Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

nagu luba küsides mehe poole vaadates. Naine ulatas tegelasele paar rahatähte – enne taas küsivalt mehe poole vaadates – ja too lahkus.

      „Uau, ainuüksi see, kuidas sa minusse suhtud, kui keegi meilt midagi küsib, oleks argument igavesti reisima jääda,” muigas mees. „Ja miks tal oli vaja küsima tulla, et kas me hommikust sööme, kui siin laeval üldiselt sööb igaüks seda, mis kaasas on? Tegelikult saavad nad esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Kas ta kohv juua kõlbab?”

      „Looda sa. Vastus mõlemale küsimusele. Muidugi saadakse esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Ja ma olen jälginud, kuidas siin naised oma meestesse suhtuvad. Teheranis, Goas – igal pool, kust läbi tulime.”

      „Sa paistad ühelt poolt nagu naljana võtvat, kuid teiselt poolt…” Mees vangutas pead. Ta uni tundus selleks hetkeks kadunud olevat. „Ja kas tead, ma kardan iga hetk, et sa kaod kuhugi enne, kui meil… Et ma olen sind ainult ette kujutanud. Või et sul ikkagi julgus üles ütleb.”

      „Nii vähe sa mind tunnedki.” Naine ütles seda kergelt, kuid kusagil sügavamal helises miski, mida Ago pidas solvumiseks.

      „Tead… ma isegi kõhklesin. Kõhklen praegugi. Ja mõtlen ka niipidi, et seni, kui me Ordu enda tegelastega kokku ei puutu, jääb ju võimalus tagasi tulla, sest Türgist alates oleme kõik piirid nii ületanud, et ühtegi arvutisse ei jää jälge meie tegelikest isikutest… kui meil jätkub taipu mitte kasutada krediitkaarte ja muud taolist. Aga selles suhtes oli Merkel üsna otsekohene. Ma saan aru, et nad aitavad vaikselt kaasa sellele, et sellised augud olemas oleksid. Nad ei taha, et keegi selle tee luubi alla võtaks.”

      „Ma tahaksin juba kohale jõuda,” ütles naine. „Siis tahaksin ma jaheda duši alla ja… võrku seal ikka saab?”

      „Võrku saab. Selleks on neil omad meetodid. See käib läbi mitme proksi ja on täiesti jälitamatu. Aga enne peame kohale jõudma.”

      Naine ainult noogutas kannatamatult. „Ja siis tahaksin ma süüa midagi sellist, mis ei ole saanud EU sertifikaati kui täiesti ohutu. Nad võiksid juba lisada lühikese kirja, et toit on nii steriilne ja puhas, et selle söömine ei paku mitte midagi.” Ta ohkas. „Ja ikkagi käib see liigagi kergesti.”

      Mees mühatas. „Mrhh, võimalik, et meil on lihtsalt väga hea legend. Mingi segavereline ärimees Liibanonist on endale mingi samasuguse poolvalge litsi muretsenud ja…”

      Kõigepealt sai ta küünarnukiga ribidesse.

      Mees surus hetkeks huuled kokku, küllap polnud hoop just väga hell, kuid ta ei kavatsenudki pahandada, selle asemel ägises ta naerda.

      „Mina tahaksin veini. Ja pesta ja siis magama. Koos sinuga.”

      Ta sai veelkord küünarnukiga, seekord küll rohkem mänglevalt, enne kui naine end uuesti tema kõrvale magama asutas.

      „Hommikuks oleme Tseilonil.”

      Järgmisel hommikul vankus kohvrite raskuse all tuikudes Kalpitiya sadamakaile kaks rääbakat turisti.

      „Kui keegi käsib mul käed üles tõsta ja ta on lähemal kui viis meetrit, siis ta kukub. See oli hoiatus,” mees heitis naisele kõvera muige, asetas kohvrid betoonist kaiplaatidele ja sirutas end.

      „Ma hoidsin hinge kinni,” viskas naine ümbrust uurides. „Sa ütlesid, et meile tullakse vastu?” Tumesinine India ookean loksus vaikselt, sealtpoolt puhus kerge tuuleke, kuid temperatuur oli 30 kraadi ligi. Juba sadamas sees olles polnud suurt muud näha, kui ümbritseva linnakese valgeks võõbatud majade maalilist rägastikku, mida kirjas kohalike värvikirevates sarides hord. Mehe ja naise ümber oli juba moodustunud rõngas särasilmsetest lastest, kes üritasid nende kohvreid haarata.

      „Tere tulemast Sri Lankale, härra ja proua mis iganes nimed teil olid. Kõtt!” Nad pöördusid ja leidsid end vastamisi heledates lühikestes pükstes ja valges T-särgis Holgeriga, kes nii pikkuse kui nahavärvi poolest kohalikest rabavalt eristus; viimane röögatus oli ilmselt mõeldud ümberringi tunglevale jõnglastekarjale.

      „But Holger! Please!” kostis mitmehäälne rahulolematus.

      „Kuid vabandust,” ta naeratas laialt. „Holger Vain, Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtasutuse kohalik resident. Ma tegelikult muidugi tean une pealt, kes mis nime all liigub, aga loodetavasti pole teil neid identiteete enam kunagi vaja. Ja eks te saate ise ka aru, et need poleks niikuinii kannatanud mingit tõsisemat kontrolli. Olete lahutatud. Aga vabandust, see oli vist liiga asja sees olija rumal nali. Kuidas teil läks?”

      „Pole viga. Aga lahutuse üle me veel mõtleme,” üritas Ageline naeratada. „Tead, eks sa pead ka meid vabandama – pärast sellist reisi ei ole me oma parimas vormis.”

      „Ja nagu ma aru saan, seisab seda reisi veel ees,” lisas Ago teisele tervituseks noogutades; kätt ei pakkunud neist keegi.

      Holger jageles lühidalt ümbritseva lastekarjaga ja pistis siis neile, kes kohvrid võtsid, mündid pihku. Ta inglise keel oli nii hea ja vaba, et kui see ehk tõesti ei olnud ta emakeel, rääkis ta seda hulga paremini kui enamik neist, kes seda emakeeleks pidasid; pigem võis kahtlusi tekitada perfektne briti grammatika. Kui ta aga kohalikega rääkis, oli see peaaegu arusaamatu. Ago ja Ageline inglise keel oli ladus, kuid puine. Kuigi ka nemad rääkisid vabalt, oli see neile selgelt võõras keel.

      „Tahate minna kohe või homme?” pöördus Holger uuesti nende poole, kui nad oma kohvritele järgnesid. „Läheb üks lennuk päevas ja see stardib natuke rohkem kui tunni aja pärast. Jõuame lahedalt ja vajadusel nad ootavad, kui ma helistan. Või puhkate päeva ja lendate homme? Siin elamine ei maksa enam midagi.”

      Mees ja naine vaatasid korra teineteisele otsa. „Läheme täna,” ütles siis mees. „Saab selle õuduse ükskord kaelast ära. Muide, kus teised on? Teheranis me nägime õige mitut, paar tuttavat nägu oli Goas ka, aga viimases lõpus olime üksi?”

      „Olgu, teie valik. Mu van seisab seal.” Ta viipas käega samapalju vestluskaaslastele kui kohvripoiste juhatamiseks. „Lähme. Pered jõudsid esimesena ja läksid juba eile. Tänase hommiku korjan erinevatest praamisadamatest rahvast, teiega koos kas kuus või kaheksa on tänase lennuki peal. Sõltub sellest, kas ühed veel jõuavad.”

      Valge, valgelt kiiskavate läbipaistmatute akendega väikebuss erines rabavalt ülejäänud kaiotsa juures seisvatest sõidukitest. Enamik sõidukeid olid igivanad Euroopa või Ameerika mudelid, diiselmootorid rapsiõlile, piiritusele või millelegi taolisele ümber häälestatud, ja siis oli siin-seal mõne kohaliku rahajõmmi peletislik munnipikendus. Holgeri sõiduk oli lihtne, detailivaene ja heas korras.

      Kui nad koos oma kohvritega sisse said, avastasid nad masinas veel kaks meest.

      „Vanhecke ja Irthex,” tutvustas Holger. Mehed olid istunud nii, et neid polnud olnud üldse näha ei kohvrite tagaluugist sissetoppimise ega sõidukisse ronimise ajal. Mõlemad uurisid mingite seadmete abil ümbrust ja olid silmnähtavalt relvastatud. Nad pöördusid napi naeratusega ainult tervituste vahetamise hetkeks.

      „Viimasel ajal on mingite suurriikide luured hakanud meie vastu ebatervet huvi ilmutama,” selgitas Holger, kui nad paigalt võtsid. „Midagi ei ole veel juhtunud, aga meid jälgitakse. Me muidugi proovime omakorda neil silma peal hoida.”

      „Mrhh, see ei ole siis ilmselt saladus, kui sa seda mulle räägid,” arvas Ago end korraks istmel pöörates ja tagapool ikka veel ümbrust uurivaid mehi piieldes.

      „Ega otseselt ei ole küll,” Holger muigas taas. „Meid on kogu aeg jälgitud. Ma mõtlen siin ja Mosambiigis ja mõnes sellises kohas, kust põhiliselt meile tullakse. Ameerikas ja Hiinas oled sa Kuu Ordusse kuuludes kindla peale julgeoleku huviorbiidis ja kui ükskõik kes käib kusagil, kus nende teada Kuu Ordu tegutseb, tuleb sel pärast neile aru anda, mis neil sinna asja oli. Euroopas pole asi nii hull, seni pole praktiliselt midagi ette võetud, nii et te saite suhteliselt vabalt tulla.”

      „Ma ei ole kunagi aru saanud, miks nad seda õieti teevad,” mühatas Ago.

      „No