Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

kaitsejõudude valmisolekut ja moraali püüti nõrgestada väeosade nende alalistest asukohtadest väljaajamisega. Seadusliku riigivõimu kukutamine teostus 21. juunil peamiselt Punaarmee osavõtul ja toetusel ning Stalini erivoliniku Ždanovi juhtimisel. Eesti rahvas oma enamikus ei võtnud osa ega ei toetanud N. Liidu käsilasi nende ettevõtmistes.

      Tööliste ja sõdurite meeleavaldus Riigivolikogu uue koosseisu valimiskampaania alguses. Rongkäik suundub Vabaduse väljakule.

      Nii lakkas olemast Eesti Vabariik. Vabariigi President jäi ametisse nimeliselt, kuna temal ei olnud enam otsustamise võimu. Ta tegi seda, mida N. Liidu võimumehed dikteerisid ja mis osaliselt avaldub järgmistes sündmustes:

      • 27. juunil likvideeriti Presidendi dekreediga Kaitseliit.

      • 28. juunil muudeti Eesti krooni ja rubla vahekord. (1 Ekr.= 1,25 rubla endise 1 Ekr. = 10.00 rubla asemel.)

      • 5. juulil kirjutas President alla käskkirjale, millega senine Riigikogu saadeti laiali, et uut valida. N. Liidu nõudel ja seadusevastaselt olid valimised määratud 14/15. juulile. Sõjaväes nimetati ametisse poliitilisi komissare.

      • 13. juulil pidid sõjaväeüksused valima sõdurite komiteed.

      • 14/15. juulil toimus uue „rahvaesinduse” liikmete valimine.

      • 18. juulil peeti Kadrioru staadionil viimast traditsioonilist maavõistlust jalgpallis Eesti ja Läti vahel. Pärast maavõistluse lõppu jagati Eesti lipukesi ja lauldi rahvuslikke laule. Staadionilt lahkudes hakati liikuma Kadrioru lossi suunas „Elagu Eesti”, „Elagu Eesti Vabariik”, „Elagu Päts”, „Elagu President” jne hüüete saatel. Jõudnud lossi juurde parki, jäid inimesed päid paljastades seisma vaikses hardumuses, justkui andes püha vannet hoida kokku ja võidelda vaba Eesti eest. Uute võimumeeste poolt kohale kutsutud Punaarmee tankide ilmumisel mindi laiali. See oli eesti rahva viimane vaba tahte avaldus.

      • 21. juulil tuli kokku uus “rahvaesindus” ning deklareeris nõukogude võimu algust ja vabanemist kapitalismist.

      • 21/22. juuli ööl kirjutas Vabariigi President olude sunnil alla otsusele, kus ta oma volitused maha pani.

      • 22. juuli hommikul ei lehvinud E.V. Presidendi standard enam Kadrioru lossi lipuvardas. Uus “rahvaesindus” võttis vastu resolutsiooni Eesti maa ja rahva liitmiseks N. Liiduga.

      • 23. juulil vabastas “rahvaesindus” K. Pätsi Eesti Vabariigi Presidendi ametist tema oma palvel.

      • 31. juulil küüditati President K. Päts koos poja Viktori perekonnaga N. Liidu raudteevagunis Nr 204, mis seisis Narva raudteejaamas 1. augustil 1940. a. kella 07.30 kuni 12.30ni.

      Tööliste ja sõdurite meeleavaldus Riigivolikogu uue koosseisu valimiskampaania alguses.

      Juuni lõpp ja juuli esimene nädal möödusid ootuste tähe all, kus midagi erilist teha ei olnud peale siseteenistuse. Aega viideti peamiselt bridžimänguga kooli võimlas ja selle kõrval asuvates riietusruumides, kus olime ülemuste silma alt eemal. Kuna ilmad olid suviselt kuumad, oli hea end vahetevahel kõrval asuvas duširuumis jahutamas käia, kui mängijal juhtus vaba käsi olema. Kes bridži ei mänginud, lugesid peamiselt raamatuid.

      Kesknädalal, 10. juulil 1940 loeti suurtüki- ja pürotehnikaklasside õpilased Sv. Tehnikakooli vastavate klasside kursuse lõpetanuteks ja Eesti Vabariigi Presidendi käskkirjaga Nr 36 relvastatud jõududele 9. juulist 1940 a kõrgendati meid nooremleitnantideks kutseohvitseri ja sõjaväe tehniku õigustega.

      Ajakirjas “Sõdur” ilmus Sõjaväe elu osas lehekülgedel 695, 696 ja 697 selle sündmuse kirjeldus koos lõpetajate fotoga.

       “Lõpetajaid Sõjakoolist ja Sõjaväe Tehnikakoolist.”

      10. juuli kujunes sündmusrikkaks tähtpäevaks meie Sõjavägede Õppeasutisele, mille koosseisus olevad Sõjakool ja Sõjaväe Tehnikakool lasksid välja oma järjekordsed lennu lõpetajaid. Sõjakooli ohvitseride-jalaväeklassi lõpetas 41 lipnikku. Vabariigi Presidendi käskkirjaga relvastatud jõududele nr. 35, 9. juulist 1940 kõik lõpetajad ühtlasi kõrgendati nooremleitnantideks arvates 10. juulist 1940. Sõjaväe Tehnikakooli lõpetas suurtükiväe alal 25 lipnikku ja 5 leitnanti. Neist viimased olid hariduse täiendamiseks lähetatud Sõjaväe Tehnikakooli juurde. Üldiselt kuulusid Sõjaväe Tehnikakooli lõpetajad kahte klassi. Nimelt lõpetas suurtükiklassi 13 lipnikku ja 3 leitnanti ning pürotehnikaklassi – 12 lipnikku ja 2 leitnanti. Vabariigi Presidendi käskkirjaga relvastatud jõududele nr. 36, 9. juulist 1940 ühtlasi kõrgendati nooremleitnantideks ka Sõjaväe Tehnikakooli lõpetanud lipnikud.

Punakates toonides lõpuaktus

      Eestähendatud sündmuste tähistamiseks oli samal päeval, 10. juulil kell 12.00 korraldatud aktus Vabariigi Ohvitseride Keskkogu suures saalis. Aktusel osalesid peale lõpetajate ja Sõjakooli ning Sv. Tehnikakooli juhtkonna ka sõjaväe ja Sõjaministeeriumi kõrgemad juhid eesotsas Sõjavägede juhataja kindralmajor G. Jonsoni ja Sõjaministri kindralmajor T. Rotbergiga, samuti mõlema kooli õppejõude nii sõjaväest kui ka väljastpoolt sõjaväge.

      Klassipilt. Raamatu memuaaride kirjutajad: V. Orav – kolmandas reas vasakult kolmas, H. Kubja – kolmandas reas paremalt neljas, A. Võhma – kolmandas reas kõige paremal, E. Reiksaar – viimases reas kõige vasemal ja J. Jaagus – viimases reas vasakult viies.

      Aktusel sõna võttes tõi Sõjavägede juhataja oma kõnes kõigepealt tervitusi lõpetajaile Vabariigi Presidendi kui relvastatud jõudude kõrgeima juhi poolt ja soovis ka omalt poolt õpetajaile õnne ning edu edaspidises töös ja tegevuses, märkides ühtlasi, et olukord on nüüd muutunud võrreldes sellega, mis oli õppekursuse algul. See muutunud olukord aga seab lõpetajaile ette veelgi suuremaid nõudeid ja kohustusi. Eriti rõhutas Sõjavägede juhataja seejuures sisemise distsipliini teadliku süvendamise vajadust nii ohvitserides endis kui ka alluvais. Edasi selgitas ta, et sõjavägi ei saa jääda Eesti rahva ja riigi uute eluvormide kujundamisel ükskõikseks pealtvaatajaks, vaid peab seejuures kõigiti kaasa aitama, kusjuures ohvitserkond, kellel on alaline kontakt oma alluvatega, ei tohi unustada oma ülesannete täitmisel, et sõjavägi moodustab lahutamatu osa oma rahva lihast ja verest.

      Tuues esile meie võimsa idanaabri N. Liidu sõjajõudude siinviibimise tähtsust rahu alalhoidmise tegurina, rõhutas Sõjavägede juhataja vajadust käituda nii, et veelgi süveneks usalduslik vahekord ja sõprus meie ja N. Liidu sõjaväe vahel ja et N. Liidu iga ohvitser ja sõdur leiaks igas meie sõjaväelases endale väärika liitlase.

      Oma kõne lõpul tänas kindral Jonson Sõjavägede Õppeasutiste ülemat kolonel K. Lauritsat, Sõjakooli ülemat kolonel J. Soodlat ja Sõjaväe Tehnikakooli ülemat kolonelleitnant A. Simsoni ning koolide lektoreid ja ka lõpetajaid tehtud töö eest, mille järel mängiti tema ettepanekul Eesti ja meie liitlase N. Liidu hümne.

      Järgnes auhindade ja diplomite väljaandmine lõpetajaile Sõjavägede ülemuhataja kindral Jonsoni poolt. Aktuse lõpul tänas Sõjavägede Õppeasutiste ülem kolonel K. Laurits Sõjavägede juhatajat ja Sõjaministrit selle eest, et nad on aega ja võimalust leidnud osa võtta aktusest, tõstes sellega aktuse kaalu, tähtsust ja pidulikkust. Ühtlasi palus kolonel Laurits Sõjavägede juhatajat edasi anda tema enda, Sõjavägede Õppeasutiste ohvitserkonna ja lõpetajate tervitus Vabariigi Presidendile. Sõjaministrit aga palus ta edasi anda tervitusi Vabariigi Valitsusele, lisades juurde seejuures, et Sõjavägede Õppeasutised täies koosseisus tahavad kindlasti täita oma kohuseid ja abistada Vabariigi Valitsusel