Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

4. Jaan Liiv, 5. Paul Värk.

      II Lipnikud, kes ühtlasi kõrgendati nooremleitnantideks: 1. Agu Aarna, 2. Julius-Aleksander Kabel, 3. Edgar-Rudolf Arumeel, 4. Leopold Taar, 5. August Pehka, 6. Gustav Piller, 7. Armin Vene, 8. Johannes Jaagus, 9. Johannes Seks, 10. Elmar Linsi (Lindsi), 11. Mihkel Haavamäe, 12. Viktor-Emanuel Orav, 13. August Võhma, 14. Erich Linalaid, 15. Jaak Varik, 16. Konrad Rõngelep, 17. Villibald Karuse, 18. Aleksander Vahari, 19. Juhan Priikask, 20. Olev-Hilarius Kornet, 21. Mart Purgas, 22. Jüri Luiker, 23. Richard Aardma, 24. Heino Maidre, 25. Evald-Friedrich Ruus.

      Eesti suurima lugejaskonnaga ajaleht Päevaleht avaldas 11. juulil selle sündmuse kohta samasisulise kirjutise pealkirja all:

      Sõjavägede õppeasutused aitavad vabariigi valitsust eesmärkide saavutamisel.

      Lasti välja järjekordne lend noori ohvitsere.

      Lisaks eespool toodud aktuse kirjeldusele peab mainima, et sellest võtsid osa ka Tallinnas viibivad N. Liidu sõjajõudude kõrgemad komandörid.

      Sv. Tehnikakooli tagasi jõudes toodi välja teenistuskohtade nimestik. Õppeasutuste kombe kohaselt toimus teenistuskohtade valik lõpetamise paremuse järjekorras, s.o kõige parem lõpetaja valis kõige ennem. Samas tehti lõpetajatele teatavaks et 12. kuni 25. juulini on neid lubatud erakorralisele puhkusele ja et 26. juulil peavad nad esinema oma väeosa ülemale.

      Muutunud olukordade tõttu oli tühistatud ettenähtud kuuekuulise tööpraktika nõue. Käsirelvaklassi lõpetanud ohvitseride tööpraktika aega lühendati ja neid kästi 8. juuliks kooli ilmuda, et endale väeosa valida. 25. juulil kinnitati Sv. Tehnikakooli lõpetanud ohvitseride rinnamärgi põhikiri, mis koos Sv. Tehnikakooli lõpetanud ohvitseride rinnamärgi tunnistusega 31. augustil kõikidele II kursuse lõpetanud ohvitseridele kätte saadeti.

      Mälestuskilde minevikust

      Hugo Kubja

      Leitnant Hugo Kubja sõjamehetee Teises maailmasõjas algas Punaarmees ning lõppes Lihula Omakaitse pataljonis. Sinna vahele mahtusid tagaaetava metslooma põli Setumaa metsades ning sakslaste poolel Leningradi rindel veedetud päevad.

      • Hugo Kubja sündis 23.02.1913 Pala vallas Tartumaal.

      • Keskhariduse omandas Tartu Reaal-gümnaasiumis.

      • Lõpetas sõjakooli aspirantide kursused lipnikuna 1933.

      • Määrati Sõjaväe Tehnikakooli käsirelvaklassi, mille lõpetas 1940. a ja kõrgendati nooremleitnandiks.

Leitnant Kubja sõjaaegne rändamine

      1 Sõjaväe Tehnikakool, 1936–1940

      2 Pärnu, 1940

      3 Petseri, 1940

      4 Irboska, 1941

      5 Raiehunnik, 1941

      6 Petseri, 1941

      7 Emajõe rindel, 1941

      8 Leningradi rindel, 1942

      9 Tallinn, 1943

      10 Petseri, 1943

      11 Lahkumine Saksamaale

Mälestusi 9. üksik-jalaväepataljonist

      Sõjaväe Tehnikakooli käsirelvaklassi lõpetanud ohvitserid said täita ettenähtud tööpraktikat vaid 2/3 ulatuses. 8. juulil 1940 kutsuti kogu kool kokku ja mehed määrati üle riigi väeosadesse. Kohtade valik toimus siiski lõpetamise paremuse järjekorras. Mina valisin 9. üksik-jalaväepataljoni Pärnus, kuhu pidin jõudma 10. juuliks. Esialgu määrati mind 1. kompanii Rk-rühma ülemaks. Pataljoniülemaks oli sel korral kolonel A. Häelme ja 1. kompanii ülemaks major Johannes Ein. Kolonel Häelme oli väga sooja südamega ja isalik ülemus. Seevastu kompaniiülem major J. Ein oli väga kõrk ja ennast täis. Sv. Tehnikakoolist anti kaasa õpetused ja juhised olla esialgu tagasihoidlikud, n-ö vaatlejad. Nii kujuneski esimene teenistus 9. üksik-jalaväepataljonis väga igavaks ajajärguks, vastupidiselt teenistusele 7. jalaväerügemendis, kus oli hoopis teine vaim. Ainus tegevus kompaniis oli ajutiselt noortele riviõppuse tegemine ja laulu õpetamine. Kuid hiljem algasid poliitiliste komiteede valimised ja kõik niisugune, mis kuulus punaväe juurde. Mingil väeosa peol tuli ette kanda massdeklamatsioon ja selle ettevalmistamine pandi minule. Harjutustel läks kõik väga ladusalt, kuid peoõhtul esineti nigelalt.

      Umbes samal ajal hakati otsima ka väeosale poliitilist juhti. Ka nooremaid ohvitsere kutsuti diviisi poliitjuhi juurde ja esitati küsimusi sotsiaalse päritolu kohta. Ütlesin, et isa omab Tartumaal 300-hektarilist talu, sellega langes minu kandidatuur kohe ära. Raskusi oli ka nooremleitnant Linsil ohvitseride klassist, kes oli linnast pärit, selline sotsiaalne seisukord oli rohkem vastuvõetav. Temale tuli aga abiks asjaolu, et meie kompaniiülem major Ein hakkas ise selle poliitilise koha vastu suurt huvi tundma. Räägiti, et J. Ein oli isegi Prantsusmaal sõjalist haridust saanud. Samal ajal muutus ta meie vastu väga tigedaks ja häbematuks. Ühel heal päeval olid diviisi tegelased pataljonis mingisugusel revideerimisel, kuid major J. Eini ei leitud kusagilt. Pataljoniülem saatis paremad kapralid ja allohvitserid teda otsima. Minule ütles, et kui juhtun teda nägema, siis pean talle ütlema, et ta mingu kohe väga tõsiste asjaolude tõttu väeossa. Õhtul läksin abikaasaga ohvitseride kasiinosse sööma ja kohtasin seal major Eini. Kui olin kolonel A. Häelme korralduse edasi andnud, sain hirmsa sõimu ja röökimise osaliseks. Ma ei kannatanud seda välja ja ütlesin, et tal ei ole õigust vabal ajal ja kõikide silme all minu peale röökida. Majorile tuli minu äge vastus ootamatult ning hiljem ta seda vahejuhtumit unustada ei suutnudki. Temast sai lõpuks 9. üksik-jalaväepataljoni poliitjuht, truu ja energiline punavõimu pooldaja.

Lahkume Pärnust Petserisse

      10. septembril alustati Pärnu väeosade, 9. ja 6. üksik-jalaväepataljoni evakueerimist Petserisse, kus moodustati Punaarmee 171. laskurpolk, kolonel A. Sauselg’iga eesotsas. Polgu koosseisu kuulus ka 3. üksik-jalaväepataljon Valgas.

      Rahvas saatis sõdureid kingitustega.

      Pärnu elanikkond tundis väeosade lahkumise vastu suurt huvi, kuid kellelegi ei antud informatsiooni, kuhu väeosad lähevad ja mis nendega edasi juhtub. Pärast lõunat, kui väeosad olid rongile laaditud, kogunes jaama rohkesti saatjaid. Major J. Ein oli ešeloni juht ja mina ešeloni korrapidajaohvitser. Rahvas pildus sõduritele lilli, viinapudeleid ja maiustusi. Õhkkond muutus palavaks siis, kui keegi alustas „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” laulmist. Major Ein ei pidanud sellele rahvuslikule juubeldusele enam vastu ja röökis minule, et mina kui korrapidaja laulmise ära keelaksin. Vastasin, et kord on rongil väga hea ja et lauljad on saatjad ja neid mina keelata ei saa. Ja et kuidas oleks, kui ešeloni juht seda ise püüaks teha! Ta läks seepeale tagasi oma vagunisse viinapudeli juurde.

      Ešelon jõudis öösel Petseri jaama, kus vihmasajus algas kohe mahalaadimine. Ööbisime Petseri kloostri ruumides.

      Teisel päeval kolisime endistesse 7. jalaväerügemendi I pataljoni ruumidesse linnakese lääneserval, Tartu maanteel. Polgu staap asus endisesse Kaitseliidu majja. Staabiülemaks oli major Tuvikene, abideks majorid Teemant ja Kommusaar. Mind määrati ajutiseks ladude ülemaks, kuna polgu töökodade ülemaks oli juba määratud koolivend Edgar Reiksaar. Hiljem selgus, et Reiksaar kuulus koguni Elva polku ja ta pidi Petserist lahkuma. Tema asemele määrati mind ajutiseks töökodade ülemaks ja relvatehnikuks. Ette oli aga nähtud töökodade ülemaks ltn Lagle, kes oli kusagil likvideerimisel ja jõudis kohale alles 1941. a kevadel. Ta sai olla töökoja ülemaks ainult mõned päevad ja siis arvati ta reservi. Teisena määrati töökodade ülemaks leitnant A. Palgi, kuna mina täitsin edasi relvatehniku ülesandeid. Palgi oli endine Arsenali relvurohvitser ja tubli ning korralik töömees. Ka major J. Ein oli mõned päevad Petseris, kuid varsti lahkus sealt Tallinna, kus olla olnud koloneli auastmes mingil tähtsal ametikohal. Hiljem kuulsin, et Ein oli korraldanud tagavaraväe ohvitseride mobilisatsiooni, et neid Venemaale saata. Ise ta aga nendega kaasa ei läinud. Kui Saksa sõjavägi Tallinna saabus, Ein vangistati.

      1941.