Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

ei ole midagi, millega daamide südameid võita.

      „Nii et meie eriala teades on meil lootust koos tööle saada?” Ago valis sõnu, ja mitte keeleoskuse pärast (rääkisid nad loomulikult inglise keeles). Eks neile mõlemale oli kõvasti pähe taotud, et ühtki nime, veel vähem nende reisisihti on parem vestluses mitte mainida.

      „Meil on lootust koos töötada, aga mitte selle eriala pärast, mille kaudu sa mind tunned,” raputas naine imekergelt pead. „Ega ma pole seda kunagi jaganud ja ühel hetkel oli aeg seda tunnistada. Kuid ma loodan, et me kohtume ja saame sellest pikemalt rääkida.” Tal paistis pisut piinlik olevat, et ta nii ümmargust juttu ajab, ja tal ei tundunud olevat midagi selle vastu, et nende vestlus jätkuks.

      „Daamid ja härrad!” alustas Holger pisut kõvemini. Nad pöördusid teda vaatama.

      „Olgu, enamik on kohal, nii et võime otsast minema hakata. Meil on transpordiga pisut probleeme, kahjuks ei olnud võimalik võtta pileteid nii, et me kogu aeg koos oleme. Firma vabandab selle pärast. Perekonnad lähevad koos, ülejäänud – kuidas tahate. Üksi, paarikaupa, kolmekesi. Ainult te kindlasti olete kursis siinsete paikade kultuuriliste traditsioonidega, nii et neid austades ma soovitaksin meie kaunitel daamidel hoida kokku mõnega meie grupi meessoo esindajatest. Ideaalne oleks abielupaari moodi välja näha.”

      Ago ja Ageline vaatasid uuesti teineteise poole.

      „Kas me annaksime abielupaari mõõdu välja?” küsis naine.

      Agol oleks peaaegu hing kinni jäänud ja tema vastus oli rangelt võttes pisut maitselage: „Ma teen igal juhul kõik, mis minu võimuses, et sellega toime tulla.”

      Ageline paistis taas naeru maha suruvat. „Siis läheme koos.”

      X

      Brüsselis tähendas kevad paari närust soojakraadi, uduvihma ja tugevat tuult. Filtreeritud ja konditsioneeritud õhuga, tehisvalgusega ja tehismaterjalidest kontoris, arvata viieteistkümnenda korruse kõrgusel maapinnast andis ilm endast märku vaid klaaside naksumise või tugevama rabinaga, kui tuul või vihm end kokku võtsid. Liik, kes selliseid iseenesest üsna turvalisi ja mugavaid kivikuute asustas ning keda nende kõige märgatavama tunnuse järgi oli hakatud nimetama pintsaklipslasteks, heitis vaid haruharva pilgu välja, sest neile tegelikult ei meeldinud too hallide ja vettinud kuutide kõle segadik, mis sest, et just see nad viimase poole aastatuhandega sünnitanud oli.

      Üks pintsaklipslane oli tulnud teise kuuti.

      „Ameeriklased küsivad taas andmeid.”

      Hääl oli isikupäratu ja määratlematu aktsendiga. Nad rääkisid inglise keeles ja see ei olnud kummalegi neist emakeel.

      Kuudi või viisakamalt kabineti omanik tõstis pilgu ja mõõtis seisjat.

      „Miks nad küsivad? Et kindel olla?”

      Tulija kehitas õlgu ja vaikis. Küllap ta oleks võinud istuda, ent ta ei andnud millegagi märku, et ta seda sooviks. Ent lõpuks istus ta niikuinii suurema osa päevast samasuguse laua taga samasuguses toolis.

      „Kuidas neil läks?” küsis kabineti omanik, pisut vanem ja soliidsem pintsaklipslane.

      „Meie agent lahkus koos primaarse objektiga. Tavalised kanalid. Arvatavasti.”

      Mees kirjutuslaua taga ohkas. „Tee andmetesse paar viga ja saada need neile homme. Täpselt nii, nagu nad meiega teevad.”

      Noorem mees noogutas ja pöördus pooleldi. „Tuleb sellest midagi? Ja… kas poleks lihtsam olnud teda takistada, kui…” Ta rääkis seda pooleldi nagu iseendale, otsekui jättes endale tee lahti vabanduseks – et on vaid omaette nina alla pomisenud, kui kabineti omanik juhtuks kuidagi teravalt reageerima.

      Vanem mees raputas pead. „Millega sa inimest kinni hoiad, kui ta läks vaid mingi kahtlase – meie jaoks kahtlase – firma tuurile Türki? Ja kas sa ei taha teada, mis seal tegelikult sünnib?”

      Seisja kehitas õlgu. „Muidugi tahan. Aga kõik, keda me sinna saadame… Tead ise.”

      Viisteist sekundit valitses vaikus.

      „Jah, aga kuidas teisiti?” küsis pintsaklipslane kirjutuslaua taga.

      Noorem pintsaklipslane kehitas uuesti õlgu ja lahkus.

      Longhorn

      „Ma ju ütlesin, et keegi ei küsi midagi,” pomises Ago. Nad olid lõpetanud mitmekilomeetrise jalgsikäigu, trügimised ja ootamised lärmakas, palavas ja haisvas lennujaamas ning tõmbasid lõpuks lennuki istmetel hinge. Nende kohvrid olid muidugi läinud pagasisse ning neil ei olnud midagi peale dokumentide ja lennukipiletite, mida nad ikka veel käes hoidsid.

      „Ma pean ainult kogu aeg kramplikult meeles pidama, kes ma olen,” vastas Ageline samuti poolsosinal. Kogu asi näis talle nalja tegevat, isegi see, et ta selg oli nii märg, et kippus tooli seljatoe külge kinni kleepuma. Mees sirutas end. Täpsemalt, proovis sirutada.

      „Siin on kah nagu…” siunas ta vaikselt. Ta jalad ei tahtnud ära mahtuda. Teistpidi võttis ta ruumi juurde ka naise arvelt. Too oli selleks korraks pannud selga keha üleni katvad luitunud väljanägemisega lohmakad riided ja isegi loori pähe. Varasemast ajast mäletas Ago teda ilusate heledate lokkide kosega seljal, ent Istanbulis olid ta juuksed olnud tuhkjat musta tooni ja kuklasse kokku seotud. Sellisena, kui lisada ka tumedamaks toonitud näonahk, nägi ta esimesel pilgul välja üsna Lähis-Itta sobiva naisena. Kui ta ainult nii seksikas ei oleks… Ago ei suutnud otsustada, on see nii vaid tema silmis või näevad ka teised naist sedamoodi.

      Tal endal olid hõredad tumedad juuksed, mis hetkel küllap ta märjal kolbal pigem porist kulututti meenutasid. Need värvi ei vajanud, kuid nahka oli temagi spetsiaalse kreemiga tumedamaks tooninud. Värv oli koos juhistega olnud „kingituspakis”, mille Holger neile koos piletitega pihku pistis, ja õhtul rongikupees ette võetud värvimine oli ootamatu tulemuse andnud – värvida oli soovitatud igaks juhuks üleni ja inimesel on teatavasti mõned kohad, kuhu ta ise hästi ligi ei pääse. Ageline naeruga toodud põhjendus, et seal maal esineb naiste tualette, kus teised ta tagumikku näha võivad, ei olnud parem ega halvem kui mistahes muu. Kummatigi polnud Agol midagi selle vastu, et lisaks naise seljale ka tagumik ja üldse ta üleni ette võtta, sest muidugi tuli tal vallatu mõte proovida, kui palju ja kust siis tal ikka seda kreemi nahale hõõruda lubatakse. Igalt poolt võis.

      Tulemus oli teatud mõttes ootamatu ka selles osas, et kuigi kupee teine voodi jäi kasutamata, oli Ago liiga väsinud ja Ageline… Ago ei saanud sellest päris hästi aru, kuid igatahes nad vaid magasid teineteise kaisus. Vähemalt ühes voodis. Kindlasti mitte ideaalne, aga vähemalt lootustandev…

      Vaatamata sellele, et nad juba kolmandat päeva teel olid, tundus elu aina paremaks minevat.

      „Ma ei mäleta, millal ma viimati end pesin,” kurtis Ageline.

      „Mina mäletan küll. Täpsemalt, millal ma viimati sind pesin,” urises Ago heatujuliselt vastu. Ta sirutas end kipakal pingil ja oigas natuke äramagatud külje pärast. „Rongis. Eelmises elus.”

      „Nii et sinagi tunned, nagu me oleks terve elu teel olnud.”

      „Koos sinuga polegi see nii halb.”

      „Tead…” Ent naine jäi vait.

      Ago tegi korraks ühe silma lahti. „Noh? Ma ootasin, et tuleb mõni õel kild. Aga sa oled väsinud.”

      Neljast kohvrist moodustus nende ümber teatud barjäär, nii et suhteliselt tühjas reisijatesalongis polnud keegi nende lähedusse tulnud. Kohalik ülevärvimisetagi tume ja tumedasilmne rahvas uudistas neid pisut võõristades ja hoidus kaugemale. Omavahel paistsid nad palju vähem ruumi vajavat ja tukkusid pigem üksteise vastu toetudes kui pinkidele väljasirutatult.

      „Ma imestan, kui kergesti see käib,” tegi naine vaikselt teist juttu. „Meie poole pole keegi isegi mitte vaadanud. Meid ei ole mitte keegi kontrollinud. Seni on kõik nii, nagu Ordu kinnitas – liiklust on liiga palju