KGB. Leonid Mletšin

selle kogumiku avaldamise kohta Teie juubeli puhul tegid ÜK(b)P Taga-Kaukaasia kraikomitee büroo ja vabariigi juhtijate kollektiiv, seepärast palume väga mitte sellele vastu olla…

      Ka Teie ettekanded ja artiklid on kindlasti vaja kogumikku panna. Paljud neist on säilitanud oma suure mõjujõu ka tänapäeval. See on vajalik ka noorsoohulkade kasvatamiseks. Palume Teid anda sanktsioon kavandatud artiklite avaldamiseks juubelikogumikus…”

      Oleks rumal alahinnata Beriale looduse poolt antud teatavaid võimeid.

Pipardatud eine

      Poliitbüroo liikme Anastass Mikojani minia, Armeenia KP Keskkomitee esimese sekretäri Grigori Arutinovi õetütar ja Gruusia Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja Artjom Geurkovi tütar Nami Mikojan on noore Beria kohta meenutanud:

      „Beria köitis tookord nähtavasti kõiki oma sisemise jõuga, mingi arusaamatu magnetismiga ja isikliku võluga. Ta ei olnud ilus, ta kandis näpitsprille – tookord oli see haruldus. Tema pilk oli läbitungiv, nagu pistrikul. Silma torkasid tema liidrivõimed, julgus ja enesekindlus ning tugev megreeli aktsent. Isegi mina, tookord viie või kuue aastane tüdruk, jälgisin vaimustusega, kuidas ta ujus kõigist kaugemale tormisele merele ja kuidas ta teistest paremini võrkpalli mängis.

      Beria armastas tegelda fotoasjandusega, tema suvilas Gagras, kus me sageli külas käisime, pildistas ta ka mind. Need fotod on mul alles. Ta vestles minuga seal palju, mõnikord arutas minuga näiliselt tõsiselt tõsiste filosoofiliste probleemide ja raamatute üle…

      Koduses miljöös oli Beria rahulik ja range, kuid meie, laste vastu oli ta alati lahke.

      Ta oli sündinud vaeses perekonnas megreeli kolkakülas ja oli varakult jäänud ilma isata. Ta kasvas ema toel, kes teenis raha õmblemisega. Koolis õppis ta väga hästi. Pärast saadeti ta külaelanike rahalise toetusega õppima Suhhumisse, sest ta oli olnud parim õpilane ja külaelanike uhkuse objekt. Ilmselt on teda alati kannustanud auahne soov silma paista, olla iga hinna eest parim. Kust aga pärinesid tema ilumeel ja hea maitse, mis väljendusid tema elustiilis, tagasihoidlikus ja elegantses mugavuses?

      Berial oli suur kahekorruseline suvila. Toad olid kenasti sisustatud, söögiaegadel kandsid toite ette teenijad. See oli teistsugune maailm. Pühapäeviti kutsus Beria kolleegid tavaliselt enda juurde võrkpalli mängima…

      Lõunaks ootas Beria alati külalisi. Laud oli juba kaetud. Toit oli enamasti tema kodukandi päritolu. Iga istekoha juures ootas megreeli gomi – kuum maisijahupuder värske juustu viiludega. Suppidest pakuti tavaliselt lobiod, vahel ka borši. Sellele lisas Beria ise ohtrasti pipart, ta sundis külalisi, eriti neid, kes polnud teravamaitseliste roogadega harjunud, sööma pisikesi rohelisi kõrvetavaid piprakaunu. Nähes „kõrvetada” saanud külalise ehmunud nägu, naeris ta lõbusalt…”

      Beria üleliiduline kuulsus sai alguse ettekandest, millega ta esines Tbilisis ja mis hiljem ilmus omaette raamatuna: „Taga-Kaukaasia bolševistlike organisatsioonide ajaloo küsimusi”, kus Stalini osa revolutsiooniliikumises oli müütiliselt suureks puhutud.

      Stalinile see ilmselt meeldis, kuid osavalt koostatud ettekanne polnud Beria ainuke saavutus. Ta oli tark ja usaldusväärne administreerija, kes suutis saadud ülesande alati täita, ükskõik mida see ka ei maksnud. Stalin aga hindas just oma käskude täpset täitmist.

      Inimesed, kes ei tulnud ülesandega oskamatuse tõttu toime või kes leidsid, et hind, mida selle täitmine nõuab, on liiga kõrge, sest see võis maksta ka inimelusid, ei pidanud Stalini juures kuigi kaua vastu.

      Beria näitas sedagi, et tema on ustav mees – 1933. aasta suvel, kui Abhaasias puhkavale Stalinile olevat tahetud korraldada atentaat, hüüdis Beria valjult: „Kaitseme juhti!” ja varjas oma kehaga Stalini. Kes neid tulistas, see jäigi selgusetuks, sest kuulipildujaga kaldal olnud mehe hakkisid ihukaitsjad tükkideks. Beria oli suur intriigimeister.

      Paistab olevat üsna kindel, et Stalinile Beria meeldis. Kuid ta polnud peasekretäri ainus lemmik. Stalin edutas paljusid ja ka hoolitses nende eest. Kui aga vajadus nende järel oli möödas, loobus ta nende teenetest kahetsustundeta. Sageli järgnes sellele ka arreteerimine ja mahalaskmine. Beria oli üks väheseid Stalini lähikondlasi, kes suutis ta üle elada.

      Võib tunduda, et Stalin usaldas Beriat seetõttu, et nad mõlemad olid grusiinid. Selles oletuses leiab kohe kaks viga: esiteks, Stalin ei usaldanud Beriat, teiseks, rahvuslik kuuluvus Stalinit ei huvitanud. Kui Sergo Ordžonikidze poleks oma elu ise lõpetanud, oleks temast vabanetud teisiti. Rohkem kaukaaslasi Stalini lähikonnas ei olnudki, peale Mikojani, kuid tema polnud kunagi Stalinile eriti lähedane.

      Samuti ei tähendanud Stalini ja Beria rahvuslik kuuluvus mingeid eeliseid Gruusiale.

      Beria aga jätkas hoolikalt suhete arendamist kõigi poliitbüroo liikmetega. 20. juulil 1933. aastal kirjutas ta Tiflisist Moskvasse Kalininile:

      „Kallis Mihhail Ivanovitš!

      Moskvast tagasi jõudnud sm. Todria ütles mulle, et vestlusest Teiega jäi talle mulje, nagu poleks Te meiega milleski rahul.

      Mul oli väga valus teda kuulda, sest minu siira austuse juures Teie kui meie partei ühe juhi ja vana bolševiku ning vana kaardiväe silmapaistva esindaja vastu ei suuda ma mõeldagi, et oleksin võinud millegagi teadlikult esile kutsuda Teie pahameele.

      Ma käskisin sm. Mussabekovil, kes sõidab Moskvasse, selgitada spetsiaalselt välja, milles meie süü seisneb, et oma süü heastada ja taastada Teie alati heatahtlik suhtumine meisse…”

      Kui otsustati Beria ületoomist Moskvasse, polnud keegi poliitbüroo liikmetest selle vastu. Paljud olid juba kasutanud Lavrenti Pavlovitši küllakutset, olid käinud Tiflisis või siis Suhhumis ja olid näinud, kui viisakas, hoolitsev ja külalislahke peremees ta on.

      „Mulle Beria meeldis, ta oli lihtne ja teravmeelne mees,” on meenutanud Nikita Hruštšov, kes tutvus temaga 1930. aastate alguses. „Seepärast istusime keskkomitee pleenumitel tihti kõrvuti, vahetasime muljeid, vahel ka teritasime keelt mõne sõnavõtja aadressil.”

      Beria oskas lõbutseda ja aega veeta, teha seda suure seltskonnaga, sõpradest tal puudust ei olnud.

      Selles raamatus juba nimetatud professor Aleksandr Solovjov, endine parteitöötaja, kellel olid laialdased tutvused, jättis endast järele huvitava päeviku. 1936. aastal kohtus ta oma ammuse tuttava Žbankoviga, kes endise tšekistina elas Troitski põiktänavas, NKVD majas.

      „Tema korteri all oli Beriale kinnistatud korter, kus Beria elas, kui käis Moskvas,” kirjutab Solovjov oma päevikus. „Ta käis sageli Moskvas. Räägitakse, et ta oli sm. Stalini lemmik. Kuid elas väga kõlvatut elu. Žbankov kaebab, et kui Beria saabub, pole mingit rahu lootagi. Jooming, kisa, naised, laulmine, tantsimine, suitsupilved. Ükskord Žbankov helistas, et ma tema juurde tuleksin. Trepist üles minnes kuulsin kõrvulukustavat lärmi. Kahe kõrvuti asetseva korteri uksed olid pärani. Mõlemad korterid kuulusid Beriale. Purjus mehed ja naised röökisid, pööramata millelegi tähelepanu. Žbankov kutsus mind, et ka mina näeksin, kuidas käituvad Beria ja tema külalised. Mulje oli väga rusuv.”

      Juba tol ajal liikusid inimeste seas, kes Beriat hästi tundsid, mitmesugused kuulujutud. Pärast sõbralikku einet Beria juures suri ootamatult Abhaasia juht Nestor Lakoba. Ta oli vaid neljakümne kolme aastane. Beria teda ei sallinud. Räägitakse, et surres oli Lakoba omastele sosistanud:

      „See neetud Lavrenti mürgitas mu ära.”

      Räägiti ka, et kui Stalin tahtis Jagodast vabaneda, oli ta pakkunud Lakobale siseasjade rahvakomissari ametikohta. Kuid Lakoba ei olevat tahtnud Abhaasiast lahkuda. Siis pandigi sellesse ametisse Beria… Pärast Lakoba surma arreteeriti tema poeg Rauf, kes oli kõigest viieteistkümneaastane, ja tema neljateistkümneaastane vennapoeg Tengiz.

      Lakoba poeg mõisteti surma mahalaskmise läbi, kuna ta olevat kuulunud kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni. Kohtuotsus viidi täide 1941. aasta kohutaval sügisel, kui Stalin ja Beria lasid maha neid, keda nad kartsid jätta pealetungivate sakslaste kätte. Sel ajal lasti maha 500 inimest, nende hulgas ka mitmed kõrgemad sõjaväelased.

„Ma oleksin pidanud parem Gruusiase jääma”

      Hruštšov