Vanainimeste naljad. Geoff Tibballs

      Hooletu juhtimine

      Kaks vanaprouat sõitsid suure autoga. Mõlemad naised olid nii väikest kasvu, et nad nägid vaevu aknast välja. Kui nad jõudsid ristmikule, sõitsid nad punase tule alt läbi.

      „Ma hakkan hulluks minema. Ma olen täiesti kindel, et me sõitsime just punase tule alt läbi,” pomises kõrvalistmel istuv naine endamisi.

      Paarisaja meetri pärast jõudsid nad järgmisele ristmikule ning sõitsid uuesti punase tule ajal üle ristmiku. Kõrvalistmel olev naine heitis oma sõbrannale rahutu pilgu, kuid ei öelnud ikka midagi.

      Mõne aja pärast sõitsid nad jälle punase tule alt läbi. See oli kõrvalistuja jaoks liig mis liig ning ta ei suutnud enam vait olla.

      „Ada!” ütles ta. „Kas sa ei pannud tähele, et sa sõitsid kolmel korral punase tule alt läbi? Me oleksime võinud tänu sinule tõsisesse avariisse sattuda – või isegi surma saada!”

      „Oih,” ütles Ada. „Kas mina olen rooli taga või?”

      Golfimängija elutarkus

      Noormees oli just golfimängu alustamas, kui tema juurde astus üks vanahärra ja pakkus talle ühe ringi koos mängida.

      Hoolimata halvast eelaimdusest, et vanem mängija võib tema hoo maha võtta, oli noormees nõus.

      Tema meeldivaks üllatuseks ja rõõmuks oli vanahärra kiire mängija. Tema kauglöögid ületasid harva 150 meetrit, kuid muude löökidega ta kobakäpp ei olnud.

      Viimaks jõudsid nad kümnenda augu juurde, kus noormehe löök lennutas tema palli rohu sisse, kus palli ja väljaku vahel oli takistuseks üks suur mänd. Nähes oma vastasmängija kitsikust, oli vanahärra abivalmis: „Kui ma olin teievanune, oli mul kombeks pall sellest männist üle lüüa – otse väljakule.”

      Pikalt mõtlemata ning sooviga oma oskustega uhkeldada, andis noormees palli pihta võimsa löögi ning nägi siis õudusega, kuidas pall põrkas vastu puutüve ja lendas siis temast mööda, 20 meetrit tahapoole.

      Vanahärra oli paar sekundit vait ja märkis seejärel: „Ainult et jah, kui ma teievanune olin, oli seesama mänd ka kõigest meetrikõrgune.”

      Iluoperatsioon

      Viiekümne viie aastane naine kõndis mööda tänavat, kui kuulis korraga enda kohal häält: „Sa elad sajaaastaseks.”

      „See pidi küll Jumala hääl olema,” mõtles naine, „seega on mul jäänud veel nelikümmend viis aastat elada.”

      Niisiis suundus ta ilukirurgi juurde ning lasi endal kõike kohendada pealaest jalatallani: näo iluravi, silikoonrinnad, kõhu rasvaimu – ühesõnaga, täiskomplekt. Ent siis, kui ta oli pärast ulatuslikku operatsiooni haiglauksest välja saanud, jäi ta bussi alla ja sai surma.

      Sattunud taevasse, kukkus ta Jumala kallal õiendama: „Sa ütlesid, et ma elan saja-aastaseks. See tähendab, et mul oli jäänud veel nelikümmend viis aastat elada. Miks sa lasid sellel bussil mu elu võtta?”

      „Anna andeks,” vastas Jumal. „Ma ei tundnud sind lihtsalt ära!”

      Pulma-aastapäeva tähistamine

      Kaks meest olid baaris ja vestlesid omavahel. „Kas sul pole mitte varsti viiekümnes pulma-aastapäev tulemas?” küsis üks teiselt.

      „Nii ta on,” vastas teine.

      „Kas sa kavatsed seda kuidagi eriliselt tähistada?”

      „Noh, meie kahekümne viiendal pulma-aastapäeval viisin ma oma naise Austraaliasse. Nii et nüüd, viiekümnenda aastapäeva puhul, peaks vist sinna minema ja ta sealt ära tooma.”

      Rahu ja vaikus

      Üks tark vanahärra jäi pensionile ja ostis endale keskkooli lähedale tagasihoidliku maja. Tema pensioni põlve esimesed nädalad olid vaiksed ja rahulikud … kuni algas uus kooliaasta. Siis armastas kolm ülemeelikut koolilast iga päev pärast koolitundide lõppu koju minnes ennast prügikastikaante tümitamisega lõbustada. Vanahärra otsustas pärast kahenädalast kannatamist härjal sarvist haarata.

      Järgmisel päeval läks ta majast välja, et nende noorte trummilööjatega kohtuda, kui viimased taas mööda tänavat kõndisid ja prügikastide kaasi peksid.

      Nad kinni pidanud, lausus ta: „Lapsed, mulle meeldib, mida te teete. Teie eas tegin ma samu asju. Teis pakatab elu, teil on hea rütmitunne. Ning tegelikult olete te nii muljetavaldavad, et ma olen valmis igaühele teist dollari maksma, kui te nende prügikastikaantega iga jumala päev mängite.”

      Lapsed ei suutnud oma kõrvu uskuda, et neile on selline vedamine kaela langenud ning järgmisel paaril päeval trummeldasid nad rõõmsalt prügikastide kaasi, sellega tänaval põrgulikku lärmi tekitades. Siis, ühel päeval, kohtus vanahärra nendega uuesti, näol pühalik ilme.

      „Lapsed,” ütles ta. „Majanduskriis on mu rahakotile korraliku põntsu pannud. Nüüdsest alates olen ma sunnitud trummeldamise eest teile ainult 50 senti maksma.”

      Noorukid olid silmanähtavalt pettunud, kuid nõustusid siiski vastu tahtmist hinnaalandusega ja jätkasid oma pärastlõunast trummilöömist.

      Mõne päeva pärast astus vanamees jälle nende juurde, kui nad mööda tänavat liikudes lärmi tekitasid.

      „Teate mis,” lausus vanahärra, „ma pole siiani oma selle kuu pensioni saanud, seega saan ma maksta ainult 25 senti. Sobib see teile?”

      „Närused 25 senti?” muigas peatrummar põlglikult. „Kui sa arvad, et me hakkame selle raha eest oma aega raiskama, siis sa oled küll peast põrunud! Ei lähe läbi, mister. Meile aitab!”

      Ning vanamees nautis edaspidi täielikku rahu ja vaikust.

      Sõna tähendus

      Kirikuõpetaja otsustas pühapäevasesse jutlusesse veidike midagi uut sisse tuua. Ta lausus oma kogudusele: „Ma ütlen teile ühe sõna ja ma soovin, et te laulaksite kirikulaulu, mis teile selle sõnaga seoses esimesena meelde tuleb.”

      Kirikuõpetaja esimene sõna oli: „Rist.”

      Ning kogudus hakkas kooskõlas laulma laulu „Vana krobeline rist”.

      Järgmiseks hüüdis ta: „Arm.”

      Ning koguduselt hakkas otsemaid kõlama laul „Hämmastav arm”.

      Siis ütles kirikuõpetaja: „Seks.”

      Tekkis hauavaikus ning koguduseliikmed vaatasid närviliselt üksteisele otsa, kuni tagareast hakkas üks väike vanaproua nõrga ja väriseva häälega laulma: „Kauge aeg, kauge aeg…”

      Elu reis

      Reisibüroo agent tõstis pilgu oma laualt ning märkas vana meest ja vana naist silmitsemas tema bürooaknal reklaamplakatit, millel reklaamiti glamuurseid turismikohti. Nende kurvast ilmest võis ta välja lugeda, et neil polnud reklaamitavate puhkusereiside jaoks piisavalt raha. Aga kuna äri parajasti õitses, otsustas ta nende vastu suuremeelne olla. Kutsunud nad kontorisse, ütles ta neile: „Ma saan aru, et teie pensioniga on võimatu viietärnihotellis peatuda, kuid just seda ma teile pakungi – tasuta! Kaks nädalat Bahamal, luksushotellis, minu kulul. See on minu selle aasta heategu.”

      „See on teist väga armas,” lausus vanaproua ning mõlemad vanakesed oli helde pakkumisega rõõmsalt nõus ja läksid