Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

Ta lasi sellel uuesti täielikult avaneda ja pani selle taas aeglaselt sulguma. Ma ei protesteerinud enam, läksin oma madratsile ja jäin viie sekundiga magama.

***

      Jätaksin siit jälle suure osa vahele. Võiksin terve raamatu kirjutada sellest kõigest, mida ma seal nägin, kui järgnevad nädalad mööda toda labürinti ringi hulkusin, ainult üks krabi saatjaks sabas tolgendamas. Imed, imed…

      Tegelikult vast juba kolmandal päeval sain aru, et too suurem maailm on lihtsalt natuke suurem vangla. Võib-olla müriaade kordi suurem, kuid ikkagi vangla.

      Mida ma sellest kõigest mõtlesin? Noh, see pole oluline ega huvitav. Kas jumalad teevad minuga nalja? Või olen ma ikkagi surnud ja see on allilm, kus uuesti surra ei saa? Miks see kõik minuga juhtub? Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ja nii edasi… Jama ühesõnaga.

      Sõin, magasin ja hulkusin neis käsitamatutes koridorides. Teise nädala lõpuks ei olnud mul veel küllalt, ometi oskasin juba esitada küsimuse, et millal saab?

      Õnneks ei tulnud mul seda praktiliselt järele uurida, sest ühel päeval ootas mind luugi taga mu «oma krabi» ja selle asemel, et lasta mul minna, kuhu mu jalad viivad, viipas ta mind endale järgnema.

      Läksime ühte torni, kuhu ma teatud kohtadest olin sisse näinud, kuid kuhu mind ei lastud – nähtamatud seinad ja muidugi vastav märgistus – teatud pruuni tooni ribad seintel, laes ja põrandal. Teadsin, et seal on umbes iga nelja sammu kõrgusel üksteise kohal vaksapaksused põrandad, mida hoiavad üleval ainult väga peenikesed tikud. Krabid istuvad seal suhteliselt paigal, ainult aeg-ajalt liiguvad natuke ringi. Arvasin aru saavat, millal nad söövad ja joovad – siis kogunesid nad tavaliselt teatud kohtadesse kokku. Nende korruste vahel liikusid nad kuidagi ühelt tasandilt teisele tõusvatel põrandatükkidel. (Selge – kontorihoone ja klaasseintega liftid. Ja ärge mängige lolli, ma tundsin selle kõik ära, see oli ka minu maailmas olemas, kuigi loomulikult ei pannud keegi tõstekorvi, eriti veel klaasseintega tõstekorvi tavalisse kontorihoonesse. Aga midagi võimatut selles ei ole ja pole vaja olla eriline geenius selle peale tulemiseks, et küllap neil on lifti liigutamiseks paremad energiaallikad kui eeslid või vesiratas…)

      Krabi juhatas mu suurde, vast viieteistsammuse läbimõõduga enam-vähem ringikujulisse ruumi. Kui me sisenesime, olid seinad hallid ja lagedad, kuid kui me ruumi keskele jõudsime, tegi krabi mingit häält ja seinad hakkasid muutuma. Avastasin end korraga lugemas kirju, mille suure vaevaga kivisse olin toksinud. Ja mitte ainult, seal oli ka neid kirju, mille ma ammu kustutanud või lõhkunud olin.

      Krabi juhatas mu ühe tühjaks jäänud seinatüki juurde ja hakkas esijäsemega selle pinnale jooni vedama. Seal, kus ta seda puudutas, jäi seinale valge joon. Ta kirjutas tähti. Ta isegi näitas mulle vilkuva helendusega, kust ta tähti võtab. Need olid juhuslikus järjekorras ja oli ilmselge, et need ei öelnud talle midagi.

      Siis tegi ta ühe punkti, selle alla kaks punkti, selle alla kolm punkti ja nii edasi. Ta jõudis 16ni. Siis vaatas ta ootavalt minu otsa ja lükkas isegi mu kätt tahvli suunas.

      Mis seal's ikka, kirjutasin korralikult ladina tähestiku ja punktidele numbrid järele. Krabi joonistas nüüd numbreid. 1, 2 ja 3 ja pani nende vahekohad vilkuma. Rida allapoole 1,3 ja 4, siis 2, 3 ja 5 ja siis 3, 5 ja 8 ja lõpuks uuesti 2, 1 ja 3. Iga kord näis ta mu reaktsiooni ootavat.

      Olgu, täitsin lüngad.

      Siis tuli lahutamine. Siis korrutamine ja siis jagamine. Millalgi joonistasime ringe ja millalgi Pythagorase teoreemi. Siis läksime keele kallale, võtsime isikulised asesõnad ja lihtsamad tegevused.

      Te saite juba aru – ta õppis mu keelt. Ilmselt oli tal masin abiks, sest ta ei küsinud kunagi midagi üle ega eksinud kordagi.

      Kolmandal päeval olime niikaugel, et suutsime mingil määral vestelda. Hakkasin kohe esitama küsimusi, mis on selle kõige mõte? Kus ma olen? Mida ma pean tegema, et koju saada?

      Ta palus kannatust, palus mul jutustada oma elust ja maailmast. Sain ta selgitusest aru, et ta ei taha enne rääkida, kui on kindel, et ma mõistan, mida ta öelda tahab. Olgu siis – mis mõte oli mul midagi varjata? Igatahes terve järgmise kuu õpetasin talle ladina keelt ja pidasin loenguid elust Maal.

      Sedamööda, kuidas nad said aru minu olemusest – et ma olen valgustatud tsivilisatsiooni haritlane –, muutus ka suhtumine minusse. Esimeseks sain krabilt lause:

      «Me ei teadnud, kes sa oled. Kuidas see nii läks, selgitame hiljem, kuid me ei teadnud, kui tark sa oled. Me vabandame, et sind loomana kohtlesime. Me oleksime pidanud seda vestlust pidama juba ammu, kuid ka meie eksime.»

      Ma ei olnud enam vang, kuigi nad palusid mul endiselt järgida tähistusi teedel ja mitte minna sinna, kuhu mind ei taheta lasta. Sain aru, et mõned kohad on mürgised, mõnes liiguvad tuimad masinad ja mõnes on muud ohud, millest ma hästi aru ei saanud. (Näiteks elektrit nad mulle selgitasid. Praktiliselt – lasid autotrafoga mängida…) Nad andsid mulle ühe sellise raami, milles valgus võbeles, ja õpetasid seda kasutama. Sain aru, et see võib teha tuhandeid asju, mille õppimiseks kulub aastaid, kuid vähemalt näitas see mulle igas loomaaia punktis, kus ma asun ja kuidas oma puuri tagasi saan, ja ma sain selle kaudu saata krabidele kirju. Näiteks kirjutasin oma tahvlil: «Palun avage luuk, tahaksin ükssarvikkotkaid vaatama jalutada,» ja luuk avanes. Ja nad ei käinud mul enam järel, kuigi väga ilmselt teadsid täpselt, kus ma mingil hetkel asun.

***

      Tegelikult oli kõik see siiani sissejuhatus ja teatud mõttes algab minu lugu alles nüüd. Lihtsalt on lugusid, mille sissejuhatus on ebaproportsionaalselt pikk.

      «Kui sa ei ole midagi kogenud, siis on võimatu teada, kuidas see sulle mõjub,» selgitab Tumepull. Tumepulliks hakkasin nimetama seda oma krabi, kelle jalge ette medilaborit hoidev robotkäsi mu lohistas sel õhtul, kui oma veenid läbi lõikasin. Ega ta just väga rõõmus ei olnud, kui ajapikku taipas minu poolt temale antud nime kõiki allusioone, kuid esiteks, kuidagi ma neid ju nimetama pidin, ja teiseks ei saanud ta teisiti, kui kiitis heaks loogika, mis selleni viis. Minu silmale oli ta teistest pisut tumedam ja natuke sellise ründava olekuga, mis avaldus kõige rohkem selles, kuidas ta instituudis minu eest seisis. Kui nad lõpuks aru said, et ma olen sapiens, oli neil kõigil lõpmatult piinlik, kuid ikkagi olin mõistma hakanud, et peamiselt tänu Tumepullile astutakse minu heaks pretsedendituid samme, nagu näiteks see tänane reis.

      Nad ei ole krabid, kuid ka see nimi on jäänud, sest paremat ei ole. Nende planeet tiirleb ümber oranži tähe palju tühjemas ruumis, nii et neile ei ole miljardite aastate jooksul osaks langenud selliseid katastroofe, mis viimati dinosaurused hävitas. Nad on arenenud mereelukatest, mille kaugeid analooge on ka Maa ookeanides. Nad on roninud kaldale väga hilja ja mõistuse omandamine on neil võtnud kordades rohkem aega kui inimesel. Neil ei ole eraldi haistmis- ja maitsmiselundeid, nii et nad ei tunne lõhna, kui suu on kinni ja kui nad söövad (siis matab toidu lõhn kõik muu, eks ole). Nad kuulevad madalamaid sagedusi kui inimene, kuid ei kuule midagi umbes kilohertsist ülespoole, ja üldse pole nende kuulmine suurem asi. Nende suursilm on nagu teleskoop ja kolm silma selle ümber annavad peamiselt ainult sügavustaju. Nad ei näe sinist valgust, ent näevad soojuskiirgust. Nende kuue jäseme kompimismeel on nii tundlik, et inimese oma on sellega võrreldes nagu puujalaga mees sprindivõistlustel. Ent nad ei hüppa ega roni ja nende reaktsioon on inimesega võrreldes nagu talvisel kilpkonnal. Mulle meeldib mõelda, et inimene on palju universaalsem ja paremini tasakaalus, kuid see on vaieldav ja võib-olla kõige lõpuks sügavalt maitse asi.

      Me lendasime kosmodroomi suunas. Lendamine oli mulle muidugi seniolematu kogemus, kuid suures mugavas sõidukis oli see lihtsalt üks järjekordne mulle osaks langev ime. Ah jaa – huvitaval kombel on krabide toolid inimesele täiesti sobivad, kuigi vastupidine väga ilmselt ei kehti. Nad on natuke suuremad kui inimene ja ma saan istuda, toetudes nende seljatoele ja jalad seal, kus neil on esijalad.

      Kogemus, millest Tumepull rääkis, oli kaalutus. Tumepull selgitas veel, et neil on atmosfäärist välja tõusvates sõidukites alati skafandrid, kuid vaja läheb neid ääretult harva ja minu jaoks saab siis kasutada laste ja muude elusorganismide jaoks mõeldud kerasid. Kui ta mõtles mind rahustada, siis ta küll eksis. Parem oleks olnud teadmatuses olla. Ma muidugi juba teadsin, misasi see kosmiline tühjus on, kuid