KGB. Leonid Mletšin

liikmele Ždanovile ette juba tehtud tööst:

      „Pean ütlema, et neid inimesi, kes töötasid varem Ida-Siberis, ei saa usaldada. Aastail 1930–1931 tegutses siin ühendatud trotskistlik-parempoolne organisatsioon…

      Partei ja nõukogude juhtkond oli täielikult vaenlaste käes. Kõik oblasti nõukogude organite juhid ja nende asetäitjad on arreteeritud (kaks neist esialgu veel mitte), samuti ka instruktorid, hulk rajoonikomitee sekretäre, majandusorganite juhte, ettevõtete direktoreid jne. Seega ei jätku enam töötajaid ei parteikomiteedes ega nõukogude aparaadis.

      Midagi sellist oli raske ette kujutada.

      Nüüd hakkame tuhnima NKVD organites.

      Kuid ma ei heida meelt, ma olen aina kindlamalt veendunud, et me pühime kõik minema, likvideerime ja juurime välja ka kahjurluse tagajärjed. Ma olen unustanud isegi oma haiguse ja väsimuse, eriti pärast seda, kui käisin sm. Stalini ja Molotovi juures.”

      1938. aasta aprillis kinnitati Štšerbakov Irkutski (Ida-Siberi) oblastikomitee esimeseks sekretäriks, kus ta korraldas massilise puhastuse, ja varsti viidi ta üle pealinna – Moskva linna- ja oblastikomitee esimeseks sekretäriks.

      NKVD-s algasid jälle arreteerimised: nüüd võeti kinni neid, keda oli edutanud Ježov, tema asetäitjaid ja operatiivosakondade ülemaid.

      Kaadri tugevdamiseks saadeti NKVD aparaati terve hulk instruktoreid keskkomitee partei juhtiva kaadri osakonnast (sama korrati ka 1952. aastal). Stalin ei tahtnud, et tšekistide aparaadis kaasneksid võimuvahetusega mingid ootamatused.

      Augustis sai Ježov endale uue asetäitja – Lavrenti Pavlovitš Beria. Gruusia KP Keskkomitee esimese sekretäri jaoks oli see karjääriredelil samm allapoole: sel oli mõtet ainult juhul, kui Beria tuli selleks, et õige varsti Ježov välja vahetada ja valmistus lihtsalt temalt tööasju üle võtma. Novembrist alates avaldati rahvakomissari käskkirju (ja see oli enneolematu!) juba kahe mehe – Ježovi ja Beria – allkirjaga. Ježovil polnud enam võimu isegi oma aparaadi üle.

      Samal ajal muutus rahvakomissari kritiseerimine üha ägedamaks.

      1938. aasta 17. novembril avaldasid KK ja valitsus ühise määruse „Arreteerimisest, prokurörijärelevalvest ja juurdluste korraldamisest”. Määruses oli juttu „suurtest puudustest ja moonutustest NKVD organite töös”: „Vaenlased ja välismaiste luureorganite spioonid, kes on pugenud NKVD organitesse nii keskuses kui ka kohtadel, jätkasid oma õõnestustegevust, püüdes igati tekitada segadust juurdlus- ja agentuurtöös, nad rikkusid teadlikult Nõukogude seadusi, korraldasid massilisi ja põhjendamatuid arreteerimisi, päästes samal ajal oma mõttekaaslasi, eriti neid, kes olid varjunud NKVD organitesse.”

      NKVD töötajaid süüdistati selles, et nad „on võõrdunud hoolikast ja süsteemikindlast tegevusest agentuurandmete kogumisel ja kasutamisel, nad on eelistanud rakendada juurdluse lihtsustatud korda… uurija rahuldus sellega, kui oli saanud süüdistatavalt ülestunnistuse, ta ei teinud midagi, et kinnitada seda ülestunnistust ka muude dokumentidega”.

      Määrusega likvideeriti troika’d ja nõuti, et arreteerimine toimuks ainult kas kohtu või prokuröri sanktsiooni alusel.

      Seda määrust on tavaliselt peetud signaaliks, millega kästi katkestada massilised repressioonid. Kuid see pole nii. Repressioonid jätkusid ka Beria ajal. Enamgi veel, see määrus aitas leida uusi vaenlasi NKVD enda ridades. Prokuratuur andis järjest välja arreteerimisordereid. NKVD juures tegutsev erinõupidamine tegutses endise efektiivsusega, nagu ka troika’d…

      Kuid määrus, mis andis alibi Stalinile ja poliitbüroole, kõlas samas nagu Ježovi surmaotsus. Arvata võib, et ta sai sellest aru.

Kadunud rahvakomissar

      1938. aasta 8. aprillil määrati Ježov kohakaasluse alusel veel ka veetranspordi rahvakomissariks. Samuti oli toimitud Jagodaga. Stalin kasutas läbiproovitud skeemi: ta tõstis peatšekisti kõrvale, valmistades ette tema arreteerimist ja kohtupidamist tema üle. Kuid seda ei mõistnud riigis mitte kõik, sest samal ajal anti teine rahvakomissariaat juhtida ka Kaganovitšile.

      Ježovi naine Jevgenia Solomonovna paigutati sel ajal Moskva lähedal paiknenud Vorovski-nimelisse sanatooriumi. Tal oli raskekujuline depressioon. Ka Ježovi naise vastu kavandati süüdistust.

      Paar nädalat kestnud ravi teda ei aidanud. Ta neelas alla suure koguse unerohtu – luminaali – ja suri 21. novembril. Ta maeti Donskoi surnuaiale. Ježov ise matusetalitusest osa ei võtnud. Tal polnud aega sellega tegelda. Lõpule olid jõudmas tema viimased päevad vabaduses.

      Naise surmaeelsest kirjast Ježovile:

      „Ma palun sind väga, Koljakene, mitte ainult ei palu, vaid nõuan, et sa kontrolliksid kogu mu elu, mind tervenisti. Ma ei suuda leppida mõttega, et mind kahtlustatakse silmakirjalikkuses ja mingites kuritegudes, mida ma pole teinud… Ma pole riigi ja partei ees milleski süüdi. Mille eest, Koljakene, pean ma niiviisi kannatama, et seda on inimesel raske isegi ette kujutada. Jääda üksi, määrituna ja häbistatuna, nagu elav laip. Mu peas vasardab kogu aeg üksainus mõte: „Milleks elada? Millist süüd pean ma lunastama nende ebainimlike piinadega?”

      Kui ma saaksin vaid viis minutit rääkida selle mulle hingepõhjani kalli inimesega (Staliniga. – L. M.). Ma ju nägin, kui tähelepanelikult ta sinu eest hoolitses. Ma kuulsin, kui hästi ta naistest rääkis. Tema saaks minust aru, ma usun, et tema ei eksiks inimeses ega laseks tal uppuda.”

      Samal ajal aga kutsus Stalin Ježovi enda juurde ja soovitas tal lahutada end naisest, kellel olevat kahtlased sidemed.

      Hiljem mõtlesid uurijad välja versiooni, et Briti luure oli värvanud 1926. aastal Ježovi naise, seejärel aga ka Ježovi enda. Ježov olevat naise mürgitanud, et too ei saaks teda reeta.

      Jevgenia Ježova oli noor ja kena, kerglase loomuga naisterahvas, kes tundis huvi loominguliste töötajate vastu. Kunagi oli ta töötanud masinakirjutajana Nõukogude esinduses Berliinis, seejärel tundis ta huvi ajakirjanduse vastu, töötas ajalehes Krestjanskaja Gazeta, hiljem oli ta ajakirja SSSR Na Stroike peatoimetaja asetäitja.

      Ježov on ise väitnud, et tema naise armukesed olid olnud kuulus polaaruurija Otto Schmidt ja kirjanik Issaak Babel, „Ratsaarmee” ja „Odessa jutustuste” autor.

      Ježovi toimikus on materjale selle kohta, et NKVD jälgis kirjanik Mihhail Šolohhovi, kes käis 1938. aasta juunis Moskvas. Jälgimisega tehti kindlaks, et „Šolohhovi külastas sm. Ježovi naine ja nad astusid intiimvahekorda”.

      Hiljem süüdistas Ježov ise oma naist spioneerimises: „Ježoval olid eriti sõbralikud suhted Babeliga, ma kahtlustan, et seal oli tegemist ka spionaažialaste sidemetega.” Babel arreteeriti ja lasti maha. Otto Schmidti ja Mihhail Šolohhovi ei puututud. Selles loteriis langes neile õnnepilet.

      Aserbaidžaanist pärit Karen Brutenets kirjeldab oma raamatus „Kolmkümmend aastat Vanal väljakul” nende päevade atmosfääri. Tema isa oli teeninud NKVD-s. Julgeolekujõududest viidi ta üle miilitsasse, ta juhtis vabariigi liiklusinspektsiooni. Ükskord helistas ta koju ja ütles, et ei tea millal koju jõuab: nende hoones käib töötajate arreteerimine ja kedagi majast välja ei lasta. NKVD-s endas toimus sel hetkel pogromm, üks paljudest omataolisest.

      Rahvakomissariaadi töötajad istusid oma kabinettides. Koridoris kõndisid inimesed. Kui nad sisenesid kellegi kabinetti, tähendas see, et selle valdaja arreteeriti…

      Vaid vähesed püüdsid ennast päästa. 13. juunil 1938 põgenes NSV Liidust Kaug-Ida krai julgeolekuvalitsuse ülem Genrihh Ljuškov. Ületanud Hiina piiri, jõudis ta jaapanlaste juurde, kes sel ajal peremehetsesid marionetlikus Mandžuko riigis.

      Lugu oli nii. Ljuškov sai väljakutse Moskvasse. Teades, mis teda seal ootab, läks ta 59. piirivalvesalga territooriumil üle piiri. See oli väga lihtne: ta ütles teda saatnud piirivalvekordoni ülemale, et tal seisab ees kohtumine jaapani agendiga, ja kõndis minema. Ta andis terve seeria ajaleheintervjuusid Stalini kuritegude kohta, töötas nõunikuna Kvantungi armee staabis. Kuid ka jaapanlaste juures oli tema elu vilets. Jaapan pole see maa, kus tasuks otsida poliitilist varjupaika. 1945. aasta augustis, kui keiserlik