Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

olen püüdnud hoiduda terminoloogiaga vassimisest, mis paraku tähendab ka näiteks inglise keelel põhinevat arvutisõnavara, sest kindlasti ei tea need inimesed midagi tarkvara rämpstõlgetega eesti keelde ilmunud sõnavärdjatest. Paljud sõnad olen lühendanud. ’Informatsioon’ on ametlikult ’infoks’ lühenenud, ehk siis on ära kadunud tolle pseudoladinakeelse sõna sisuliselt mõttetu pikk saba. Miks ei või sama juhtuda teistegi sõnadega – ’gravi’, ’simu’, ’sat’ etc? Nagu me kasutame sõna ’laser’ üldse mõtlemata, et tegemist on algselt lühendiga, kasutavad nood inimesed terminina näiteks sõnu ’leo’, ’meo’ ja ’heo’, mis on lühendid ’low Earth orbit’, ’middle Earth orbit’ ja ’high Earth orbit’-ist, ehk madalast (kuni 2000 km), keskmisest (2000–40000) ja kõrgest (üle 40000 km) Maa orbiidist.

      Rohkem võivad segadust tekitada slängiväljendid, mis on isegi olemas, kuid väiksema seltskonna pärusmaa. Seda, et asjaosalised ei vaevu välja ütlema ’tarkvara’ ja ’riistvara’, vaid napsavad lühidalt ’soft’ ja ’raud’, üldiselt ikka teatakse, kuid kindlasti sama üldiselt ei teata, et mõnikord nimetatakse inimesi irooniliselt ’märgvaraks’ (wetware).

      Ma ei osanudki midagi mõistlikku peale hakata selle pika ja lohiseva ’trotüülekvivalendiga’. Tegu on ju sisuliselt plahvatusel vabaneva energiaga ja seega tuleks rääkida hoopis TJ-dest, ehk teradžaulidest (1 kilotonni trotüüli plahvatusel vabaneb ligikaudu 4,2 TJ energiat), ent siin tekib sama raskus kui Kelvini kraadidega ja auto kiiruse väljendamisega meetrites sekundis – teiste ühikutega harjunud lugejale tuleb need niikuinii ära tõlkida…

      Kuid aitab sellest. Aitab autorist ja tänasest päevast.

      Siin see lugu on –

      Siim Veskimees

      Ennesõjaaegne kullakarva

      Kevad 2060

      Longhorn

      Esimene Bosporuse sild oli valmimise ajal maailmas pikkuselt neljas ja kuigi see auväärne koht oli ehitamisest möödunud peaaegu 90 aastaga edetabelis kõvasti kukkunud, nägi Euroopat ja Aasiat lahutava väina ületamine ikkagi üsna muljetavaldav välja. Eriti vanas ebamäärast värvi loksuvas ja krigisevas autobussis, mille parimad aastad olid jäänud pealtnäha kah sinna silla ehitamise aegu… mis oli muidugi ilmselge liialdus, ehkki vähegi normaalsemates oludes oleks see hale tossav asjandus ammu ümbertöötlusele läkitatud. Aga Türgi puhul ei saanud normaalsusest rääkida, vähemalt mitte inimesele Euroopa Liidu teisest, põhjapoolsest otsast, kus veel üritati teha nägu, et elu läheb paremaks ja Türgis kasvatatud puuvilju kõlbab kasutada ainult rotimürgina… Kummatigi osteti need poest ju ikkagi ära… Ent seda, mida vaesemad inimesed sõid, oli parem mitte teada.

      Ago vaatas linna, mis tihedalt mõlemaid kaldaid täitis, väina ennast, mille laevaliiklus autoliiklusele sillal alla ei tahtnud jääda, ja pidi endale tunnistama, et küllap lihtsalt on selle silla ületamine sümboolne. Boğazist – nii oli selle väina türgikeelne nimetus – algas teine maailm. Mis sest, et Türgi oli kunagi kanna ka Euroopa poolel maha saanud ja kuulus nüüd täiega Euroopasse… Täpsemalt, kuulus mõningate piirangutega Euroopa Liitu.

      Oli keskpäev ja liikluseks kasutati mõlemas suunas kolme rida. Beylerbeyi oli ilmselt kunagi sajandite eest olnud selle külakese nimi, kuhu nüüd kinnitus silla Aasia-poolne ots ja kus silla ületamise eest raha küsiti. Külakesest oli muidugi alles jäänud ainult tollipunkti nimi ja protseduur ise oli vähemalt igapäevaste sõitjate jaoks juba mitu põlvkonda tagasi automaatseks muudetud, nii et iga hetk laiali laguneda ähvardav sõiduvahend tuhises väravatest kiirust vähendamata läbi, keeras silla taga algavasse parkimisplatside rägastikku, leidis teiste samasuguste parves koha ja sülitas oma haisvast sisemusest kevadõhku kirju seltskonna. Kõikvõimaliku nahavärviga inimesed kandsid küll põhiliselt üsna praktilist pükstest, särgist ja mingitest jalavarjudest riietust, kuid selle detailid varieerusid. Ago oma teksades ja hallis T-särgis oli üsna keskmine, kui lugeda skaala üheks otsaks veidratest kohtadest paljaid teismelisi, kes Euroopa kultuurist pisut vildakalt aru olid saanud, ja teiseks naisi, kellel kõik peale näo ja käte kaetud oli. Burkasid oli ainult üks ja teatud mõttes moodustasid eriliigi ka tumedas ülikonnas vaevlevad mehed. Enamikul oli kaasas kõikvõimaliku suuruse ja kujuga kompse, nii et ka selles mõttes ei äratanud üks teistest natuke suurem ja pisut lapilise päevitusega mees erilist tähelepanu, olgugi, et tema üsna mahukad ratastega kohvrid natuke korralikumad välja nägid. Igaks juhuks hoidus ta suurema, kreekapärastes särpides väheke turskematest meestest koosneva lärmaka seltskonna lähedusse ja hoidis igal pool ringivahtivatest politseinikest möödudes pilgu maas.

      Tal oli minna õige mitu kilomeetrit. Ilm oli pigem jahe, kuid päike meelitas higi välja. Inimestele mõeldud teed olid õnneks enamjaolt pealt kaetud. Teede, sildade ja galeriide segadik läks sujuvalt jaamaks üle. Ta kontrollis paar korda taskust võetud asukohamäärajal teed ja jõudis lõpuks avarasse ootesaali, kus oli suhteliselt vaikne ja jahe. Loomulikult vaid Türgi kohta vaikne ja jahe – karjuma just ei pidanud ja hiigelsuur termomeeter seinal näitas 24ºC.

      Ta triivis saali ühte nurka, kuhu oli kogunenud inimest kakskümmend, kui lapsed ka hulka lugeda. Ühel silma järgi allakolmekümnesel päevitunud ja sportlikul mehel oli käes kahemeetrine habras lipuvarras umbes A4-suuruse, nagu tugevaimas tormis jäigalt sirgu hoidva lipuga, millel ilutses kiri „HTIC Tours”. Lisaks kirjale oli lipul ka stiliseeritud logo, milles väga positiivse suhtumise korral võis aimata turbanit ja pisut teises tujus kassisitta.

      „Tere, mina olen Ago,” ütles ta lähemale astudes ja oma kohvreid pingi kõrvale parkides.

      „Holger,” noogutas lipnik asjalikult. „Sa oled õiges kohas. Tere tulemast HTIC Toursi korraldatavale matkale ja täname juba ette huvi tundmast Anatoolia poolsaare hämmastavalt rikka ajaloo vastu. Inimesed on siin teatavasti elanud väga palju aastatuhandeid. Täpse ajaskaala üle vaieldakse, kuid…”

      Ago ei kuulanud teda, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, vaatamata sellele, et ta seda meest esimest korda reaalsuses nägi, teadsid nad mõlemad suurepäraselt, milleks nad seal on – ja tegelikult väreles mehe suunurkades vabandav muie, kui ta oma rohkem või vähem juhuslikult kuulama sattuvatele möödujatele mõeldud möla ajas. Teiseks aga oli ta toolile vajunud, taskust otsitud salvrätikuga oma higist leemendavat nägu kuivatanud ja ülejäänud seltskonda pilguga mõõtnud. Ja ta pilk oli nagu naelutatult ühele naisterahvale pidama jäänud. Tagantjärele ei mäletanud ta kõigist teistest suurt midagi. Ta oli juba enne Holgeriga rääkima hakkamist vahetanud põgusa meeldivat üllatust väljendava pilgu ühe paariga, keda ta ammusest ajast tundis (Jane ja Frank vist, kuigi ma ei suuda meenutada, et oleksin neid kunagi koos näinud…), ja ta oli lühikese noogutuse vahetanud ka ühe mehega, keda ta teadis oma töö tõttu (Taras Gandõh… vist… temaga pole ma kindlasti kunagi mitte ühtki sõna vahetanud). Siis oli pöördunud too paari sammu kaugusel oma kohvrite juures seisnud naine.

      Ago tundis ka teda, oli teda näinud mõnel rahvusvahelisel kohtumisel. Enamgi veel, oli teda ihalenud. Naine teda vaevalt mäletas, kuigi Ago oli võtnud vaevaks järele uurida, kes ta selline on, ja üritanud temaga paar korda juttugi teha. Naise nimi oli Ageline Korf. Rootsis käisid aatomiuuringud Kungliga Tekniska Högskolani ehk Kuningliku tehnikaülikooli mingi kateedri alla, millel oli mingi segane eufemistlik nimi, ja too naine töötas seal mingi referendina. Järele mõeldes oli naine lihtsalt noor ja kaunis ja sellisena tõusis ta muidugi kui merevahust kerkiv Aphrodite esile sellest üsna kärbatanud kambast, mida aatomifüüsikud endast väliselt kujutasid.

      Juhtus midagi põrutavat – naine naeratas ja noogutas talle, kui nende pilgud kohtusid. Ta ei pööranud pilku ära, kui Ago enda oma liigutada ei suutnud, ta naeratus muutus ainult pisut pilklikuks. Selliseks heatahtlikuks.

      „Vabandust,” viskas Ago Holgerile, üldse tema poole vaatamata, ja tõusis. Ta astus kaks sammu, püüdes palavikuliselt välja mõelda, mida öelda.

      „Me vist teame