš Brežnevit: tema foto ilutses kõikide ajalehtede esiküljel. Ma ei tea, mida näidati neil päevil televiisoris, televiisor oli veel luksuskaup ja minu vanematel selle ostmiseks raha ei olnud. Kuid ajalehti tellisid nad hulgi. Kui täiskasvanud läksid kööki, et vahetada mõtteid meie maal aset leidnud vapustavate muutuste üle, jäid ajalehed minu käsutusse. Fotosid oli kaks: Brežnev ja Kossõgin. Kuid ma mäletan, et täiskasvanud rääkisid ainult Brežnevist. Kas nad said aru, et just temast saab riigi juht? Mulle ta igatahes meeldis.

      Niisama selgelt on mul meeles ka tema surmapäev. 10. novembril 1982, pärast pikka komandeeringut lõunas, saabusin lennukiga külma Moskvasse. Kui ma kodus reisikotti lahti pakkisin, panin mängima raadio ja sain aru, et midagi on juhtunud. Kõikidest raadiojaamadest ja telekanalitest tuli nukrat klassikalist muusikat. Oletati: kas Tema või mitte Tema? Sümpaatiast Brežnevi vastu ei olnud enam midagi järel. Riik oli temast väsinud.

      Kaheksateist Brežnevi võimuloleku aastat olid minu poisiea- ja noorusaastad, neil aastatel sain ma täiskasvanuks ja minu ellusuhtumine kujunes aktiivseks. Kui ma kirjutasin seda raamatut, oleksin ma otsekui kõik need aastad uuesti läbi elanud.

      Tõsi, oli ka nukraid hetki. Sel ajal kui ma Brežnevi elulugu kirjutasin, lahkusid üksteise järel inimesed, kes Brežnevi ajastul olid etendanud üsna tähtsat osa ja mulle paljustki rääkinud. Ma matsin ka oma võõrasisa, keda ma väga armastasin ja keda on selles raamatus samuti mainitud, muuhulgas olen ma talle võlgu arusaamise Brežnevi võimu mehhanismist.

      Kuid mõistagi oli veelgi kurvem tõdeda, et need olid käest lastud võimaluste, asjata raisatud jõu aastad! Brežnev tuli võimule riigis, mis ootas uuendusi ja unistas edasiliikumisest, kuid jättis maha riigi, kus valitses pettumus, riigi, mida oli laostanud varjamatu silmakirjalikkus ja mis oli jäänud maha enamarenenud maadest. Ent nüüd tõttan ma juba ette…

      Kui 1964. aasta oktoobris tuli meie maal võimule Leonid Iljitš Brežnev, ei arvanud keegi, et ta jääb Nõukogude Liitu juhtima tervelt kaheksateistkümneks aastaks, kuni oma surmani.

      ESIMENE OSA

      VIIMANE JUTUAJAMINE HRUŠTŠOVIGA

      NLKP Keskkomitee Presiidiumi istung, kus tagaselja otsustati riigi juhi Nikita Sergejevitš Hruštšovi saatus, toimus 12. oktoobril 1964. Kohal oli kogu Moskvas töötav partei juhtkond. Rahvusvabariikides töötavaid Presiidiumi liikmeid ei olnud veel kohale kutsutud.

      Ei olnud ka Hruštšovi ennast – ta puhkas Pitsundas koos oma esimese asetäitjaga valitsuses Anastass Mikojaniga. Hruštšov koostas juhtkonna endast noorematest inimestest, kuid isiklikus läbikäimises tundis ta end kõige mugavamalt Mikojaniga. Mitte ainult sellepärast, et nad olid eakaaslased – neid liitis aastatepikkune koostöö Stalini ajal.

      Kui NLKP Keskkomitee esimest sekretäri polnud kohal, juhatas Presiidiumi istungit Leonid Iljitš Brežnev. Hruštšovi äraolekul juhtis Brežnev kogu parteimajandust. Ta oli äsja jõudnud tagasi Berliinist, kus ta oli käinud ametliku delegatsiooni juhina õnnitlemas idasakslasi Saksa Demokraatliku Vabariigi 15. aastapäeva puhul.

      Pealtnägijate tunnistuste kohaselt oli Brežnev väga ärevil. Ka saalis, kuhu olid kogunenud partei ja riigi juhid, oli tunda närvilisust ja hirmu. See polnud mingi tavaline istung: Keskkomitee Presiidiumi liikmed otsustasid Nikita Hruštšovi partei Keskkomitee esimese sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimehe ametikohalt maha võtta.

      Lõpmatud salajased läbirääkimised sellel ohtlikul teemal olid kestnud juba mitu kuud. Kuid 12. oktoobril olid nad kogunenud täiesti ametlikult. Keskkomitee üldosakonna juhataja Vladimir Malin pani nagu tavaliselt väikestele kaardikestele kirja esinejate peamised teesid. Tõenäoliselt just asjaolu, et kohal viibis Malin, andis tunnistust sellest, et Hruštšovi päevad on loetud. Vladimir Malin oli juhatanud üldosakonda kümme aastat ja teda peeti Hruštšovi eriti usaldusväärseks abiliseks.

      „Nagu Poskrebõšev Stalini juures,” ütles Malin enda kohta uhkusega.

      Mida Presiidiumi istungil arutati?

      Mis ettekäändel kutsuda Hruštšov Moskvasse, et ta ei hakkaks midagi kahtlustama ega rakendaks vastuabinõusid? Seda esiteks. Ja teiseks seda, kuidas läbi viia jutuajamine Hruštšoviga, kes mis järjekorras esineb ja mida nimelt ütleb.

      Rääkisid põhiliselt Brežnev ja teised mõjukad isikud partei juhtkonnast: Keskkomitee sekretärid Nikolai Podgornõi, Andrei Kirilenko ja Aleksandr Šelepin.

      Šelepin ei olnud veel Keskkomitee Presiidiumi liige, kuid tema positsioon võimuhierarhias ja roll Hruštšovi kukutamise ettevalmistamisel olid sellised, et teda kuulati eriti tähelepanelikult.

      Peaaegu otsekohe otsustati: on vaja anda sõna Ukraina Kommunistliku Partei esimesele sekretärile Pjotr Šelestile, see oleks tähtis signaal – Kiiev kritiseerib Hruštšovi. Sest just Ukraina parteiorganisatsiooni peeti Hruštšovi peamiseks toetajaks. Kiievi juhtkonnas oli palju neid, keda oli kohale määranud tema ise. Ka Šelestit peeti Hruštšovi meheks. Ta meenutas Hruštšovi koguni väliselt: väikest kasvu, ümar robustsevõitu nägu, täiesti kiilas…

      Moskvasse otsustati Hruštšov kutsuda ettekäändel, et seoses tema kirjaga põllumajanduse reorganiseerimise kohta oli kuhjunud palju küsimusi.

      Samas kerkis küsimus: kes peaks Pitsundasse helistama? Ka see oli paras katsumus. Hruštšoviga rääkida oli kõhedavõitu. Hruštšov Presiidiumi liikmetega ei tseremoonitsenud, ta võis igaühe neist vabalt kus seda ja teist saata.

      Ajal, mil Brežnev oli Berliinis, juhtis parteimajandust Nikolai Podgornõi, visa ja auahne mees. Kuid Podgornõi keeldus kategooriliselt: ta oli äsja Hruštšovile jooksvatest asjadest üksikasjalikult ette kandnud ja Nikita Sergejevitš imestaks, et miks talle siis kohe tekkinud probleemidest ei räägitud? Hoidku Jumal, kui ta midagi kahtlustama hakkab…

      Siis otsustati, et helistab Brežnev. Kes siis veel? Tema ju täidab vanema seltsimehe kohustusi. Õhtul kella üheksa paiku võeti valitsuse linnadevahelise kõrgsagedusside kaudu ühendust riikliku suvilaga Pitsundas. Kõne võttis vastu Hruštšov.

      Šelesti sõnul Brežnev närveeris. Ta kahvatas, huuled tõmbusid siniseks, hääl värises. Kuulanud ta ära, ütles Hruštšov pahaselt:

      „Mis teil seal lahti on? Kas te ei saa minuta päevagi läbi? Hea küll, ma mõtlen järele. Mikojan on siin, ma pean temaga nõu. Helistage mulle hiljem uuesti.”

      See tund möödus Keskkomitee Presiidiumi liikmetele pinevas ootuses. Hruštšovist, kes kümne aasta kestel oli hõlpsasti vabanenud oma võistlejatest ja konkurentidest, võis kõike oodata.

      Tund aega hiljem helistas Brežnev uuesti Hruštšovile.

      Hruštšov ütles ärritatult:

      „Hea küll, ma lendan koos Anastass Ivanovitšiga homme hommikul kell üksteist Moskvasse.”

      Lõpetanud arutelu, valmistasid Presiidiumi liikmed ette korrakohase otsuse:

      „1. Seoses sellega, et NLKP Keskkomiteesse on laekunud järelepärimised põhimõttelist laadi arusaamatuste kohta küsimustes, mida on kavas arutada NLKP Keskkomitee pleenumil käesoleva aasta novembris, ning ka uue viie aasta plaani väljatöötamise küsimustes, tunnistada edasilükkamatuks ja vajalikuks arutada need läbi NLKP Keskkomitee Presiidiumi lähimal istungil sm. Hruštšovi osavõtul.

      Teha sm-tele Brežnevile, Kossõginile, Suslovile ja Podgornõile ülesandeks võtta telefoni teel ühendust sm. Hruštšoviga ja teha talle antud otsus teatavaks eesmärgil viia Keskkomitee Presiidiumi istung läbi 13. oktoobril 1964.

      2. Seoses sellega, et sm. Hruštšovi kiri 18. juulist 1964.