Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore

naissoost valitsejate puhul. Vastutasuks võisid tsaarid sellised teenijad raha, pärisorjade ja tiitlitega üle külvata. Tsaarid, kes keerasid selja õukonna vahetalitamisele või kes vastupidiselt oma suurnike, eriti kindralite soovidele välispoliitika dramaatiliselt ümber pöörasid, sageli mõrvati – sest atentaat oli ilma opositsioonita isevalitsuse tingimustes üks väheseid viise, kuidas eliit sai oma protesti väljendada. (Rahva viis protestida väljendus linlike rahutuste ja talurahvaülestõusude kaudu, kuid tsaari jaoks olid tema lähedal olevad õukondlased palju surmaohtlikumad kui kauged talupojad – ja läbi aegade vaid üks tsaar, Nikolai II, kukutati rahvaülestõusu tulemusena.)

      Intelligentsed tsaarid taipasid, et nende avaliku ja eraelu vahel ei ole lahutusjoont. Nende isiklik elu, mis avaldus õukonnas, oli vältimatult nende poliitika pikendus. „Sinu saatus,” kirjutas Augustuse kohta Rooma ajaloolane Cassius Dio, „on elada teatris, kus sinu publikuks on kogu maailm.” Ent isegi sellisel laval on tõeline otsuste tegemine alati varjuline ja salapärane. On võimatu mõista Peeter I-t, analüüsimata tema alasti kääbuseid ja dildoga lehvitavaid pilapaavste. On see ajaloo iroonia, et kaks Venemaa kõige võimekamat ministrit, Šuvalov ja Potjomkin, alustasid keiserlike armukestena? Keiser Pauli I türklasest habemeajaja Kutaissov sai sama mõjukaks tegelaseks nagu mõni sünnipärane prints. Romanovite ajaloo kirjutaja peab uurima mitte ainult ametlikke käskkirju ja terasetootmise statistikat, vaid ka Katariina II armusobinguid ja Rasputini müstilist tiirasust. Mida võimsamaks said ametlikud ministrid, seda enam rakendasid isevalitsejad oma võimu selleks, et neist mööda minna ja kasutada oma isiklikke kaaskondlasi. See võis muuta monarhia toimimise salapäraseks, aga samas, nagu me näeme, ajas see valitsuse täielikult rappa.

      Autokraatia edu sõltub täielikult indiviidi omadustest. „Aadellikkuse saladus,” kirjutas Karl Marx, „on zooloogia” – aretamine. 17. sajandil kasutasid Romanovid pruutide ülevaatusi – iludusvõistlusi –, selleks et valida endale Venemaalt pruute, kuid 19. sajandi algul valisid nad pruute „Euroopa tõutallist”, Saksa vürstiriikidest, ühinedes seeläbi Euroopa kuningliku soo laiema perekonnaga. Kuid poliitikute aretamine ei ole teadus. Kui paljudest suguvõsadest on võrsunud üks väljapaistev juht – rääkimata kahekümnest monarhide põlvkonnast, kes enamasti valiti bioloogia loterii ja paleeintriigide abil –, kel oleks küllalt vahe mõistus, et olla isevalitseja? Väga vähesed inimesed, kes on poliitikukarjääri valinud, suudavad vastata nii huupi täidetava kõrge ametikoha püüdlustele ja pingetele. Ent iga tsaar pidi olema ühtaegu diktaator ja generalissimus, ülempreester ja isake, ning sellega hakkamasaamiseks pidid tal olema kõik sotsioloog Weberi loetletud omadused: isikliku veetluse and, seaduspärasuse voorus ja igavese eilse autoriteet – teisisõnu, ligitõmbavus, legitiimsus ja traditsioonilisus. Ja lisaks kõigele sellele pidid nad olema ka tõhusad ja targad.

      Romanovite perekonnast sündis tõepoolest kaks poliitikageeniust – kaks suurt, Peeter I (Peeter Suur) ja Katariina II (Katariina Suur) – ning mitmeid andekaid ja kütkestavaid isikuid. Pärast keiser Paul I jõhkrat mõrvamist 1801. aastal olid kõik monarhid kohusetundlikud ja töökad, ning enamik neist olid ka karismaatilised, intelligentsed ja kompetentsed, aga sellegipoolest oli see positsioon lihtsureliku jaoks nii heidutav, et mitte keegi ei taotlenud enam trooni; see oli koorem, mis oli lakanud olemast nauditav. „Kuidas suudab üksainus inimene valitseda [Venemaad] ja korrigeerida tema kuritarvitusi?” küsis tulevane Aleksander I. „See oleks võimatu mitte ainult harilike võimetega inimesele nagu mina, vaid isegi geeniusele …” Ta fantaseeris põgenemisest, et elada vaikselt kusagil Reini ääres talus. Tema järeltulijad tundsid kõik krooni ees kohutavat hirmu ja püüdsid sellest võimalusel hoiduda; aga kui neile kroon ulatati, pidid nad võitlema, et ellu jääda.

      Peeter I mõistis, et isevalitsus nõuab väsimatut kontrollimist ja ähvardamist. Nii suured olid – ja on – ohud selle kolossaalse riigi valitsemisel, püüdes samal ajal ohjata ilma kindlate reeglite või piirideta despotismi, et on sageli asjatu süüdistada Venemaa valitsejaid paranoias: äärmine valvsus, mida toetab äkiline vägivald, oli ja on nende loomulik ja iseloomulik olek. Pigem peab nende puhul paika keiser Domitianuse vaimukas kurtmine (veidi enne atentaati talle endale), et „printside saatus on äärmiselt õnnetu, sest kui nad vandenõust teatasid, ei uskunud neid keegi enne, kui nad olid mõrvatud”. Aga ainuüksi hirmust ei piisanud: isegi pärast miljonite inimeste surmasaatmist nurises Stalin, et ikka ei kuuletu keegi talle. Isevalitsemine „ei ole nii kerge, kui te arvate”, nentis ülimalt intelligentne Katariina II, piiritu võim oli kui kimäär.

      Ükskõik kui palju neid ka ei piiranud praktilised kaalutlused, meelelaad ja ressursid, suunas indiviidide kapriisne otsus Venemaa sageli teisele rajale, ehkki harva nii, nagu oli kavatsetud. Parafraseerides Preisi feldmarssalit Helmuth von Moltket, „elavad poliitilised plaanid harva üle esimese kokkupuute vaenlasega”. Juhused, hõõrdumised, isiksused ja vedamine, mida kõike piiravad tsiviil- ja kaitsekulutuste vahekorra võimalused, on poliitika tõeline maastik. Nagu Romanovite suurim minister Potjomkin Katariina Suure ees mõtiskles, peab iga riigi poliitik mitte pelgalt reageerima juhustele, vaid sündmusi parandama. Või, nagu väljendus Bismarck, „on riigimehe ülesanne kuulda Jumala samme, kui ta marsib läbi ajaloo, ning püüda tema kuuesabast kinni haarata, kui ta mööda marsib”. Nii tihti juhtus, et viimased Romanovid üritasid üksildaselt ja kangekaelselt ajaloo edasimarssimist trotsida.

      Vene autokraatiasse uskuvad inimesed olid veendunud, et vaid Jumalast õnnistatud kõikvõimas indiviid suudab välja kumada kiirgavat majesteetlikkust ning korraldada selle tohutult suure riigi keerukaid huvisid, kehastades samal ajal ka õigeusu püha missiooni ja andes vene rahvale erilise koha ajaloos. Kuna ükski mees ega naine ei suutnud täita selliseid kohustusi üksinda, siis oli delegeerimise kunst hädavajalik. Kõige türanlikum Romanov, Peeter I, oskas ülihästi leida ja ametisse nimetada andekaid kaaskondlasi kogu Euroopast, ning ei ole juhus, et Katariina II edutas ametisse Romanovite ajastu ühe kõige väljapaistvama ministri, Potjomkini, ja väejuht Suvorovi. Stalin, kes ka ise osavalt alluvaid valis, märkis, et see oli Katariina II silmapaistev anne. Tsaarid otsisid ministreid, kel oleks valitsemiseks võimeid, aga samas oodati, et isevalitseja alati ise valitseks: ükski Romanov ei saanud nimetada ametisse mõnda meisterlikku Richelieud või Bismarcki. Keisrid pidid seisma poliitikast kõrgemal – ja olema ka terase taibuga poliitikud. Kui võimu targalt delegeeriti ja nõuannetega mitmekülgselt arvestati, võis isegi mõõdukalt andekas valitseja palju korda saata, ehkki modernne isevalitsus nõudis keerukate küsimuste sama delikaatset käsitlemist nagu tänapäeva demokraatlik poliitika.

      Romanovite lepingul Venemaaga oli neli komponenti: usuline, keiserlik, rahvuslik ja sõjaline. 20. sajandil käsitas viimane tsaar end ikka veel isaliinis päritud isikliku valduse isandana, keda Jumal oli õnnistanud valitsemiseks. See oli aja jooksul arenenud; 17. sajandil suutsid õigeusu patriarhid veel tsaaride ülemvõimu kõigutada. Kui Peeter I oli patriarhaadi likvideerinud, võis dünastia esitleda end peaaegu et teokraatiana. Isevalitsus pühitseti kroonimistalitusel võidmishetkel, kus tsaari esitleti transtsendentse ühenduslülina Jumala ja inimese vahel. Ainult Venemaal hakati riiki, mis koosnes igavatest pisiametnikest, iseenesest peaaegu et pühaks pidama. Aga seegi arenes aja jooksul. Väga palju tähelepanu on pööratud Bütsantsi keisrite ning Tšingis-khaani ja tema järglaste pärandile, aga 16. sajandil ei olnud tsaaride staatuses midagi erilist; nende karisma tulenes keskaja kuningate kristoloogiast nagu teistelgi Euroopa monarhidel. Kuid erinevalt ülejäänud Euroopast ei kujunenud Venemaal sõltumatuid rahvakogusid ja kodanikuinstitutsioone, seetõttu kestsid keskaegsed olud Venemaal palju kauem, lausa 20. sajandini, ja selleks ajaks paistis see veidralt iganenuna võrreldes isegi Saksa keisrite õukonnaga. See müstiline missioon, mis oli õigustuseks Romanovite valitsemisele kuni 1917. aastani välja, selgitab paljuski viimase tsaari Nikolai II ja tema naise Aleksandra järeleandmatuid veendumusi.

      Isevalitsusele andis legitiimsuse üha laienev, mitmeusuline, paljurahvuseline impeerium, kuid sellegipoolest pidasid hilisemad keisrid end eeskätt vene rahva ja seejärel kogu slaavlaste kogukonna juhtideks. Mida enam võtsid nad omaks vene rahvusluse, seda enam kiusasid nad taga oma tohutu suurt mittevene elanikkonda, sealhulgas näiteks poolakaid, grusiine, soomlasi ja eriti juute. Nagu naljatas „Viiuldajas katusel” juudi piimamees Tevje: „Jumal, tsaari õnnista ja hoia … meist ikka kaugel sa.” Sellest vastuolust impeeriumi ja rahva vahel johtus nii palju raskusi. Romanovite