Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore

olid ikka veel sassis juustega ja unesegased, võib-olla lootsid nad, et selle kiirustava jalutuskäigu ajal võiksid nad kuidagi langeda juba nii lähedal olevate päästvate valgekaartlaste kätte. Nad istusid ukse poole vaadates rahulikult ja ootusrikkalt otsekui fotografeerimisel.

      14. märtsi koidikul tuli Mihhail, vormikohane karusnahaga vooderdatud rüü seljas ja sooblinahaga ääristatud müts peas, ema saatel kloostrist välja, et vaadata rongkäiku, mille eesotsas olid bojaarid ja õigeusu metropoliidid. Väljas oli käre pakane. Saadikud lähenesid. Bojaarid kandsid moskoviitlikke kaftaneid ja karusnahku, metropoliit (õigeusu piiskop) hoidis käes Jumalaema Uinumise imettegevat ikooni, mille Mihhail otsekohe ära tundis, sest see oli pärit Kremlist, kus teda alles hiljuti oli vangis hoitud. Et veel veenvamalt mõjuda, hoidsid nad kõrgel Fjodorovi Jumalaema, ikooni, mida Romanovid austasid oma perekonna kaitsjana.

      Kui nad Mihhaili ja ta ema juurde jõudsid, kummardasid nad sügavalt ja andsid hämmastava sõnumi talle edasi juba oma esimeste sõnadega. „Ülemvalitseja, Vladimiri ja Moskva isand, kogu Venemaa tsaar ja suurvürst,” tervitas teda nende juht, Rjazani peapiiskop Feodorit. „Moskoovia ei saanud jääda püsima ilma valitsejata … ja Moskoovia oli varemeis”, seepärast oli Maakogu valinud tema oma ülemvalitsejaks, kes hakkab „paistma Vene tsaaririigile nagu päike”, ning nad palusid, et ta „osutaks neile oma soosingut ega põlgaks kuulda võtmast nende palveid ning soostuks tulema Moskvasse nii ruttu kui võimalik”. Mihhailil ja tema emal ei olnud kuuldu üle hea meel. „Nad teatasid meile suure viha ja karjumisega,” kandsid saadikud ette, ,,et poeg ei taha olla valitseja ning ema ei anna talle õnnistust valitsemiseks, ja nad läksid ära kirikusse.” Me võime peaaegu et kuulda selle ema suurejoonelist viha ja poja nuuksuvat nõutust. Venemaa kroon ei olnud ahvatlev ettepanek.

      Kell veerand kolm hommikul ootasid Aleksei ja tema perekond ikka veel unises vaikuses, kui üha rohkem rahvast täis ruumi sisenesid seltsimees Jurovski ja kümme relvastatud käsutäitjat. Üks neist pani tähele, kuidas haiglane ja vahakarva Aleksei vahtis neid uudishimulike pärani silmadega. Jurovski käskis Alekseil ja ta perel püsti tõusta, pöördus Nikolai poole ja teatas: „Võttes arvesse fakti, et teie sugulased jätkavad kallaletungi Nõukogude Venemaale, on Uurali oblastinõukogu otsustanud määrata teile surmanuhtluse.”

      „Issand Jumal!” hüüatas endine tsaar. „Oo, mu Jumal, mis see on?” Üks tüdrukutest hüüdis: „Issand küll, ei!” Nikolai pööras selja: „Ma ei saa teist aru. Lugege palun uuesti.”

      Moskva suurnikud ei lasknud end Mihhaili keeldumisest heidutada. Maakogu oli ette kirjutanud konkreetsed vastused, mille saadikud pidid esitama igale Mihhaili vastuväitele. Olles pikalt palvetanud, suurnikud lausa anusid Mihhaili. Nad suudlesid risti ja palusid alandlikult poissi, keda nad nimetasid valitsejaks, kas ta nõustuks olema tsaar. Romanovid olid aastatepikkusest tagakiusamisest ja alandustest haavunud. Neil oli vedanud, et nad üldse ellu jäid. Jällegi keeldus Mihhail kaebliku nutu ja raevuga.

      Jurovski luges surmaotsuse uuesti ette ning nüüd lõid Aleksei ja teised risti ette, aga Nikolai kordas endiselt: „Mida? Mida?”

      „SEDA!” hüüdis Jurovski. Ta tulistas endist tsaari. Hukkamissalk tõstis püssid ja suunas need Romanovitele. Järgnesid kõrvulukustav laskude müra, naiste kriisked ja oiged, Jurovski hüütud käsklused, paanika ja suits. „Keegi ei kuulnud midagi,” meenutas Jurovski. Aga kui lasud hõredamaks jäid, saadi aru, et tsareevitš Aleksei ja naised polnud peaaegu viga saanudki. Silmad pärani, hirmunud ja rabatud, vahtis endiselt oma toolil istuv Aleksei neid läbi püssirohusuitsu ja krohvitolmu, mis peaaegu et varjutas lambivalguse selles tagurpidi keeratud toolide, vehkivate jalgade, vere ning oiete, karjatuste ja vaiksete nuuksatuste stseenis.

      Kostromas laskusid suurnikud pärast kuus tundi kestnud veenmist põlvili, nutsid ja anusid, et kui Mihhail krooni vastu ei võta, toob Jumal Venemaale kaela täieliku hävingu. Lõpuks Mihhail nõustus, suudles risti ja võttis terasotsaga tsaarisaua vastu. Suurnikud lõid risti ette ja tõttasid uue tsaari jalgu suudlema. Pärast ohtlikku teekonda Moskvasse ootasid teda ees varemeis pealinn, laastatud kuningriik ja meeleheitel rahvas.

      ESIMENE VAATUS

      ESILETÕUS

      ESIMENE STSEEN

      PRUUTIDE ÜLEVAATUSED

TegelasedViimased Rjurikute soost tsaarid

      IVAN IV ehk IVAN JULM (1547–1584)

      Anastassia Romanovna Zahharina-Jurjeva, tema esimene tsaarinna

      Ivan Ivanovitš, nende vanim poeg ja troonipärija, kelle tema isa mõrvas

      FJODOR I, nende teine poeg, tsaar aastail 1584–1598

      Dmitri Ivanovitš, Ivan Julma noorim poeg, kes tapeti salapäraselt. Temana esinesid kolm petist ehk Vale-Dmitrit.

Segaduste aeg: tsaarid ja pretendendid

      BORISS GODUNOV, tsaar aastail 1598–1605

      VALE-DMITRI, tsaar aastail 1605–1606

      VASSILI šUISKI, tsaar aastail 1606–1610

      Teine Vale-Dmitri, hüüdnimega Tušino Varas

      Ivan Dmitrijevitš, Vargapojuke

      Marina Mniszech, Poola aadliku tütar, esimese Vale-Dmitri, teise Vale-Dmitri ja Ivan Zarutski naine, Vargapojukese ema, hüüdnimega Nõid Marinka

      Sõjapealikud

      Vürst Dmitri Požarski, vastupanuliikumise kangelane

      Kuzma Minin, Nižni Novgorodi kaupmees, vastupanuliikumise juht

      Vürst Dmitri Trubetskoi, aristokraat ja kasakate juht

      Välismaised sissetungijad

      Poola kuningas Sigismund (Zygmunt) III

      Poola prints Władysław, hilisem kuningas

      Gustav II Adolf, Rootsi kuningas

Esimesed Romanovid

      Nikita Romanovitš Zahharin-Jurjev, Ivan Julma esimese naise Anastassia vend

      Tema poeg Fjodor Nikititš Romanov, hilisem preester Filaret

      Ksenia Šestova, hilisem nunn Marfa, Fjodori naine

      Nende poeg MIHHAIL, esimene Romanovite soost tsaar, 1613–1645

      Ivan Romanov, Fjodori vend, Mihhaili onu, bojaar

      Maria Hlopova, Mihhaili esimene pruut

      Maria Dolgorukaja, tema esimene naine

      Jedvokija Strešneva, tema teine naine

      Irina, tsarevna, Mihhaili ja Jevdokija tütar

      ALEKSEI, Mihhaili troonipärija, tsaar aastail 1645–1676

Õukondlased, ministrid jt

      Fjodor Šeremetjev, Romanovite nõbu, bojaar

      Mihhail Saltõkov, Romanovite nõbu, õukondlane

      Vürst Ivan Tšerkasski, Romanovite tšerkessi soost nõbu, bojaar

      Vürst Dmitri Tšerkasski, Romanovite tšerkessi soost nõbu, bojaar

      Mihhailil polnud Moskvasse minekuga kiiret, aga Moskva vajas hädasti, et ta kohale jõuaks. Kodusõjas olid ülemvõimu taotlejad – aristokraatidest suurnikud, välismaised kuningad, kasakate pealikud, petised ja seiklejad – rajanud endale võideldes teed Moskva suunas, himustades haarata krooni. Kuid Mihhail Romanov ja nunn Marfa polnud kuigi entusiastlikud. Õnnetumat, hädaldavamat ja kurvameelsemat protsessiooni troonile pole küllap kunagi aset leidnud. Ent Venemaa häda oli 1613. aastal kohutav, tema traumad olid düstoopilised. Kostroma ja Moskva vaheline piirkond oli täis ohte; Mihhaili tee viis läbi külade, kus tänavatel vedelesid surnukehad. Venemaa oli palju väiksem kui tänapäeva Vene Föderatsioon, tema piir Rootsiga läks põhjast Novgorodi lähedalt, piir Poola-Leeduga Smolenski lähedalt ja suurem osa lõunapoolsetest territooriumidest kuulus endiselt tatarlaste khaaniriigile. Sellegipoolest oli see tohutu suur maa-ala, kus elas 14 miljonit inimest, kui näiteks Inglismaal elas sel ajal vaid neli miljonit inimest. Kuid seegi Venemaa oli peaaegu