KGB. Leonid Mletšin

vastas:

      „Kui on vaja, siis andke mulle Malenkov.”

      Stalin oskas jutu sees pause teha, nagu oleks ta vastuse üle aru pidanud, kuigi tal olid kõik küsimused juba ammu läbi mõeldud.

      „Jah, Malenkov sobiks päris hästi, kuid teda me ei saa anda. Malenkov tegeleb keskkomitees kaadriküsimustega, tekiks kohe uus küsimus, keda sinna määrata? Kaadritööga tegelevat inimest pole sugugi lihtne leida, eriti veel keskkomiteesse. Võtab hulk aega, kuni uus mees kaadriga tutvub.”

      Sellega jutt tookord lõppeski. Mõne aja pärast esitas Stalin Ježovile jälle sama küsimuse:

      „Keda teile asetäitjaks anda?”

      Seekord ei nimetanud Ježov kedagi. Ja siis pakkus Stalin ise:

      „Kuidas te vaatate sellele, kui me anname teile asetäitjaks Beria?”

      Beria oli sel hetkel ka ise Stalini kabinetis.

      Ježov võpatas, kuid võttis ennast kokku ja vastas:

      „See on hea kandidaat. Muidugi, seltsimees Beria ei tarvitse töötada mitte ainult asetäitjana. Ta võiks olla ka rahvakomissar.”

      Siis valitsesid Beria ja Ježovi vahel sõbralikud suhted. Kord ühel pühapäeval kutsus Ježov endale suvilasse külla Hruštšovi ja Malenkovi ja seal oli ka Beria. Kui Lavrenti Pavlovitš Moskvasse saabus, käis ta alati ka Nikolai Ivanovitšil külas…”

      Stalin vastas Ježovile kuivalt:

      „Ei, rahvakomissariks Beria ei sobi, aga teie asetäitjana on ta õigel kohal.”

      Ja dikteeris sealsamas Molotovile sellekohase määruse projekti.

      Pärast istungi lõppu astus Hruštšov Beria juurde ja õnnitles teda. Beria aga vastas: „Ma ei taha su õnnitlusi vastu võtta.”

      „Miks?”

      „Sina ju ei nõustunud, kui sind taheti määrata Molotovi asetäitjaks. Miks siis mina peaksin rõõmustama, kui mind määrati Ježovi asetäitjaks? Ma oleksin pidanud parem Gruusiasse jääma.” Määramine siseasjade rahvakomissariaati oli Beria meelest ebameeldiv üllatus. Ta oli juhtinud suurt parteiorganisatsiooni, Moskvasse tööle tuleku korral oli ta lootnud ametit keskkomitees, mitte aga mingis rahvakomissariaadis. Lahkumine parteitöölt tundus olevat ametialaselt samm allapoole. Teda ei määratud isegi mitte rahvakomissariks, vaid selle esimeseks asetäitjaks, kuigi talle oli ilmselt vihjatud, et tegu on perspektiivika ametiga.

      Kirjanduses on liikvel selline versioon, et kui Ježov sai teada, kes on määratud tema hauakaevajaks, siis olevat ta üritanud oma hukkumist edasi lükata ja püüdnud Beriat koguni arreteerida. Šifreeritud korralduse võttis vastu Gruusia siseasjade rahvakomissar Sergei Goglidze. Kuid ta ei täitnud käsku, ei arreteerinud esimest sekretäri, vaid näitas šifreeritud telegrammi Beriale. Beria lendas kähku Moskvasse, pressis ennast Stalini juurde vastuvõtule ja anus, et ta ellu jäetaks.

      See on siiski vaid anekdoot. Beria ei näidanud kunagi oma isepäisust välja. Ja rahvakomissaril polnudki õigust Beriat arreteerida: rahvusvabariikide KK esimesi sekretäre sai kinni võtta ainult poliitbüroo, see tähendab Stalini loal.

      Georgi Malenkovi poeg kirjutas, et tema isa sõnul olevat Stalin just temale teinud ülesandeks leida siseasjade rahvakomissarile selline esimene asetäitja, kel oleks ka parteitöö kogemusi. Malenkov andis korralduse edasi oma asetäitjale ja see pakkus välja Beria kandidatuuri. Stalinile nimetati kuus nime. Tema valis neist Lavrenti Beria.

      22. augustil 1938. aastal kinnitati Beria NSV Liidu siseasjade rahvakomissari esimeseks asetäitjaks, ta saabus Lubjankale ja hakkas tööga ning oma alluvatega tutvuma. Ta teadis, et nagu kõik tema eelkäijadki, peab ka tema hakkama teostama puhastust juhtiva kaadri hulgas.

      Beriale anti otsekohe riikliku julgeoleku esimese järgu komissari auaste (sõjaväes vastas see armeekindrali auastmele).

      Kuu aja pärast, 29. septembril määrati ta kohakaasluse alusel NKVD Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse juhatajaks. Sellele peavalitsusele allusid kõik operatiivosakonnad, sealhulgas ka poliitbüroo liikmete kaitsmine. Ježov oli formaalselt veel rahvakomissar ja Stalin ei tahtnud mingeid ebameeldivaid üllatusi.

      Beria tõi endaga kaasa mitu oma usaldusalust. Hiljem jagasid nood tema saatust.

      Vladimir Dekanozov oli koos Beriaga töötanud Gruusia GPU-s. Beria oli teinud temast Gruusia kompartei KK sekretäri transpordi alal, seejärel Gruusia toiduainetööstuse rahvakomissari ja lõpuks Gruusia Riikliku Plaanikomitee esimehe. Dekanozov hakkas juhtima NKVD GUGB 3. (vastuluure) ja 5. (eri-) osakonda. 1940. aasta suvel kehtestas ta uue korra Leedus, mis pärast Stalini ja Hitleri kokkulepet oli liidetud NSV Liiduga. 1939. aasta maist oli ta välisasjade rahvakomissari asetäitja, 1940. aasta novembrist NSV Liidu suursaadik Saksamaal. Pärast Stalini surma 1953. aastal sai temast Gruusia siseminister.

      Bogdan Kobulov oli töötanud koos Beriaga Gruusia GPU-s juba 1925. aastast. Lubjankal tõusis ta kiiresti rahvakomissari esimeseks asetäitjaks. Tema oli Beria kõige lähedasem inimene. Kobulov kõndis mööda Lubjanka koridore pluusiväel, varrukad üles kääritud, suur kõht vappus püksirihma kohal. Kõik, kes talle vastu juhtusid, tõmbusid hirmunult seina äärde. Ka tema vend Amajak oli rahvakomissariaadis kõrgetel ametikohtadel.

      Vsevolod Merkulov oli töötanud Beriaga koos 1922. aastast peale. 1941. aastal sai temast NSV Liidu julgeolekuminister. Temast on lähemalt juttu järgmises peatükis.

      Lavrenti Tsanava (tegeliku nimega Džandžgava) oli koos Beriaga töötanud juba 1921. aastal. 1922. aastal heideti ta parteist välja, süüdistatuna pruudiröövimises, kuid aasta pärast ennistati parteisse. Koos Beriaga lahkus ka Tsanava 1933. aastal Gruusia julgeolekuorganeist ja hakkas tegelema viinamarjatootmise juhtimisega, seejärel oli ta Gruusia põllumajandusministri esimene asetäitja. Hulk aastaid oli ta Valgevene siseasjade rahvakomissar. Sõja ajal juhatas Läänerinde eriosakonda ja oli Partisaniliikumise Keskstaabi ülema asetäitja. Pärast sõda oli ta julgeolekuministri asetäitja.

      Stepan Mamulov oli samuti Beriaga koos töötanud juba 1920. aastate algusest. Üle kümne aasta oli ta parteitööl, sealhulgas Kasahstanis ja Dnepropetrovskis, 1930. aastate keskel sai partei Tbilisi linnakomitee sekretäriks ja juhatas ka Gruusia kompartei KK põllumajandusosakonda. Beria tõi ta Moskvasse, esialgu NKVD sekretariaadi ülemaks, seejärel aga määrati ta siseministri asetäitjaks.

      Beria hakkas otsekohe koondama organitesse ka uusi töötajaid. Hilisem julgeolekukindral Jevgeni Pitovranov rääkis ajaleheintervjuus, et 1938. aastal, kui ta oli Moskva Transpordiinseneride Instituudi partorg, paluti tal nimetada neli usaldusväärset isikut, kes võiksid hakata töötama NKVD-s.

      Paari päeva pärast kutsuti nad kõik Lubjankale. Istungit juhatas Beria. Ježov istus vaikides. Kõik neli, keda Pitovranov oli nimetanud, olid ülemuste meelest sobivad. Ka tema ise võeti tööle julgeolekusse, kuigi ta alles õppis ja pidi hakkama diplomit kaitsma.

      „Pole viga,” lõi Beria käega, „lõpetad oma ülikooli siin.”

      Beria võttis Lubjanka asjaajamist üle kolm kuud. 25. novembril 1938 kinnitati ta rahvakomissariks ja ta alustas massilist puhastust. Ajaloolased Aleksandr Kokurin ja Nikita Petrov kirjutavad, et 1939. aastal kõrvaldati riikliku julgeoleku organeist 7372 töötajat (iga viies operatiivtöötaja). Uuenes pool kogu aparaadist: samal 1939. aastal võeti tööle 14 500 uut operatiivtöötajat, kellest absoluutne enamik tuli partei- ja komsomoliorganitest.

      Beria vahetas välja kolm neljandikku juhtivatest julgeolekutöötajatest, ilmselt oli ta saanud Stalinilt korralduse juhtkonda partei- ja komsomolitöötajatega radikaalselt uuendada. Tšekistide koosseis noorenes märgatavalt. Muutus ka juhtkonna rahvuslik struktuur – sealt kadusid poolakad, lätlased ja sakslased („välismaiste rahvuste” esindajad, nagu tookord öeldi), järsult vähenes ka juutide arv. Lisaks kõrvaldas Beria ka kõik need tšekistid, kes nooruses olid kuulunud mõnda teise parteisse – kas esseeride või anarhistide parteisse – või olid kuulunud vaenulikesse klassidesse, st. polnud sündinud proletaarlase perekonnas.

Oli käsk peksta

      Arvatakse,