KGB. Leonid Mletšin

rahvakomissar sm. Ježov ei ilmu süstemaatiliselt õigeks ajaks tööle, vaatamata sellele, et NSVL Rahvakomissaride Nõukogu esimees on teda korduvalt hoiatanud, ilmub ta veetranspordi rahvakomissariaati ikka kell 3, 4 või 5 pärastlõunal ning on oma töö ja rahvakomissari ülesanded hooletusse jätnud:

      1. Avaldada töösse hooletu suhtumise eest noomitus ja hoiatada, et niimoodi ei tohi enam jätkata.

      2. Kohustada sm. Ježovi ilmuma rahvakomissariaati õigeaegselt ja korraldama selle normaalne juhtimine.”

      Teda, keskkomitee sekretäri, ei valitud isegi partei XVIII kongressi delegaadiks. 9. aprillil avaldati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsus, et veetranspordi ministeerium, mis ei suutnud täita ettenähtud vedude plaani, tuleb jagada kaheks – mere- ja jõetranspordi ministeeriumiks. Nii sai Ježovist töötu.

      Järgmisel päeval, 10. aprillil kutsus Ježovi välja äsja keskkomitee sekretäriks valitud ja juhtiva kaadri osakonna juhatajaks kinnitatud Georgi Malenkov. Tema istus nüüd selles kabinetis, kus oma hiilgeajal oli töötanud Ježov. Nikolai Ježovi aeg oli aga ümber saanud. Pärast lühikest vestlust Malenkovi kabinetis arreteeriti Ježov kohe sealsamas. Orderile oli alla kirjutanud tema ametikoha üle võtnud Lavrenti Beria.

      Ježovi arreteerimise hetkel oli Hruštšov parajasti Kremlis, Stalini juures. Nagu tavaliselt, oli Stalin ta enda juurde õhtustama kutsunud.

      Hruštšov kirjutab sellest nii:

      „Kohe, kui me olime lauda istunud, ütles Stalin, et on otsustatud arreteerida Ježov, see ohtlik mees, ja et see peaks toimuma just praegu.

      Stalin oli ilmselt närvis, mida temaga juhtus väga harva, kuid sel hetkel ei suutnud ta ennast valitseda, ta näitas seda välja. Möödus pisut aega, siis helises telefon. Stalin võttis toru hargilt, vestles pisut aega ja ütles siis meile, et helistas Beria, kes teatas, et kõik on korras, Ježov on arreteeritud ja algamas on tema ülekuulamine.”

      Miks Stalin närvitses? Ta kartis, et mees, kellele alles hiljuti olid allunud kõik julgeolekuorganid, sealhulgas ka juhi enda kaitsemeeskond, võib veel viimasel hetkel mõne riukaga hakkama saada. Äkki on Ježovil siiski veel olemas talle ustavad jõud, kes püüavad kas teda vabastada või siis Stalinile endale kallale tungida? Seepärast ta valmistaski iga arreteerimist ette nii püüdlikult, jättes tulevase ohvri ilma igasugusest võimalikust toetusest.

      Ježov toimetati NKVD Suhhanovo erivanglasse. Seal hoiti mõnesid eriti ohtlikke poliitvange.

      Pärast arreteerimist kirjutas Ježov Beriale kirja:

      „Lavrenti!

      Vaatamata nende järelduste karmusele, mis mulle partei liinis osaks said ja millega ma olen nõus, teatan sulle, et südames olen ma lõpuni ustav parteile ja sm. Stalinile.

Sinu Ježov.”

      Tšekistide tippjuhtkond vahetus nii kiiresti, et julgeoleku alamal astmel jõuti suurivaevu jälgida juhtkonnas toimuvaid muudatusi.

      Ivan Gronski, kellest meil on juba juttu olnud, arreteeriti 30. juunil 1930.

      Ta meenutab, kuidas tema ülekuulamise ajal astus kabinetti keegi mees, ja uurija hüppas püsti.

      „Kes teil siin on?”

      „Gronski, Ivan Mihhailovitš.”

      Ülemus astus arreteeritu juurde:

      „Noh, Ivan, mida sa siis kirjutad?”

      Gronski nägi, et tulija on Ježov. Nad olid tutvunud 1930. aastate alguses, tal oli Ježovist jäänud mulje kui tahumatust mehest, kes oli väga väikest kasvu ja kõhetu. Põsed olid tal kogu aeg haiglaselt punetavad, seetõttu kutsusid vanad tšekistid teda tagaselja tiisikushaigeks Beltsebuliks”.

      „Ei kirjuta midagi ega hakkagi kirjutama,” vastas Gronski.

      „Mina soovitan tungivalt, kirjuta!”

      „Paljugi, mida sa mulle soovitad! Objektiivselt tegeled sina, Nikolai, kontrrevolutsiooniga, seda ei andesta partei sulle kunagi.”

      Ježov hakkas karjuma, kuid Gronski katkestas teda:

      „Mis sa lärmad? Kas sa ei mõista, et täideviijad koristatakse ära, pärast meid lähed ka sina türmi.”

      Ježov lahkus kabinetist peaaegu jooksujalu. Uurija vangutas pead:

      „Ivan Mihhailovitš, te kirjutasite alla oma surmaotsusele!”

      Kuid Gronski sõnul polnud Ježov üldse solvunud, ta olevat vanale tuttavale koguni paberosse saatnud. Võib ju olla, et tegelikult ei rääkinud Gronski Ježoviga nii karmil toonil…

      Mõne kuu pärast pressis järjekordne uurija Gronskilt tunnistusi välja, süüdistades teda selle eest, et läbiotsimise ajal oli tema juurest leitud dokumente, mis kandsid pealdist „salajane”.

      Gronski püüdis ära kasutada oma viimast argumenti:

      „Mis sa mind kiusad? Võta telefon ja helista Nikolaile. Ta ütleb sulle, et mina tohtisin enda käes hoida igasuguse salastatuseastmega dokumente.”

      „Kes see Nikolai on?”

      „Sinu rahvakomissar, Ježov.”

      „Tema on samasugune lurjus nagu sinagi!”

      „Kuidas nii? Tähendab, ka tema on arreteeritud?”

      Uurija katkestas ülekuulamise ja vajutas nupule:

      „Viige ta ära!”

Patsient nr. 1

      Ježov oli haige, tal oli tuberkuloos ja psoriaas. Kui ta vanglahaiglasse pandi, ei olnud tal nime: seal oli ta „patsient nr. 1”. Hilisemat endist julgeolekuministrit Abakumovit ei nimetatud samuti nimepidi, tema oli „arreteeritu nr. 15”.

      Ježovi süüdistati reeturlikkuses ja spioonlikes vaadetes, seotuses Poola ja Saksamaa luurega ning Poolas, Saksamaal, Inglismaal ja Jaapanis valitsevate nõukogudevastaste ringkondadega; vandenõus ja riigipöörde kavandamises, mis pidi teoks saama 7. novembril 1938. aastal, samuti õõnestustegevuses.

      Ježov tunnistas, et Saksa luure oli ta värvanud 1930. aastal: „Varjates ennast parteilase maski taha, teesklesin ja petsin ma hulk aastaid, pidasin meeleheitlikku salajast võitlust partei ja nõukogude rahva vastu.”

      Ta tunnistas, et kõik vangilaagrite ülemad on kontrrevolutsioonilised elemendid. Ta rääkis ka kahe marssali – RKKA ratsaväe inspektori Semjon Budjonnõi ja kindralstaabi ülema Boriss Šapošnikovi – ning ka välisasjade rahvakomissari kuritegevusest, ning lisas veel, et ka NSVL prokurör Andrei Võšinski on seotud vaenulike elementidega.

      See tähendas aga, et tšekistid olid alustanud nimetatud isikute kohta materjali kogumist. Võrk oli heidetud väga sügavale – see haaras peaaegu kõiki riigis vähegi tuntud inimesi. Kui Stalinil tekkis kellegi vastu huvi, toodi vajalik toimik tema lauale.

      Need materjalid siiski käiku ei läinud. Kõik nimetatud isikud jäid vabadusse. Miks Stalin ühtesid säästis, teisi aga hukatusse saatis, seda pole võimalik mõista.

      Ježov tunnistas ka, et oli kavandanud terroriakti juhi enda vastu – kavas olevat olnud tulistada Stalinit kas banketi või siis filmivaatamise ajal.

      Ježov tunnistas ennast süüdi absoluutselt kõiges: „Ma ei eita, et jõin palju… Sageli sõitsin ma koos mõne tüdrukuga oma tuttava korterisse ja ööbisin siis seal.”

      Teda süüdistati ka paragrahv 154-a alusel meestejahtimises, kasutades seejuures vägivalda ja seda, et kannatanu temast ametialaselt sõltus. Kuid kohtuotsusest oli see süüdistus välja jäetud. Ježov tunnistas oma moraalset ja olmelist laostumist: „Jutt on minu ammusest pahest – pederastiast.” Ta ütles, et „vastastikku aktiivsed suhted” olid alguse saanud juba tema nooruses.

      Homoseksualistide tagakiusamine algas peaaegu üheaegselt nii Saksamaal kui ka Nõukogude Liidus.

      Vene ajaloolased avastasid OGPU ülema asetäitja Genrihh Jagoda kirja Stalinile 13. detsembrist 1933:

      „Likvideerides hiljuti