KGB. Leonid Mletšin

oli seda väga mugav teha,” vastas Razgon. „Majal oli kinnine sisehoov. Laibad visati autokasti, presendi alt polnud neid näha. Seejärel maeti nad erinevatele äärelinna kalmistutele. Alles hiljem kohandati selleks Butovo kalmistu – seal kaevati ekskavaatoriga sügavad kraavid, kuhu maeti 150 000 tapetut…”

      Tuhhatševski ja tema saatusekaaslaste kehad viidi Hodõnkale, tõugati kraavi, kaeti kustutamata lubjaga ja aeti muld peale. Tuhhatševski olevat enne mahalaskmist hüüdnud: „Te ei tulista mitte meid, vaid Punaarmeed!”

      Selle protsessi kohtunike saatusest: diviisikomandör Gorjatšov lasi ennast maha, marssal Šapošnikov suri 1945. aastal, marssal Budjonnõi elas kõrge vanaduseni, ülejäänud lasti varsti maha.

      Tuhhatševski ja Uboreviciuse naised, Niina Tuhhatševskaja ja Niina Uboreviciene, arreteeriti 1937. aastal ja mõisteti kodumaa reeturi perekonnaliikmetena kaheksaks aastaks laagrisse. 16. oktoobril 1941, kui Moskvas oli paanika ja tundus, et pealinna ei suudeta enam kaitsta, lasti nad maha.

„Verd pole enam rohkem vaja”

      Sõjavägi oli nüüd täielikult julgeolekuorganite kontrolli all. Ükski olulisem ametissemääramine ei saanud toimuda ilma NKVD sanktsioonita. 2. septembril 1937 kirjutas Vorošilov Stalinile: „Eile võttis sm. Ježov vastu sm. Gribovi. Seejärel ma rääkisin sm. Ježoviga telefoni teel, tema ütles, et Gribovi vastu pole tal mingeid materjale ega toimikuid. Pean võimalikuks määrata sm. Gribov Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna ülemaks. Palun kinnitada.” 1937. aasta juulis esitas Ježov Stalinile nimekirja 138 kõrgema komandöri kohta ning tegi ettepaneku mõista nad süüdi esimese kategooria järgi, seega siis maha lasta. Stalin kinnitas nimekirja.

      Umbes poolteise aastaga kirjutas Stalin isiklikult alla 362 taolisele nimekirjale – need olid pealkirjastatud nii: „Isikute nimekiri, kelle üle tuleb kohut mõista Ülemkohtu sõjaväekolleegiumis…” Samas oli juba ära määratud ka kohtuotsus. Kokku on neis nimekirjades üle 44 000 nime, neist peaaegu 39 000 mõisteti surma juba enne kohtuotsust. Seega kinnitas Stalin praktiliselt iga päev ühe mahalastavate nimekirja, seejuures tutvus ta nendega hoolikalt, tehes neisse ka oma parandusi. Ta töötas pingsalt… Ajalugu ei tea teist sellist oma ohvitserkonna massilist hävitamist.

      Punaarmee ohvitseride massiline mahalaskmine enne sõda viis 1941. aasta suvel katastroofini. Kõrgemad komandörid olid peaaegu kõik hävitatud, keskastme komandöridest umbes pooled…

      Siin on arvud: 36 brigaadikomissarist represseeriti 34, 397 brigaadikomandörist – 221, 199 diviisikomandörist 136, 28 korpusekomissarist – 25, 67 korpusekomandörist – 60, 15 teise järgu armeekomissarist – 15, kahest esimese järgu laevastiku flagmanist – 2, 12 teise järgu armeekomandörist – 12, neljast esimese järgu armeekomandörist – 2, kahest esimese järgu armeekomissarist – 2, viiest Nõukogude Liidu marssalist – 3.

      29. novembril 1938. aastal tehti kaitse rahvakomissari Kliment Vorošilovi juures toimunud sõjanõukogu istungil kokkuvõte represseerimise kampaaniast Punaarmees: „Piisab teadmisest, et kogu selle aja jooksul me puhastasime armeest üle 40 000 mehe. See on mõjus arv. Kuid just seetõttu, et me neid nii halastamatult hävitasime, võime nüüd kindlalt öelda, et meie read on kindlad, et RKKA-1 on nüüd ustav komandöride ja poliittöötajate koosseis.”

      Tegelikult repressioonid sõjaväes jätkusid. Viimased kõrgemad komandörid lasti maha 1941. aasta sügisel, kui sakslased lähenesid juba Moskvale. Stalin arvas heaks hävitada väejuhid, kellest rindel tunti väga suurt puudust… Kas ta kartis omasid rohkem kui sakslasi?

      Ajaloodoktor Vadim Rogovin kirjutab, et esialgu halastas Vorošilov neile, keda ta tundis, ei andnud luba nende arreteerimiseks. Kuid pärast Tuhhatševski kohtuprotsessi kirjutas rahvakomissar ilma vastuväideteta alla kõigile mahalastavate nimekirjadele ja käskis ka ise mõningaid ohvitsere arreteerida.

      Vorošilov kirjutas, et seistes vastu kellegi armeest vallandamisele või arreteerimisele, võib sattuda ebameeldivasse olukorda: „Kaitsed teda, aga siis selgub, et tegu on ehtsa vaenlasega, fašistiga.”

      Punaarmee komandörid pöördusidki abi saamiseks eeskätt just Vorošilovi poole. Kirjutasid arreteeritud komandöride sugulased. Mõnikord olid nad ka juba ise vanglas või laagris. Mõnedel õnnestus teatada, et neid piinatakse, nad tuletasid meelde ühist teenistust sõjaväes ja palusid ennast aidata, välja päästa.

      Pärast kõigi oma asetäitjate ja veel mitmete kõrgemate komandöride arreteerimist taipas ka Vorošilov, kui suur on sõjaväele tekitatud kahju.

      Ta on endale üles kirjutanud: „Armee autoriteet on riigis kõikuma löönud… See tähendab, et meie töö meetodeid, kogu sõjaväe juhtimise süsteemi ja minu kui rahvakomissari tegevust on tabanud täielik krahh.”

      Nikita Hruštšov on meenutanud, et Soome sõja ajal süüdistas Stalin kõiges Vorošilovit: „Kord, kui me olime Stalini juures tema lähimas suvilas, süüdistas ta vihahoos ägedalt Vorošilovit. Too ägestus samuti, muutus näost punaseks ja vastas Stalini kriitikale: „Selles oled süüdi sina. Sina hävitasid sõjaväe kaadri.””

      Hiljem Vorošilov otsekui kustutas oma mälust selle, et ta oli repressioonides osalenud. 1957. aastal toimunud KK pleenumi ajal ütles ta tigedalt Kaganovitšile, kui too tuletas meelde, et kõik poliitbüroo liikmed kirjutasid alla otsusele kasutada ülekuulamistel piinamist: „Mina pole kunagi millelegi sellisele alla kirjutanud, ma kinnitan, et kui mul oleks kästud seda teha, oleksin ma käskijale näkku sülitanud. Mind ennast veeti mööda [tsaariaegseid] vanglaid, nõuti ülestunnistusi, kuidas ma oleksin saanud sellele alla kirjutada?”

      Ta unustas, sest tahtis kirglikult unustada. Ja aastaid hiljem ei uskunud ta enam ise ka, et oli sellistes asjades osalenud.

      Hruštšovi väimees, tuntud ajakirjanik Aleksei Adžubei meenutas: „1958. või 1959. aasta suvel saabus Vorošilov Krimmis suvilasse, kus Hruštšov puhkas. Ta jõi ukraina pipraviina ja hakkas näost õhetama. Siis pani ta käe Hruštšovi õlale, kallutas pea tema poole ja ütles haleda, paluva häälega: „Nikita, verd pole enam rohkem vaja…”

Igavene vabatahtlik

      Iga operatsioon välismaal oli raske ja kulukas ettevõtmine. Kuid vahendeid selleks kokku ei hoitud. Seoses ühe sellise mõrvaga, mis sooritati rahvakomissar Ježovi korraldusel, nimetatakse ka luuletaja Marina Tsvetajeva ja tema mehe Sergei Efroni nime.

      Marina Tsvetajeva armastus mehe vastu oli piiritu. 1922. aastal lahkus ta Efroni järel Lenini Venemaalt, et jagada kibedat emigrandileiba, ja tuli 1939. aastal tema kannul tagasi Stalini Venemaale, et viia mehele vanglasse pakke.

      Sergei ja Marina olid kohtunud väga noorelt ja kohe teineteisesse armunud. Tuntud vasakpoolse naisterroristi poeg Sergei Efron sai juba varakult tunda võõrandumist ja hüljatust ühiskonna poolt – see tunne saatis teda kogu elu. Ümberkaudsetele jäi ta alati võõraks. Tema kõrval oli väga vähe „omi”.

      Efron on ise meenutanud, et juba seitsmeaastasena peitis ta oma pükstes pommi. 1910. aastal poos tema ema end Pariisis üles, sama konksu otsa koos noorema pojaga, Sergei vennaga. Kas oskas Efron ette kujutada, et samal moel lahkub kolmekümne ühe aasta pärast elust ka tema jumaldatud naine Marina Tsvetajeva?

      Kui algas Esimene maailmasõda, jättis Efron ülikooli pooleli ja sõitis sanitaarrongis rindele, hiljem aga astus sõjakooli. Pärast bolševistlikku revolutsiooni 1917. aasta novembris liitus ta valgete vägedega ja oli sunnitud 1920. aastal Venemaalt põgenema.

      Kodusõja ajal kaotasid Marina ja Sergei teineteist silmist. Tsvetajeva ei teadnud mehe kohta midagi. Lähedased varjasid tema eest kuuldust, et punased olid Krimmis valge ohvitseri Efroni maha lasknud.

      1920. aastal polnud nälgivas Moskvas millegagi lapsi toita. Vanem tütar Ariadna oli raskesti haige. Marinal õnnestus anda lapsed varjupaika, mida hooldas Punaarmee. Selleks pidi ta kirjutama avalduse, et lapsed pole tema, vaid põgenike omad, et ta avastas nad oma korterist.

      Vanem tütar päästeti, kuid noorem, kolmeaastane Irina, suri nälga. „Mõlemat ma päästa ei suutnud, polnud midagi süüa anda,” rääkis Marina hiljem oma õele. „Ma valisin vanema, kes oli tugevam, et aidata tal ellu jääda.”

      1922.