KGB. Leonid Mletšin

Nõukogude Venemaalt veel välja.

      1925. aastal asus perekond Pariisi. Prantsusmaal oli Marina luuletustel suur edu. Efron aga ei suutnud endale kohta leida. Temataolistele hakkas emigratsioonis tunduma, et nad on teinud saatusliku vea, astudes Venemaa uue võimu vastu – kodumaa teenimine on ju esmane kohustus.

      Sergei Efron liitus niinimetatud euraasialastega, kes olid Lääne pimesi kummardamise vastu, nad pooldasid Venemaa erilist teed, mis ühendaks kõik väärtusliku, mida on võtta nii Euroopast kui ka Aasiast.

      Euraasialased jagunesid kolme rühma, üks neist, mida juhtis vürst Svjatopolk-Mirski, tunnustas bolševike võimu ja püüdis Venemaale tagasi pöörduda. Vürst õpetas Londoni ülikoolis vene kirjandust, astus Suurbritannia kommunistlikku parteisse ja naasis 1932. aastal Venemaale. 1937. aastal mõisteti ta süüdi kui „välismaa spioon” ja hukkus ühes Stalini laagris.

      Pariisis astus Sergei Efron Kodumaale Naasmise Liitu. See liit, mida toetas

      Nõukogude saatkond, oli loodud 1924. aastal (1937. aastal nimetati see ümber Nõukogude Kodumaa Sõprade Liiduks). Arvatakse, et selle raames tekkisidki Efronil sidemed NKVD agentidega. Enamgi veel, teda peeti seotuks Läänes varjuda üritanud luuraja Ignatius Poretski tapmisega – too oli küll rohkem Reissi nime all tuntud.

      Ignatius Poretski ehk Natan Poretski ehk Ignatius Reiss, varjunimega Ludwig, oli üks kõige tuntumaid ülejooksikuid.

      1920. aastast oli ta töötanud Nõukogude välisluures. 1930. aastate alguses sai ta Walter Krivitski (kelle tõeline nimi oli Samuil Ginsberg) asetäitjaks. 1930. aastate keskel juhtis Krivitski Nõukogude sõjaväeluure suurt residentuuri Lääne-Euroopas.

      1937. aasta suvel teatas Ignatius Poretski, et jääb Läände. Ta kohtus Nõukogude Liidu esinduse naistöötajaga Pariisis ning andis talle pakikese, milles olid tema Punalipu orden (on kummaline, et orden Poretskil Pariisis kaasas oli – luurajad ei tohtinud oma ehtsaid dokumente ega ordeneid välismaale kaasa võtta) ja kiri Stalinile.

      Ta kirjutas: „Ma tagastan endale vabaduse. Tagasi Lenini juurde, tema tegude ja õpetuse juurde… Ainult sotsialismi võit vabastab maailma kapitalismist ja Nõukogude Liidu stalinismist. Edasi uuele võitlusele sotsialismi ja proletaarse revolutsiooni eest! Neljanda Internatsionaali loomise eest!”

      Tänapäeval tundub see kiri naljakas ja rumal. Poolteist aastakümmet tööd luures ei olnud Poretskis kummalisel kombel kustutanud revolutsioonilist romantismi. Nagu Walter Krivitski, nii oli temagi kogu elu maailmarevolutsiooni sõdur, ta läks Stalini juurest Trotski juurde, keda pidas Lenini ürituse tõeliseks järgijaks.

      Stalini jaoks oli Poretski kiri lausa isiklik solvang – Venemaalt välja saadetud ja igasuguse poliitilise mõju kaotanud Trotski oli Stalini vaenlane number üks.

      Poretski tapeti 4. septembril 1937. aastal. Tema surma tõelised asjaolud pole siiani lõplikult selged, kuigi Šveitsi politsei avalikustas oma hoolika juurdluse tulemused. Poretski lesk Elsa pani kirja oma mälestused, mis avaldati 1969. aastal Londonis, ja hiljaaegu ka Moskvas, pealkirjaga „Dzeržinski salajane agent”.

      Reissi tapmise asjaoludest on kirjutanud ka Orlov (Lev Feldbin), kes oli varem Nõukogude poliitilise luure resident Hispaanias ja põgenes Läände 1938. aasta suvel. Tema väitis, et Ignatius Reissi saadeti jahtima suurem mobiilne rühm NKVD välismaa osakonna agente.

      Walter Krivitski, kes kuu aega pärast oma asetäitja tapmist samuti otsustas Läände põgeneda, kirjutas raamatus: „Ma olin Stalini agent”, et Pariisi saabus kähku tähtis tšekist Sergei Spiegelglas, kes juhtiski Reissi likvideerimise operatsiooni.

      Kõigi nimetatud raamatute puudus on see, et autorid kirjutavad Poretski tapmisest võõraste juttude põhjal või siis pakuvad vaid oma oletusi, mida nad esitavad kui vaieldamatut tõde.

      Uurides Poretski mõrvamist, tegi Šveitsi politsei kindlaks järgmist.

      Ööl vastu 4. septembrit 1937 leiti Lausanne’ist Chamblandi viiva tee lähedalt tundmatu umbes 40-aastase meesterahva laip. Talle oli lastud viis kuuli pähe ja seitse kuuli kehasse.

      Politsei leidis kiiresti mahajäetud auto, mille salongis oli verejälgi. Arreteeriti naine, kes oli selle auto laenutanud. Politsei imestuseks ei olnud ta püüdnudki pärast mõrva põgeneda.

      Naise nimi oli Renate Steiner, ta ei saanud kuidagi aru, kuhu on jäänud tema sõbrad, kellele ta oli auto andnud. Politsei tegi kindlaks Steineri „sõbrad” ja taastas Poretski tapmise asjaolud. Kuid kedagi peale Steineri politsei kätte ei saanud.

      Arvatakse, et Moskvast saabunud operatiivgruppi abistas Gertrude Schildbach (sündinud Neugebauer), Saksamaa kompartei liige, kes oli põgenenud kodumaalt pärast natside võimuletulekut. Schildbach oli Poretskiga sõbrustanud.

      Politsei jõudis järeldusele, et Schildbach kutsus Poretski kohtuma. Nad läksid restorani, mis asus linnast väljas. Pärast lõunasööki läksid nad jalutama, kõrvalisel teel sõitis nende juurde auto, millest hüppasid välja mitu meest. Nad toppisid Poretski autosse, kus nad ta maha lasid. Laip visati tee äärde.

      Ülekuulamisel nimetas Renate Steiner ka Sergei Efroni nime. Naise sõnul oli Efron NKVD agent.

      Šveitsi ajaloolane Peter Huber, kes hulk aastaid tegeles Poretski tapmise uurimisega, tuli perestroika ajal Moskvasse arhiividokumente otsima ja käis ka minu juures ajakirja Novoje Vremja toimetuses, kus ma tookord töötasin.

      Tema rääkis, et Renate Steiner olevat 1934. aastal viibinud kuus nädalat Moskvas. Võib-olla värbas NKVD ta sel ajal.

      Steiner teatas ülekuulamisel, et Efron olevat osalenud Poretski jälgimises. Šveitsi politsei pöördus abipalvega oma Prantsuse kolleegide poole. Kuid selleks ajaks oli Efron juba Prantsusmaalt lahkunud, teda ei saadudki üle kuulata.

      See-eest kuulati üle Marina Tsvetajeva, kes ütles, et viis nädalat pärast Poretski mõrvamist (mitte otsekohe, nagu oleks teinud mõrvar!) sõitis Efron Hispaaniasse, ja et mõrva ettevalmistamise ja selle toimumise ajal olevat nad olnud koos Atlandi ookeani rannikul. Ehk oli see alibi mehe jaoks?

      „Mina isiklikult poliitikaga ei tegele,” ütles Tsvetajeva politseinikele, „kuid mulle tundub, et minu mees on seotud praeguse Venemaa režiimiga.”

      Seega ei pidanud Tsvetajeva vajalikuks varjata, et tema mehel on avalikult suhted NSV Liidu ametlike esindajatega. Kas selline tunnistus oleks olnud võimalik, kui Efron oleks töötanud luure heaks?

      „Mina ja minu mees ei rääkinud Reissi loo puhul midagi erilist, avaldasime vaid nördimust, nagu igasuguse vägivallaakti puhul, ükskõik kummalt poolelt see ka ei lähtunud,” seletas Tsvetajeva ülekuulamisel.

      Raske oleks ette kujutada, et suur luuletaja Marina Tsvetajeva, inimene, kes viibib kõrgemate tunnete sfääris, keerutab, valetab ja püüab meest välja rääkida varem koostatud plaani kohaselt. Võib-olla Marina lihtsalt ei teadnud, millega tema mees tegeles? Ka seda on raske uskuda. Nagu näitab luure ajalugu, teab naine alati, kui mees tegeleb salajaste asjadega.

      Ignatius Poretski tapmise versioon, millega ajaloolased on pool sajandit tegelnud, kutsub põhimõtteliselt esile tõsiseid kahtlusi. See polnud ei esimene ega ka viimane poliitiline mõrv, mille NKVD välismaal korraldas. Piiramatu hulk jõude ja vahendeid lubas Moskval seda mõrva hoolikalt planeerida ja organiseerida.

      Selliseid aktsioone, mis eeldasid keerukat ettevalmistust, viisid ellu professionaalid, julgeoleku kaadritöötajad, mitte aga luurajad, nagu seda oli Sergei Spiegelglas (kellest edaspidi veelgi juttu tuleb), vaid NKVD ühe teistsuguse valitsuse töötajad, nagu oli ka Eitingon, kes 1940. aastal korraldas Lev Trotski tapmise Mehhikos.

      Efron sai Nõukogude Liidus elada vaid kaks aastat. 10. oktoobril 1939. aastal ta arreteeriti Moskvas koos rühma endiste emigrantidega, kes olid kodumaale tagasi tulnud.

      Talle esitati standardne süüdistus kriminaalkoodeksi 58. paragrahvi alusel, mis aitas GULAG-i kõige rohkem kinnipeetavatega varustada: kodumaa reetmine, terror, üleskutsed kukutada nõukogude võimu…

      Süüdistuskokkuvõttes öeldi:

      „NSV Liidu NKVD-sse on jõudnud andmed,