Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

oli tehniliste vägede inspektoriks ja Vabariigi sideülemaks nimetatud. Leides, et nooremleitnant K. Nerska käitumine oli demonstratiivne ega vastanud Eesti sõjaväes kehtivatele tavadele, kus esmajoones ollakse ohvitser ja esinetakse sellena ka avalikkuses, helistas ta Sv. Tehnikakooli ülemale kolonelleitnant A. Simsonile ja soovis, et see K. Nerska käitumise puudustele tähelepanu juhiks.

      Mõni päev hiljem kutsus kolonelleitnant A. Simson, kes elas Tondil aspirantide kasiino hoone teisel korrusel, nooremleitnant Nerska enda juurde ja andis edasi kolonel A. Normaki arvamuse tema käitumise suhtes abiellumisel. Ta olla juurde lisanud, et ei saa nooremleitnant Nerskat sundida kandma vormi vabal ajal isiklikel ja perekondlikel koosviibimistel ega takistada tema kuulumist korporatsiooni Liviensis. Lahkumisel oli ta värskele abielumehele õnne soovinud.

Venelased langetavad maskid

      Vahepeal oli õppetöö suurtüki- ja pürotehnikaklassides edasi läinud ja 15. juuniks 1940 olid kõikides õppeainetes suulised ja kirjalikud eksamid õiendatud. Ratsasõit oli ainus õppeaine, millel puudus hinne ja hinded selles õppeaines pidi välja pandama järgmise nädala ratsasõidu tundides. Kuna kõikides õppeainetes olid hinded olemas, taheti kooli lõpetamiseni jäänud aega kasutada ekskursioonidel viibimisega, et lähemalt tutvuda Tallinna garnisoni väeosadega ja tööstustega Tallinnas. Esmaspäeval ja teisipäeval, 17. ja 18. juunil pidime kavade kohaselt külastama Aegna ja Naissaare merekindlustusi.

      Ent 1940. aasta juunis asus N. Liit otseselt ellu viima Balti riikide iseseisvuse hävitamist. Oma eesmärgi saavutamiseks demonstreerisid nad oma jõulist ülekaalu ega kohkunud tagasi rahvusvaheliste lepete rikkumistest ja mõrvadest. Parema ülevaate saamiseks tutvume nendel päevadel aset leidnud tähtsamate sündmustega.

      13.–14. juunil isoleerisid N. Liidu mere- ja õhujõud ilma igasuguse etteteatamiseta Eesti välismaailmast. Reisiliiklus katkestati, saabuvaid ja lahkuvaid laevu uputati, sunniti tagasi pöörduma või interneeriti. Eralennuliinide reisilennukeid rünnati N. Liidu sõjalennukite poolt.

      14. juunil tulistasid kaks N. Liidu SB-2 tüüpi sõjalennukit Soome lahe kohal alla Soome reisilennuki Kaleva, mis pidas ühendust Tallinna ja Helsinki vahel. Kõik lennukis viibijad uppusid. Üks N. Liidu allveelaev võttis oma pardale lennukis olnud posti.

      15. juunil pidasid sõjalaevad kinni Eesti kaubalaeva ja viisid Paldiskisse, kus vastastikuse abistamise lepingu alusel asus venelaste merejõudude baas. 15/16. juuni ööl kaaperdati Vabariigi Presidendi mootorpaat, mis sõitis rannavetes Tallinnast Orule. Ühe N. Liidu laeva taha kinnitatult viidi see ära ida suunas. Pühapäeval, 16. juunil kell 14.30 andis N. Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov Eesti saadikule Moskvas hr. A. Reile üle ultimaatumi, milles süüdistati Eesti Vabariiki sõjalise lepingu sõlmimises Lätiga ning koostöös Soomega, mis on sihitud N. Liidu vastu. Ultimaatumis nõuti prof J. Uluotsa valitsuse lahkumist ja uue, N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamist ning riigipiiride avamist N. Liidu täiendavatele sõjajõududele, et kindlustada N. Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise lepingu täitmist. Vastus pidi olema esitatud samal päeval kell 23.00 Tallinna aja järgi. Ähvardati, et kui vastus ei ole esitatud antud ajaks, siis N. Liidu sõjajõududele antakse käsk riigipiir ületada ja kasutada relvajõudu vastupanu mahasurumiseks. Esitatud ultimaatumist informeeriti president K. Pätsi, kes viibis Oru lossis. Kahetunnise autosõidu järel oli Päts Tallinnas ja tema esimesed sõnad olid: „Nüüd on kõik läbi! Venelased tulevad sisse.” Kell 18.00 otsustati Toompeal Vabariigi Valitsuse koosolekul N. Liidu ultimaatum vastu võtta. Samal koosolekul esitasid valitsuse liikmed Vabariigi Presidendile lahkumissooviavaldused. President käskis sõjajõude, politseid ja Kaitseliitu sissetungivatele N. Liidu sõjaväeüksustele vastu mitte hakata.

      Sama päeva õhtupoolikul anti Tallinna raadiosaatejaama kaudu edasi erakorraline teade, milles paluti vanemaid ohvitsere viibimata oma väeosadesse ilmuda. Sama teadet korrati valjuhääldajate kaudu Kadrioru staadionil, kus toimusid Balti päevade (14., 15. ja 16. juuni) pidustused, millest võtsid osa ka lätlased ja leedulased.

      Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste juhtivad ohvitserid kogunesid õppeasutuste staapi, kus Õppeasutuste ülem kolonel K. Laurits informeeris kokkutulnuid N. Liidu poolt esitatud ultimaatumist ja sellele järgnenud sündmustest ja otsustest.

Avalik okupeerimine

      Ööl vastu 17. juunit alustasid N. Liidu sõjajõud liikumist kahes suunas: lahkudes „baasidest” ja ületades riigipiiri Narva ja Irboska juures. Eesti okupeerimist teostas N. Liidu 10. armee järgmiselt:

      • 65. laskurkorpus – Tallinn.

      • 16. laskurdiviisi osad – Tallinn ja selle ümbrus.

      • 113. laskurdiviisi osad – Narva-Rakvere ümbrus.

      • 90. laskurdiviisi osad – Valga-Võru ümbrus.

      • 161. laskurdiviisi osad – Eesti-Läti piiril.

      Eesti lennuväljadele paigutati 15., 35., 38., 53. ja 60. lennuväepolk. Kokku saabus lisaks „baasides“ asuvatele 25 000 punaväelasele Eestisse 90 000 N. Liidu sõdurit ja 10 000 laevastiku mereväelast. Sel hetkel oli Eesti sõjaväe arvuline koosseis alla 15 000 mehe. Sama päeva hommikul jõudis Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner rongil Narva jaama, et kokku saada Leningradi sõjaringkonna ülema armeekomandör Meretškoviga, kes ulatas kindral J. Laidonerile allakirjutamiseks lepingu, milles nõuti: 1. paigutusrajoone ja majutamist Punaarmeele, Eesti sõjaväe kasutada olevad kasarmud tulid loovutada mõnede tundide jooksul; 2. linnade telefonikeskjaamades N. Liidu sõjalise kontrolli rakendamist; 3. lubada osta Eestis toitaineid ja 4. Eesti sõjaväe koosseisu mittekuuluvatelt isikutelt relvade ära võtmist 48 tunni jooksul. Kokkuleppele kirjutati alla kella 16.00 paiku. Samal päeval saatis Laidoner ajalehetoimetustele ajalehtedes avaldamiseks sundmääruse, mille kohaselt oli keelatud:

      • Igasugused rahvakogunemised ja koosolekud.

      • Igasuguste teadete avaldamine N. Liidu täiendavate väeosade Eestisse saabumise kohta, eriti relvastuse ja asukoha suhtes.

      • Sõjaväeüksuste pildistamine.

      Kadetid käsutati oma koolist välja, et Punaarmeele ruumi teha.

      17. juunil, kui hommikusöögilt kooliruumidesse tagasi jõudsime, käsutati kogu kooli õpilaskond kokku. Kooli ülem kolonelleitnant A. Simson tegi teatavaks, et N. Liidu survenõudmiste rahuldamiseks peame nelja tunni jooksul oma ruumidest välja kolima ja need Punaarmeele loovutama. See uudis oli nagu välk selgest taevast ja mõjus halvavalt. Kogu inventar ja varustus tuli ruumidest välja kanda ja autodele laadimiseks ette valmistada. Kolimise ragin ja kära summutasid esialgseid tundeid, kuid alateadvuses käärisid mitmed küsimused. Kuidas on olukord teistes väeosades? Kuidas on olukord teistes linnades? Kas kõik on loovutatud – meie maa, rahvas ja vabadus? Tulid meelde sündmused Austrias ja Tšehhoslovakkias, mis ei lasknud midagi paremat ennustada. Kui esimesed veomasinad saabusid, siis nende juhid rääkisid, et hommikul tööle minnes oli neid tänavatel kinni peetud ja kästud Tondile sõita.

      Veomasinate laadimise ajal tühjendati ruumid kõigest, isegi lambipirne keerati pesadest välja. Varustuse ja kraamiga täidetud veokid veeresid Tondi teed mööda Tallinna kesklinna poole, Sv. Tehnikakooli uude asukohta, milleks oli Prantsuse lütseumi hoone Hariduse tänaval. Kui meie kasutuses olevad ruumid olid tühjendatud, alustasime II bloki idapoolses otsas asuva Sv. Õppeasutuste raamatukogu kolimist. Et vähendada edasi-tagasi käimist, moodustasime inimketi raamatukogust kuni veomasinani, kus raamatuid käest kätte ulatati. Sama meetodit kasutasime mahalaadimisel Prantsuse lütseumis, mis äratas tähelepanu jalakäijate hulgas, kes polnud veel teadlikud venelaste viimasest nõudmisest.

      Ka ohvitserid pidid oma korteritest lahkuma. Kolonelleitnant A. Simsonil, kapten V. Villemsonil ja kapten A. Kandrel võimaldati ajutise peavarjuna kasutada Westholmi gümnaasiumi ruume Kodrese tänaval. Samasse oli määratud Õppeasutuste töökompanii meeskond.

      Samaaegselt kolis Sõjakool Pärnu maanteele 20. linna algkooli hoonesse. Sama saatust jagasid teised Tallinna garnisoni väeosad, vahetades oma asukohta. Nii näiteks kolis Kalevi üksik-jalaväepataljon Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi