Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

lasud minu suunas tulistada sai. Olin selle aja jooksul juba tükikese maad kaugenenud ja kuulid ei tabanud.

      Paremal oli talu ja mõned mehed selle õuel. Miilits hüüdis neid appi, algul vene ja siis eesti keeles, kuid mehed ei liigutanud end. Pöörasin umber ja karjusin miilitsale: „Laku perset!”

      Hiljem siiski järgnes minule mingisugune otsijate salk, kuid nad olid leidnud ühe puulõikaja, kes põgenes küüditamise hirmust ja nende jooksu siht kaugenes Pihkva järve poole. Arvatavasti polnud minul selle asjaolu tõttu enam mingisuguseid raskusi ja võisin natukene rahulikumalt hingata ja kaaluda ning hinnata tekkinud olukorda. Oli selge, et olen sattunud piirkonda, kus enamik elanikkonnast oli punase korra pooldajad. Asjaolu, et viimasel korral, kui jooksin üle lagendiku miilitsa kuulidest kiirendatud tempoga, ja et maamehed miilitsa kutse peale temale appi ei tulnud, tekitas arvamise, et siiski kõik elanikud ei olnud punase evangeeliumi austajad. Oli ka selge, et edasiliikumine on väga raske ja et isikut tõendavate dokumentide kontrollimine on nähtavasti rakendatud ülemaaliselt. Otsustasin veel enne pimedat otsida midagi söödavat ja siis mõneks ajaks metsa kaduda. Metsaservalt paistis kaks talu. Üks oli suuremate ehitistega ja teine väiksematega – nii ütelda popsimajakene.

„Kodu” oksarisu all

      Astusin popsimajja. Mees ja naine olid väga kohkunud, kuid mulle anti siiski natuke süüa ja juua. Nende hirm tuli sellest, et just kõrvalolevas suuremas talus oli väljas punaste valvepost ja et kõikjal oli teada minu põgenemise lugu ja Mikitamäel aset leidnud tulistamine. Et peremees seda mulle ütles, näitas tema eestlaslikku meelsust. Hiljem puutusin temaga tihti kokku. Tema juhatas mind maja suunas, kus pidi elama tugeva meelsusega eesti perekond. Samal õhtul valisin välja peidukoha, kus oli palju raiehunnikuid ja nendest üks väiksem saigi minu „koduks”. Järgnesid külmad ja sajused ilmad. Kaasa antud poole leivapätsiga ja ühe pudeli joogiveega ajasin läbi viis ööd-päeva. Kui öösiti hakkas väga külm, lasksin kogu haohunniku raskuse endale peale ja kui sellest oli juba küllaldaselt sooja, tõstsin haohunniku taas üles ja asetasin risttoe selle alla. Hiljem muutusid ilmad soojemaks ja oli päris mõnus olla, kuid öösiti oli ikkagi külm.

      See oli laupäeval, 5. juulil 1941. Sadu oli lõppenud ja paistis soe ning rõõmus päike. Korraga ilmusid mu peidupaiga lähedusse hulk inimesi ja loomakari. Mehed hakkasid puid maha võtma, et talveks küttetagavarasid soetada. Pidin hoolega jälgima nende tegevust, et mitte mõne langeva puu alla jääda. Suureks pahanduseks olid mulle lehmad, kes arvatavasti tundsid leiva lõhna ja tulid mu peidupaiga juurde nuuskima. Pidin neid kepiga torkima, et neid minema ajada. Õnneks mind ei avastatud. Õhtupoolikul püüdis kõrv kinni mingisuguse kõmina lõunasuunast. Arvasin, et see on äike. Tulin oma urust välja, kui talumehed olid koju läinud, ja tõepoolest oli lõunataevas näha ka äikesepilvi. Huvitaval kombel see kõuekõmin ei lähenenud ja kui olin juba tükil ajal seda jälginud, nägin, et pilvisus oli muutunud ja kaldunud ida suunas Pihkva järve peale, kuid kõminat oli ikka veel lõunast kuulda. Esmakordselt tekkis mõte, et see on suurtükituli ja see võis tähendada pääsemist. Mõtetest ergutatuna püüdis kõrv nüüd kinni ka mürskude lõhkemisi, mis eraldusid üldisest lahingumürinast. Hiljem selgus, et tegu oli väikese suurtükilahinguga Pankevitsa küla juures, kus sakslased murdsid läbi venelaste rinde ja avasid tee Pihkva suunas. See oli pääsemine!

      Tuju tõusis märgatavalt. Otsustasin siiski mitte peidukohast lahkuda enne, kui oli pimenenud. Umbes kell 23.30 ronisin haohunniku alt välja ja hakkasin ümbrust uurima, et joogipoolist leida. Pidin janu kustutamiseks lakkuma puulehtedelt kastetilku, mis aga kuigi palju ei aidanud. Varsti selgus, et mul on raskusi kõndimisega ja et ka pea oli segasevõitu. Olin kerges palavikus. Lõpuks seadsin jälle sammud väikese popsimajakese suunas. Seekord oli uks lukus. Pöörasin tagasi ja võtsin suuna sinna, kuhu see tore pops oli mind esimesel kohtumisel juhatanud. Leidsin metsatee, mis viis taluni. Koputamisele ei vastatud. Kaevus paistis piimapang, mis oli sügavusse lastud. Vinnasin selle üles ja olin just jooma hakkamas, kui naisterahva hääl ütles: „Oodake, ma toon teile kruusi, millest saate juua!” Kui naine mulle jooginõu ulatas, hakkasin nutma ja laususin: „Ma ei ole varas ja ei ole ka kunagi piima varastanud, kuid olen kohutavas janus!” Olin väga õnnetu ja tundsin ennast tõelise vargana, kes on kaaseestlase piima kallal. Naine aga vastas: „Saan sellest aru, et sina võib-olla oledki see, kes Mikitamäel tulistas!” Vastasin: „See olen ma küll, kuid mitte varas.” Naine palus mul talutuppa astuda ja ütles: „Nüüd ma jooksen metsa ja kutsun oma mehe. Nad kõik viibivad metsas ja varjavad ennast hirmust küüditamise ees.” Umbes poole tunni pärast saabuski mees, kes oli tugev ja noor setu nimega Tohva. Tohva viibis aastaid Siberis, kuhu teda mõisteti tema eestimeelsuse pärast. Ta on nende ridade kirjutamise aegu tagasi orjastatud kodumaal, kuid mitte oma talus. T. võttis mind kaasa ja tutvustas metsas oma kaaslastele kui kangelast. Need mehed peitsid ja toitsid mind ning käskisid puhata. Olin palavikus ja hiljem sain ka kõhuhaiguse. Kolmandal päeval sain tükk paberit ja pliiatsi ja panin oma peiduurkas kõik need read korralikult kirja.

      8. juulil saabusid Saksa sõjajõud Petseri linna. 9. juulil ehitasime neile auvärava, kus oli ka pudel „lepikuliisut” ja suur kausitäis keedetud mune. 11. juulil sõitsin hobusega Petserisse, kus kohtasin leitnant E. Kumarit, kes minuga samal ajal polgust põgenes.

Saksa okupatsioon ja teenistus Eesti Omakaitses

      Kui ma 11. juulil 1941 Petserisse jõudsin, oli kolonelleitnant M. Kaerma juba sakslaste poolt kohaliku Omakaitse ülemaks määratud. Ta oli olnud kolonel Sauselgi polgus majandusülemaks ning olin temaga tihedas läbikäimises ajal, kui olin polgu töökodade ülemaks. Ka juba Eesti iseseisvuse ajal puutusin temaga kokku, kui ta oli haridusministeeriumis riigikaitse sõjaliste õpetuste üldjuht. M. Kaerma oli haritud ja avara silmaringiga vanem ohvitser. Teda päästis Venemaale minekust asjaolu, et ta oli just sellel ajal haiglas, kui polk oma sõjateekonda alustas.

      Ta kaelustas mind nüüd kui vana ja head sõpra ning määras mind kasarmute komandandiks. Kõik minu põgenemisteekonna kaaslased, endised polgu relvatöökoja teenistujad, andis ta minu käsutusse. Meil oli tõsine heameel, et saime ühineda sõpradega, kelle teed läksid lahku põgenemisretkel. Neilgi oli õnnestunud elusana Petserisse jõuda.

      Kasarmute komandandina mul muud otsest tegevust ei olnud kui valveteenistus. Hiljem, kui Omakaitse võttis juba lahinguüksuse kuju, määrati mind raskekuulipildujarühma ülemaks. Võtsin osa mitmest haarangust ja tagala puhastamise operatsioonidest.

      21. juulil kutsuti kõik ohvitserid Omakaitse staapi ja teatati, et on võimalus osa võtta Emajõe rinde võitlustest ühe rühma suuruse üksusega ja ühe ohvitseri juhtimisel. Teatasin nõusolekust esimesena ja keegi sellele vastu ei vaielnud. Üldiselt teati, et olin pärit Tartumaalt ja seega ka hea selle kandi inimeste ja maastiku tundja.

      22. juuli hommikul oli üksus üles rivistatud. Rühm koosnes 35 mehest, kellest 25 oli endisest polgust ja nendele lisaks 10 endist kooliõpilast. Lahkumisel pidas kolonelleitnant Kaerma sütitava kõne. Sama tegi ka Petseri linnapea. Samal õhtul jõudsime veoautol Võnnu alevisse, kus asus selle rindelõigu staap. Kõrgemaks ülemaks oli Saksa pioneerkompanii ülem leitnant Sampson ja adjutandiks eestlane, lipnik Sildnik. Mõnetunnise puhkuse kasutasin meestele Vene käsigranaadi materjalosa ja granaadi kasutamise tutvustamiseks. Jagasin rühma jagudeks ja nimetasin vastavad ülemad. Rühmavanemaks määrasin energilise nooremseersandi Jaro Karmo. Esimese jao ülemaks aga tema noorema venna Henn Karmo, teise jao ülemaks nooremseersant Veske ja kolmanda jao ja raskekuulipildujajao ülemaks reamees Harju. Meid paigutati rindelõiku, mis asetses Mäksa vana tuuleveski rajoonis. Paremal, Kavastu mõisa rajoonis, paiknes leitnant Laas ja vasakul, Mäksa mõisa rajoonis, lipnik Pärismägi oma meestega.

      Hommikul kell 2.30, kui olime positsioonid sisse võtnud, algas vaenlase tugev suurtükituli, mis oli esmakordne kogemus nii minule kui ka meeskonnale. Paigutasin kaks jagu rindele tugipunktidena, teise jao asetasin 1,5 kuni 2 km tahapoole metsaservale, et ära hoida üllatusi tagantpoolt. Asusime umbes 7–8 km laiusel rindel, see tähendab Kavastu mõisast kuni Mäksa mõisani. Punaste peamiseks eesmärgiks oli Emajõe ületamine, eestimeelsete taluomanike hoonete mahapõletamine ja sealsete inimeste tapmine. Ühel ööl, kui saabusime koos rühmavanemaga Emajõe äärest luurekäigult, kõlas üksik lask ja meie vahelt vihises läbi kuul. Selgus, et meie raskekuulipildur S. oli tukkuma jäänud ja