Vanainimeste naljad. Geoff Tibballs

ta eluskarja müüja juurest läbi, et tollelt paar kana ja hani osta. Kuna tal polnud ühtki transpordivahendit, seisis ta probleemi ees, kuidas kogu ostetud kaup koju ära viia, kuid loomamüüja käis välja suurepärase idee.

      „Sa pane õige alasi ämbrisse ja kanna ämbrit ühes käes, kanad pane kummagi kaenla alla ja hani võta teise kätte,” tegi ta ettepaneku.

      „Jah, see on hea mõte. Ole sa tänatud,” ütles talumees ja tegi minekut. Ta sai vaevalt kümme minutit kõnnitud, kui põrkas ühe väikese vanamooriga kokku, kes ütles, et ta on ära eksinud.

      „Ma otsin maja nimega „The Laurels”,” ütles naine. „Kas te teate sellise nimega maja?”

      „Muidugi tean,” vastas talumees. „Õigupoolest jääb see mu tee peale, nii et ma võin teile teed juhatada, kui te soovite.”

      „Kui kaugel see siit on?” küsis vanamoor.

      „Kõigest viie minuti tee kaugusel, kui me sellest põiktänavast läbi lõikame.”

      „Aga kust ma tean,” lausus vanamoor, „et kui me sellele põiktänavale läheme, te ei suru mind vastu müüri, tõmba mu seelikut üles ja ei pane minu kallal toime pahelisi tegusid?”

      „Püha jumal, proua!” hüüatas talumees. „Kui te pole tähele pannud, siis ma kannan ämbrit, alasit, kahte kana ja hane. Mis ime läbi saaksin ma teid vastu seina suruda ja teie kallal pahelisi tegusid toime panna?”

      Vanamoor vastas selle peale: „Pange hani maha, asetage talle ämber peale ning ämbri otsa alasi ja mina võtan senikauaks teie kanad oma kätte.”

      Kolimine

      Hajameelne teadlane oli äsja oma kodutänaval paar maja edasi kolinud. Teades tema kommet asju ära unustada, oli ta naine, enne kui mees hommikul tööle hakkas minema, selle ennetamiseks talle kaasa andnud paberitüki, kuhu oli uus aadress üles kirjutatud. „Siin on uue kodu uksevõti,” ütles naine, „ja pea meeles, ära tule täna õhtul siia vanasse majja, vaid mine uude koju.”

      „Väga hea, kallis,” vastas mees ja läks tööle.

      Otse loomulikult suutis ta päeva jooksul selle paberitüki ära kaotada ning unustanud ka kolimise ära, suundus ta automaatselt oma vana kodumaja poole. Kui ta proovis võtmega ust avada, ei saanud ta seda lahti. Alles siis tuli talle kolimine meelde ning ta üritas tulutult taskutest paberitükki leida.

      Ta uitas, olles juba meeleheitel, mööda tänavat ning pidas esimese ettejuhtuva noormehe kinni.

      „Vabandage, noormees. Mina olen professor Richardson. Ega te juhtumisi oska öelda, kus ma elan?”

      Noormees ohkas. „Tule minuga kaasa, isa,” vastas ta.

      Teatris

      Teatri kohanäitaja märkas keset draamaetendust üht vanapoolset härrasmeest neljakäpukil tooliridade vahel roomamas.

      „Härra, mida te teete?” sosistas ta. „Te häirite publikut!”

      „Ma kaotasin oma närimiskummi ära,” vastas vanamees, jätkates toolide all oma otsinguid.

      „Härra,” jätkas kohanäitaja, „kui see on teie ainus mure, siis lubage, ma annan teile uue närimiskummi, et te saaksite maha istuda ja etendust edasi jälgida. Ühe närimiskummi pärast ei pea sellist segadust tekitama.”

      „Te ei saanud minust aru,” vastas vanamees. „Mu valehambad on selle närimiskummi küljes!”

      Kuulmiskadu

      Kaks eakat härrasmeest sõid hommikusööki.

      Üks ütles teisele: „Kas sa ka tead, et sul on paremas kõrvas pärakuküünal?”

      „Räägi valjemini! Ma ei kuule sind. Mu kuuldeaparaat ei tööta,” röökis teine vastu.

      Esimene mees koputas oma kõrvale ja näitas siis sõrmega kaaslasele, kes hakkas sõrmega oma kõrvas kaevama.

      „Ah?” ütles ta pärakuküünalt kõrvast välja võttes. „Mul on hea meel, et sa sellele tähelepanu pöörasid. Ma arvan, et ma tean nüüd, kus mu kuuldeaparaat olla võib.”

      Joobes juhtimine

      Ruby, kes elas vanadekodus, oli aheldatud ratastooli, kuid muidu oli ta füüsiliselt tugev ja aktiivne. Ent vaimselt polnud tal pööningul kõik korras.

      Igal õhtul, kui suurem osa elanikest oli oma tubadesse magama läinud, meeldis talle oma elektrilise ratastooliga mööda vanadekodu koridore kihutada, tehes ise auto häält.

      „Prrr, prrrr…” sõitis ta oma autoga mööda koridori, tehes lisaks kummivilina häält, kui ta liiga kiiresti kurve võttis. „Piip, piip!” armastas ta signaali andes kisada, ajades sellega üles neid, kes olid jõudnud juba magama jääda. Mõned elanikud olid pahased, kuid enamik oli Ruby sõitmisveiderdustega harjunud ning see tegi neile nalja; osa lõi isega kaasa.

      Kui ta ühel õhtul kihutas nurga tagant välja, astus Colin talle tee peale ette ja tõstis käe: „Stopp!” Ruby jäi seisma. „Proua, teie juhiload, palun?” Ruby sobras oma kotis, võttis sealt oma väikese päeviku välja ning ulatas selle mehele: „Aga palun, härra politseinik.” Colin võttis päeviku, sirvis selle läbi ja andis selle naisele tagasi, ning viimane sõitis edasi, kuni Doris ta omakorda kinni pidas, öeldes talle: „Proua, siin on peatumine keelatud.”

      Kui ta oli parajasti sõitmas piki koridori, tuli Phil oma toast välja ja andis käsu: „Stopp!” Ta kummardus Ruby kohale, kui viimane seisma jäi. „Proua, teie vasak esituli paistab katki olevat. Kas te teadsite seda?”

      „Oh, ei, härra politseinik, tuled töötasid täiesti normaalselt, kui ma kodunt välja sõitsin.”

      „Olgu, ma soovin näha teie sõiduki tehnilist passi.” Ruby sobras taas oma kotis ning seekord võttis sealt välja vana arstitõendi, ulatades selle Philile. Too tegi näo, nagu uuriks paberit, andis siis selle tagasi ja lubas tal teed jätkata.

      Ta oli just saabumas Eddie toa ukse juurde, kui see pärani lahti tõmmati. Eddie kargas toast välja, otse tema ette, olles täiesti paljas ja silmanähtavalt erutatud seisundis. „Stopp!” röögatas ta.

      „Oo, ei,” ohkas Ruby, vaadates seda, mis tal näo ees seisis. „Ega ometi jälle alkomeetrisse puhumine!”

      Kurdistumine

      Meest vaevas pidevalt suurenev mure oma naise kuulmisprobleemi pärast. Niisiis, kui nad ühel õhtul oma mõnusatest tugitoolidest telerit vaatasid, hüüdis ta naisele: „Ethel, kas sa kuuled mind?” Vastuseks oli vaikus.

      Paari sekundi pärast ta kordas küsimust, seekord veidi valjemini: „Ethel, kas sa kuuled mind?” Jälle ei mingit vastust.

      Siis proovis ta kolmandat korda, veel valjema häälega: „Ethel, kas sa kuuled mind?”

      Naine vastas tigedalt: „Ma ütlen sulle juba kolmandat korda – jah!”

      Matuserongkäik

      Keskealine mees oli parajasti mööda tänavat jalutamas, kui märkas äkki üht väga ebatavalist matuserongkäiku surnuaiale suundumas. Rongkäigu eesotsas oli pikk must surnuauto, mille taga liikus teatud vahemaaga teine pikk must surnuauto. Teise auto taga kõndis mees koeraga. Omakorda selle mehe taga liikus hanerivis umbes kakssada meest.

      Jalutaja ei suutnud uudishimule vastu panna, lähenes aupaklikult koeraga mehele ning ütles: „Avaldan teile kaastunnet ning ma vabandan, et teid sellisel