KGB. Leonid Mletšin

kontrrevolutsiooni vastu võitlemise organisatsiooni (vastuluure) teenistuses.

      Tema parteikaaslastes tekitas see lugu segadust. Selle üle võib otsustada kirja järgi, mille Beria 1933. aastal saatis Tiflisist Moskvasse, Sergo Ordžonikidzele, keda inertsi tõttu peeti ikka veel meheks, kes tegeleb Taga-Kaukaasia asjadega ja kes lähedaste suhete tõttu Staliniga on ka väga mõjukas.

      Beria kiri oli kokku pandud väga kavalalt. Paar lehekülge olid pühendatud aruandele oma tegevusest, seejärel ta teatas, et on leidnud tööd Sergo vennale Papuliale, ja alles seejärel kirjutas ta kõige peamisest:

      „Suhhumis on praegu puhkusel Levan Gogoberidze (Gruusia KP esimene sekretär – L.M.). Sm. Lakoba ja mitmete teiste seltsimeeste sõnul levitab sm. Gogoberidze minu ja üldse Taga-Kaukaasia uue juhtkonna kohta alatuid jutte. Rääkides minu kunagisest tööst mussavatistide luures väidab ta, et partei ei teadnud ega tea sellest midagi.

      Kuid Teile on ju hästi teada, et mussavatistide luuresse saatis mind partei ja et seda asja arutati AK(b)P Keskkomitees, kus olite kohal Teie, sm. Stassova, Kaminski, Mirza Davud Gusseinov, Narimanov, Sarkiss, Ruhulla Ahundov, Buniat-Zade ja teised.

      1925. aastal esitasin ma teile ametliku väljavõtte AK(b)P KK otsusest selles küsimuses, mille kohaselt ma olin täielikult rehabiliteeritud, kuna fakti, et ma töötasin vastuluures partei ülesandel, kinnitasid sm. Mirza Davud Gusseinov, Kasum Izmailov jt.”

      Hiljem räägiti, et Beria töötas nii mussavatistide kui ka inglaste heaks või oli parimal juhul topeltagent. Kuid selle kohta ei leitud mingeid dokumente isegi sel ajal, kui neid otsiti ilmselt kõigist võimalikest arhiividest, et Beriat korralikult mustata. Lavrenti Beria oli alati teeninud vaid ühte võimu.

      Bakuust saadeti Beria illegaalsele tööle iseseisvasse Gruusiasse, kus võimul oli menševistlik valitsus – partei Kaukaasia kraikomitee volinikuks. Tiflisis arreteeriti ta peaaegu kohe. Nõuti, et ta lahkuks kolme päeva jooksul Gruusia territooriumilt. Kuid tema jäi kohale ja jätkas valenime all tegevust VSFNV esinduses Gruusias.

      Ta arreteeriti uuesti ja pandi Kutaisi vanglasse.

      Sergei Kirovi teostes on esitatud huvitav dokument. 1920. aastal oli Kirov VSFNV täievoliline esindaja tookordses iseseisvas Gruusias. Juulis saatis Kirov Gruusia valitsusele ametliku noodi:

      „Minu käsutuses olevatel andmetel on Kutaisi vanglas arreteeritud Nikolai Nozadze, Noi Todua, Georgi Tšubanidze, Bagrat Tsamaja ja Lavrenti Beria.

      Kõik nad mõisteti süüdi Gruusia Demokraatliku Vabariigi sõjakohtu poolt osavõtu eest relvastatud väljaastumises möödunud aasta oktoobris.

      Kuna kõigil nimetatud kodanikel on vastavalt Gruusia ja Venemaa vahelise lepingu X artiklile õigus vabaneda karistuse kandmisest, ei saa ma suhtuda nende jätkuvasse vangistuses viibimisse teisiti kui nimetatud lepingu rikkumisse.”

      Beria lastigi vabaks ja saadeti Aserbaidžaani, kus võimul olid juba bolševikud. Kaks kuud töötas ta Aserbaidžaani KP Keskkomitee asjadevalitsejana, seejärel aga kodanluse eksproprieerimise ja tööliste olme parandamise erakorralise komisjoni sekretärina.

      1921. aasta aprillis töötas Beria kui kogenud põrandaalune juba Tšekaas. Haritud, targa ja kiire reageerimisoskusega mehena tegi ta kiiresti karjääri. Tema teenistuslehel on edaspidi ainult ülendamised.

Kaukaasia peatšekist

      Ta alustas Aserbaidžaani Tšekaa salajase operatiivosakonna ülema asetäitja ametis, juba kuu aja pärast juhtis ta salajast operatiivosakonda ja sai kohe ka vabariigi Tšekaa esimehe asetäitjaks.

      1922. aasta novembris määrati ta samasse ametisse Gruusia Tšekaas. Seal töötas ta neli aastat, kuni ta 1926. aasta detsembris sai Taga-Kaukaasia Tšekaa esimehe asetäitjaks. See organ tegeles kolme vabariigi – Aserbaidžaani, Gruusia ja Armeenia riikliku julgeoleku juhtimisega. Paralleelselt juhtis Beria Gruusia GPU-d ja oli ka vabariigi siseasjade rahvakomissar.

      1931. aasta alguses juhatas ta Taga-Kaukaasia GPU-d, Taga-Kaukaasia Punalipulise Armee eriosakonda ning oli OGPU (Moskva) täievoliline esindaja Taga-Kaukaasia Nõukogude Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis. See tähendas, et ta oli kõrgetele ülemustele Moskvas meele järele olnud ning ta pandi kontrollima kolme vabariigi tšekistide tegevust.

      Samal aastal suunati Beria juba parteitööle – temast sai partei Taga-Kaukaasia kraikomitee teine sekretär ning samal ajal ka Gruusia kompartei ning partei Tbilisi linnakomitee esimene sekretär.

      Pärast Hruštšovi esinemist partei XX kongressil hakati arvama, et pöördepunkt Beria karjääris – kui ta sai 1931. aasta lõpus Taga-Kaukaasia kraikomitee teiseks sekretäriks – toimus Stalini tahtel ja vastupidiselt kohalike parteilaste soovile.

      Kuid see pole päris õige. Taga-Kaukaasia Föderatsioon, mis ühendas Gruusiat, Aserbaidžaani ja Armeeniat, eksisteeris 1922. aastast kuni 1936. aastani. Vabariikide parteiline juhtkond tülitses pidevalt omavahel. Beria polnud neis konfliktides sugugi peamine tegija, kuid tema tuli neist välja võitjana.

      Tema eelkäija Taga-Kaukaasia kraikomitee esimese sekretäri ametis, Mamia

      Orahelašvili, kirjutas 1. augustil 1932 Sergo Ordžonikidzele, kelle kätte olid koondunud kõik Kaukaasia juhtniidid:

      „Meie suhted siin on üha hullemad ja talumatumad. Sm. Beria minu juures ei käi, meie vahel puudub isegi telefoniühendus. See ei tähenda muidugi, et ta ei tegeleks Taga-Kaukaasia kraikomitee asjadega, vastupidi, mõnikord käitub ta nagu Rahvasteliidu esindaja mõnel mandaatmaal…

      Ma kirjutasin sm. Stalinile umbes kuu aja eest, palusin ennast vabastada, sest ma ei suuda minimaalseltki täita oma kohust keskkomitee ees. Ta ei reageerinud mu kirjale üldse, mind ta välja ei kutsunud… Sergo, niikuinii te võtate mu hiljem maha selle eest, et ma ei ole suutnud tagada kindlat töörežiimi, kas poleks siis parem mind juba nüüd vabastada?”

      9. oktoobril 1932. a. rahuldas poliitbüroo sm. Orahelašvili palve ja vabastas ta Taga-Kaukaasia kraikomitee esimese sekretäri ametikohalt. Nädala pärast asus sellele kohale Lavrenti Pavlovitš. Kuid Beria tee tippu ei olnud sugugi lihtne ja kerge. Partei eliit elas intriigide õhkkonnas, kus kõik vihkasid kõiki ja ühinesid kõige edukama võistleja vastu.

      18. detsembril 1932. a. kirjutas ärevusse sattunud Beria Suhhumist Ordžonikidzele:

      „Kallis Sergo!

      Äsja Moskvast saabunud Bagirov tegi mulle seltsimeeste juuresolekul teatavaks Teie vestluse temaga, mis puudutas mind.

      Seltsimees Bagirovi esitatud lugu oli nii kohutav, et mul oli raske teda uskuda.

      Kallis Sergo, kuidas võisite Teie kas või ainult minut aega uskuda, et ma millalgi, kusagil ja kellelegi, ka Nestor Lakobale, oleksin võinud rääkida midagi nii rumalat, fantastilist ja kontrrevolutsioonilist, nagu see: „Sergo oleks kahekümne neljandal aastal kõik grusiinlased maha lasknud, kui mitte mina…”

      Ma tean, et nende seas, kes Taga-Kaukaasiast lahkusid, on palju lobamokki, rumaluste rääkimist pole võimalik keelata, ma tean, et minu ja meie praeguse töö kohta Taga-Kaukaasias liigub palju valesid, kuid ma ei suuda kuidagi mõista, millest lähtus sm. Lakoba, milliseid sihte ta silmas pidas, kui ta Teile teadlikult valetas…

      Kallis Sergo, teie tunnete mind juba üle kümne aasta. Te teate kõiki mu puudusi, teate ka, milleks ma võimeline olen.

      Ma pole kunagi alt vedanud ei keskkomiteed ega Teid, ma olen veendunud, et ei tee seda ka tulevikus.

      Kogu oma aja pühendan ma tööle, püüdes õigustada partei ja keskkomitee usaldust minu vastu, ma pole juba neli aastat puhkusel käinud, sest ei leia võimalust tööd katkestada. Praegu olen ma Abhaasias, tõukan takka tubakakoristust…

      Ma palun vaid ühte: ärge uskuge kedagi. Ärge uskuge ka mind, kontrollimata, mida ma räägin ja teen. Kontrollige, ja te veendute, kui valelikud ja alatud on need jutud, millega mind püütakse Teie silmis mustata…”

      Oma karjääri eest oli Lavrenti Beria tänu võlgu eeskätt Sergo Ordžonikidzele, kes teda soosis. Kuid ega Beriagi ei jätnud kasutamata võimalust, et Moskva ülemusele meele järele