Название | Niguliste |
---|---|
Автор произведения | Teet Kallas |
Жанр | Зарубежная классика |
Серия | |
Издательство | Зарубежная классика |
Год выпуска | 2016 |
isbn | 9789949975716 |
„Nii vähe?” üllatus Pille ja sukeldus huultega Avo niuetesse…
… vastu hommikut lamasid nad alasti ja liikumatult tekkide peal. Kardinate vahelt tuli juba suvist sooja, pärnade ja asfaldi lõhna, kostis harvade autode käiguvahetust enne tänavaristi. Avo seiras oma tuba. See oli endine ja samas täiesti uus. Siis silmitses ta magavat naist, õrnus ja härdus, ei mingeid tõrkeid. Avol jäi märkamata välkkiire kõõrdpilk Pille ripsmete vahelt.
Kui ta lühikesest tukastusest ärkas, oli Pille juba riides. Ta seisis küljega akna poole. Ta alahuul oli tõsistest mõtetest liikvel, jonnakas ja otsekui kurb.
„Nüüd olen ma eluksajaks kireohver. Tule ometi siia,” pomises Avo.
„Enne pead sa mu kätt paluma,” ütles Pille tõsiselt. Muisutas veel kord alahuult, vaatas karmilt. „Ja üldse, su ema köhatab juba ammu esikus. Meil oleks vist aeg tutvuda.”
Tomile kirjutas Avo suvelõpusündmustest järgmise ülevaate:
„Tervitus, vanake!
Niisiis on see tegu tehtud. Üleeile käisime Pillega seal aktide büroos ära. Täna on väike peavalu. Esko on ka praegu siin ja uurib meie abielutunnistust. Ütleb, et täitsa korralikult kujundatud mälestusese. Tema tahab endale vist samasuguse välja nõutada. Lugupeetud malegeenius on muuseas tõsiselt muutunud, tal on nüüd üksainus pruut. Üks agar maatüdruk, kes tahab kooliõpetajaks saada, tegelikult täitsa sümpaatne piiga. Ma olen sulle temast vist kirjutanud.
Muide, varsti kolin mujale, sest ka minu õde Krista läks ootamatult mehele – Sinu endisele kursusekaaslasele Tõnnile! Peame hakkama korterit kolmeks vahetama, jube lugu. Kui lisada, et Paul ja Marju-Epp on kah üsna värske paar (seda sa muidugi tead), siis toimub meil siin Tallinnas kurat teab mis asju. Täitsa uskumatu perekonnaloomise epideemia. Hakkas külge, näe, mullegi. Ära sina narr ole!”
Avo mäletas veel imelikku, täiesti põhjendamatut tuska, koguni traagilist tunnet selle kirja kohal istudes.
23
Esko sai ristsõnad valmis. Libistas noriva pilgu üle täidetud ruudustiku, tegi paar kalligraafilist parandust – ja käkerdas seejärel ajalehe demonstratiivselt kokku.
Jah, muidugi – nii tegi ainult tema. Ning sugugi mitte ainult ristsõnadega. Nüüd vaatas ta meile otsa, algul mulle, seejärel Tomile, pilk puhas ja tühi nagu imikul.
„Noh, võtame kah või molutame niisama?”
Ta kallas konjakit. Tema jaoks oli see alles peo algus.
„Ja mida sina põrnitsed?” küsis ta Tomilt.
Tom kehitas natuke häiritult õlgu.
„Terviseks,” ütles Esko. „Lööme kokku ka või?”
Kokku me siiski ei löönud.
„Kuule, Tom, tegelikult oled sa idioot,” ütles Esko suud pühkides. „Saada see lits persse.”
Tom võpatas. Ta põsel tuksatas närviots.
„Saada see kuradi vamp persse ja täna õnne, et oled jälle vaba mees. Oma tuba, oma luba. Mina neid maaplikasid tean! Tead, Tom, nüüd tood igal õhtul uue görli teki alla ja elad nagu härra kunagi.”
Esko hääl oli vali ja kärisev. Ta tõed olid lihtsad ja otsekohesed. Üldse kippus ta viimasel ajal kõvasti dotseerima ja ühekülgselt ropendama.
„Tom saab vist eksmati,” püüdsin juttu mujale viia.
„Ah soo? Soovin õnne. Millal mina küll ükskord saan? Aga muide, Tom – täitsa paras sulle. Mõtle ise. Mina ei taha õppida, sina tahad. Miks sa lased ennast välja visata? Ühe naise pärast?”
Tom katsetas sekkuda. Esko ei lasknud. Ta läks üha enam hoogu.
„Muide, malevallast. Räägitakse, et hiljuti läks Talil naine minema. Mida kõvemale mehele nad sitta keeravad, seda tähtsamalt ennast tunnevad. Mõtle aga ajudega, Tom. Võtame statistika. Olen kindel, et ühes sekundis läheb siin maakeral vähemalt viie mehe juurest naine minema. Või mees naise juurest. Ja nii edasi. Muudkui minnakse. See on ju dialektika! Liikumine. Liikumine, see ongi elu. Kuule, räägi nüüd konkreetset juttu kah. Kus sa siis kogu selle pika aja padja sisse nuuksusid, vana?”
„Ära nori,” ütlesin mina. „Ära tõesti nii palju nori. Näed ju, et teinemees elab ise dimensioonis. Ta ei suuda su partituuri lugeda.”
Esko läks vihaseks.
„Kuradi peened ajad on kätte tulnud, ära sa märgi! Norida ka enam ei tohi! Küsidagi mitte! Mis ta meid siis välja tiris? Nüüd me oleme ka oma naistega riius, kas ta seda äkki tahtiski?”
„Ma a-arvasin, et te ta-tahate natuke kärakat võtta,” ütles Tom heitunult.
„Kah õigus…” üllatus Esko. „Kuule, Avo, tal on tõesti õigus. Me oleme joodikud.”
See jutt ei meeldinud mulle. See tuli liiga ootamatult. Esko hämmeldus sellest ka ise, sügas ninaselga, kordas aga ometi:
„Oleme vist jah…”
Sihukest juttu polnud me veel kunagi ajanud. Ausalt.
Kõige hullem, et Esko oli surmtõsine. Siis aga rehmas ta käega. Ta huulil püsis kõhklev muie.
„Olgu, jätame diagnoosid spetsialistide hoolde. Eks, vanad?”
Selle peale tuli küll natuke konjakit kallata. Tom tegi seda peaaegu hoolitsevalt. Esko raputas pead ja jätkas nüüd endises stiilis, mida tundsime, mida hindasime, millest hoolisime juba aastaid.
„Täna, seitsmendal novembril tuhat üheksasada kuuskümmend seitse paneb kogu Vene riik kärakat ja seepärast ei torka me teiste seas kuidagi silma. Käitugem vabalt, vanad! Aga sina, Tom, ära pane pahaks – mul on paha sind vaadata. Härrased, meie silma all hääbub kunstnik. Jube!”
Esko uuris Tomi näoilmet, tegi järelduse, valis uue repertuaari.
„Kretiin. Sitavares. Pask. Peldik. Ei mõju? No tahad, lähme alla kemmergusse ja korraldame ühe kõrvakiiluduelli?”
See oli legendaarne episood meie kamba kirjutamata kroonikas, mille juures ma kahjuks ei saanud viibida, küll aga oli Paul selle otsene ja ainus tunnistaja. Nädal pärast seda, kui Tom sõjaväest tagasi saanud, pummeldasid nad kolmekesi „Viru” sööklas. Asja ees teist taga läksid Esko ja Tom tualettruumi ja hakkasid teineteisele rahulikult kõrvakiile jagama. Kumbki sai kümme lööki. Pärast pidutseti mõnusasti edasi.
Ausalt öeldes ei osanud ma niivõrd konkreetset musta huumorit päris lõpuni hinnata. Küllap selles midagi oli, miks mitte. Aga mina poleks seda kaasa teinud. Ma kardan valu ja vägivalda.
Nüüd krimpsutas Tom ainult laupa. Tundus, nagu kaaluks ta Esko ettepanekut. Siis sain aru, et ta polnud Eskot kuulanudki. Ta pilk püsis kusagil mujal, ta kuulas hoopis mingeid muid hääli.
Äkki fikseerisin enda jaoks täiesti esmakordselt, et Tomi silmad on helehallid. See tuli üllatusena. Ma polnud kunagi uurinud, mis värvi mu sõprade silmad võiksid olla. Üldiselt olid nad sinised, Paulil aga vist tumepruunid. Naised jätavad sääraseid detaile hästi meelde.
Imelik tunne oli. Otsekui oleks üle kõrge ja sumiseva saali käinud tugev tuulehoog, meenutamaks meile kõigile millegi märksa tähtsama olemasolu.
Aga küllap see ainult tundus mulle nii. Jumal ennast kõrtsitoas ei ilmuta.
Võib-olla oli see kurat?
Mina uskusin mõlemat.
Ja siis oli veel nii, et korraks, üheks imelühikeseks viivuks hakkas mul kõigist inimestest väga kahju. Otsekui teaksin ma kõike, otsekui oleks see kõik väga kurb ja masendav. Nagu poleks meil kellelgi mingit lootust. See oli seletamatu tunne. Sama seletamatu nagu elu ise. Või nagu surm. Ja siis oli ta läinud.
Ootasin, mida ütleb Tom.
„H-hea