Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

võsa servale. Otse üle kesapõllu, paari-kolmesaja meetri kaugusel nägin üksikuid punaväelasi askeldamas. Näis, nagu olnuks sinna paigutatud üks suurtükiväeosa. Kahurid ja veokid olid rivistatud põllule. Hobuseid oli kammitsasse seotult laiali üle põllu rohtu närimas. Siit sa praegu küll edasi ei pääse, ütlesin endale. Tõmbusin tagasi võssa, lootes, et majutatud väeosa liigub hommikul edasi ja vabastab mu põgenemistee.

Ninapidi poris

      Kell võis olla umbes kolm või neli. Päike oli tõusnud, saates esimesi soojendavaid kiiri madalalt üle tasaste põldude. Mõtlesin endamisi, et kui pääseksin üle nende lagedate põldude jõekaldal paistvate puude ja põõsaste alla, siis võiks edasi liikuda, kuni jõuaksin kuhugi enamvarjatud maa-alale. Seal edasirändamine oleks lihtsam.

      Nõnda mõtteid mõlgutades istusin mättale ja toetasin turja jändriku kasetüve vastu. Oli päris mugav olla. Jälgisin linnuriigi esindajaid, kes nagu püstolist lastud raketid sööstsid noolsirgelt õhku, ise sealjuures rõõmsalt lõõritades, kuni kadusid silmist. Lõokesed!

      Eemal asuva majadegrupi juures, kuhu suurtükipatarei oli majutatud, avati aiamulk ja lasti kari välja põllule. Musta-valgekirjud lehmad jooksid kiirustades üle põllu laiali ja asusid aplalt kastemärga kesarohtu sisse ahmima.

      Kaks punaväelast eemaldus patarei asukohast ja liikus juteldes üle kesapõllu minu suunas. Jälgisin neid ükskõikselt, erilise huvita. Olen sõduritega harjunud. Siis äkki kihvatas pähe, et olen ju põgenik ja nood kaks seal on minu vaenlased. Esimene mõte oli püsti karata ja jooksu pista. Selle vastu kerkis kohe hoiatav mõte – kui nüüd joosta, siis avastatakse mind ilmtingimata, pigem varjata end võsa ja mätaste vahel.