Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore

Ent 1581. aastal tappis tsaar raevuhoos enda ja Anastassia vanima poja Ivani, virutades raudotsaga valitsuskepiga talle meelekohta. See oli tema hirmuvalitsuse kohutav haripunkt. Ta oli Venemaad juba niigi devalveerinud, kuid nüüd paiskas ta riigi kaosesse, sest troonipärijaiks jäid tema ja Anastassia teine poeg, nõrk ja lihtsameelne Fjodor, ja väike Dmitri.

      Kui Ivan Julm 1584. aastal suri, aitas Nikita Romanovitš kanda hoolt selle eest, et troonile saaks tema õepoeg Fjodor I. Kuid Nikita suri peagi pärast seda ja tema mõjuvõimu päris tema poeg Fjodor Nikititš Romanov, kellele hiljem sündis poeg Mihhail, tulevane Romanovite dünastia rajaja.

      Tsaar Fjodor jättis valitsemise oma võimeka ministri Boriss Godunovi hooleks, kes oli tõusnud esile Ivan Julma opritšnikuna ning kindlustas nüüd oma võimu, andes oma õe tsaarile naiseks. Viimane Rjurikute soost prints oli Ivani noorim poeg, 8-aastane Dmitri, kes oli nüüd vaateväljalt kadunud. Ametliku versiooni järgi oli ta surnud noahaavast kõrri, mille ta oli langetõvehoo ajal endale ise löönud. See oli sedasorti veider õnnetus, mis võis tõepoolest juhtuda, aga paratamatult uskusid paljud, et Godunov oli ta mõrvata lasknud või oli poiss salaja ohutusse paika toimetatud.

      Kui tsaar Fjodor 1598. aastal lastetuna suri, sai sellega otsa ka Rjurikute dünastia moskoviitlik liin.12

      Troonile oli kaks kandidaati – Fjodori minister ja naisevend Boriss Godunov ning Fjodor Romanov, kadunud tsaarinna Anastassia venna Nikita Romanovitši vanim poeg, kes oli tuntud õukonna kõige paremini rõivastuva bojaarina. Fjodor Romanov abiellus Ksenia Šestovaga, aga nende kuuest lapsest, nende hulgas neljast pojast, jäid ellu ainult üks tütar ja üks poeg; tulevane tsaar Mihhail sündis 1596. aastal ja kasvas tõenäoliselt Punase väljaku lähedal Varvarka tänaval asunud mõisas.13 Ta külvati kingitustega üle, aga tema lapsepõlv ei jäänud kauaks rahulikuks.

      Maakogu valis tsaariks Godunovi, niisiis oli ta pärast õiguspärase dünastia väljasuremist üsna seaduslik valitseja ning alguses toetas teda ka Fjodor Romanov. Godunov oli andekas, kuid poliitikas on hädasti vaja ka õnne ja seda tal ei olnud. Godunovi püsivaim saavutus leidis aset idapiiril, kus tema kasakatest seiklejad suutsid vallutada Siberi khaaniriigi, avades seega Venemaale Siberi tohutud avarused. Ent Venemaa ise kannatas näljahädade ja haiguste käes ning Borissi enda haigus õõnestas tema niigi ebakindlat autoriteeti.

      Fjodor Romanov, kelle intriigides ja põgenemistes ilmnes tema kassilike esivanemate kogu nõtkus, aitas levitada saatuslikke kuulujutte, et Ivan Julma kadunud pojal Dmitril oli õnnestunud põgeneda ja ellu jääda. Lähenemas oli kokkupõrge, ning Romanovid tõid oma sõjalised kaaskondlased Moskvasse. Mihhail Romanov oli kõigest viieaastane, kui tema maailm kokku kukkus.

      1600. aastal kargas Godunov Fjodorile ja ta neljale vennale kallale ning süüdistas neid riigireetmises ja nõidumises; ka nende teenrid tunnistasid piinamise tulemusena, et nad olid praktiseerinud nõidumist ja omasid mürgiste taimede salajasi varusid. Tsaar Boriss põletas maha ühe nende palee, konfiskeeris nende maavaldused ja pagendas nad põhjapöörijoone taha. Kindlustamaks, et Fjodor Romanovist kunagi tsaari ei saa, sunniti teda astuma mungaseisusesse, vaimulikunimega Filaret, ja tema naisest Kseniast sai nunn Marfa. Mihhail saadeti elama oma onu Aleksander Romanovi naise juurde kaugele Belozerski külakesse. Seal veetis ta 15 hirmsat kuud, enne kui temal ja ta onunaisel lubati siirduda ühte Romanovite mõisasse, mis asus 80 kilomeetri kaugusel Moskvast. Romanovite viiest vennast kolm likvideeriti või surid nad salapärastel asjaoludel. „Tsaar Boriss sai meist kõigist lahti,” meenutas Filaret hiljem. „Ta laskis mu pea paljaks pügada, tappis mu kolm venda, andes käsu nende lämmatamiseks. Mulle jäi alles ainult üks vend, Ivan.” Kõiki Romanoveid, kel olid erilised sidemed Rjurikute dünastia tsaaridega, ei saanud Godunov tappa, eriti pärast tsareevitš Dmitri kahtlast surma. Kuninglike laste kadumised võimunäljaste sugulaste käe läbi on sobiv viis hävitada just see võim, mida nad taotlevad.

      Kogu maal levisid kuuldused, mis veensid paljusid, et Rjurikute tõeline troonipärija tsareevitš Dmitri, on Poolamaal üles kasvanud ja nüüd valmis nõutama oma trooni; see vallandas segadused, mis said tuntuks segaduste ajana.

      Esimene trooninõudleja peaaegu kindlasti ei olnud tõeline Dmitri, aga isegi tänapäeval ei ole keegi kindel, kes ta tegelikult oli – seetõttu tuntakse teda tavaliselt Vale-Dmitrina. Ta võis olla oma tõotustest loobunud munk, kes oli varem elanud Kremlis, kus ta tutvus õukonnaeluga. Tõenäoliselt Dmitri kasvaski teadmises, et ta on tõeline prints, ja see andis talle vankumatu usu oma saatusesse. 1604. aasta oktoobris, kui võim üha enam Godunovi käest ära libises, marssis Vale-Dmitri poolakate toel ja sõjaväega, mille arvu kasvatasid kasakatest14 röövlid, Moskva peale. Venemaa usulises atmosfääris näis õiguspärase tsaari ellujäämine või surnuist ülestõusmine sobiva Kristuse-taolise imena. Godunov suri ajuverejooksu tagajärjel ja troonile tõusis tema poeg Fjodor II. Kuid selle poisi kõri lõigati läbi enne, kui salapärane troonipretendent linna vallutas.15

      20. juunil 1605 sõitis Vale-Dmitri võidukalt Moskvasse. Ivan Julma viimane naine, tõelise Dmitri ema, tunnistas ta oma kadunud pojaks. See jultunud näitekunstnik kroonitigi tsaariks, aga sel ajal kui ta meeleheitlikult üritas lepitada oma erinevaid toetajaid – poolakaid ja venelasi, õigeusklikke ja katoliiklasi, bojaare ja kasakaid – kutsus ta vennad Romanovid tagasi ja nimetas Filareti Rostovi metropoliidiks; selline ametikõrgendus hoidis tolle turvaliselt Moskvast eemal. Nüüd kümneaastane Mihhail ja tema ema siirdusid Filareti juurde Rostovisse.

      Tsaar armus oma poolakast toetaja tütresse Marina Mniszechisse, kellega ta abiellus, ja laskis ta Jumalaema Uinumise katedraalis kroonida. Asjaolu, et naine oli Poola katoliiklanna, hävitas Dmitri võlu ja peagi hakati ta abikaasat vihkavalt Nõid Marinkaks hüüdma. Üheksa päeva hiljem, kell neli hommikul, helistasid bojaarid kelli ja blokeerisid palee. Dmitri hüppas aknast alla, aga murdis jala ja saadi kätte; teda tulistati ja talle löödi vähemalt kakskümmend noahaava. Asudes otsustama, kes peaks järgmisena tsaariks saama, kaalusid bojaarid ka Romanovite pretensioone, võttes arvesse nende sidemeid õigusjärgse dünastiaga. Üks vend, Ivan, oli ebapopulaarne, teine vend, Filaret, oli munk, seega jäi järele Filareti poeg Mihhail, aga too oli liiga noor. Lõpuks valiti tsaariks riigipöörde juht Vassili Šuiski, Rjurikute dünastia ühe teise haru liige, ning Filaretist sai õigeusu kiriku patriarh.

      Vale-Dmitri alasti surnukeha, millest olid soolikad välja lastud, pandi avalikult vaatamiseks välja: tema kolju oli sisse löödud ja aju vedeles tema kõrval, suhu oli talle topitud rändlauliku torupill, andmaks mõista, et ta mängis kuradi viisi, ja tema genitaalid olid asetatud sisikonna kõrvale. Filaret Romanov sepitses intriige tsaar Šuiski vastu, kuni ta vabastati ametist ja kupatati Rostovisse, kus ta oli metropoliit.

      Ebasurnud tsareevitš Dmitri vaim roitis nüüd maad mööda ringi. Rahva usk Ivan Julma väljasurnud dünastiasse oli põhjatult suur: rohkem kui kümme erinevat seiklejat tulid sõjavägede eesotsas ja väitsid end olevat Ivan Julma pojad või pojapojad. Kuid ühest trooninõudlejast, teisest Vale-Dmitrist, kes oli veel salapärasem kui esimene, kujunes tõsine oht.

      Endine õpetaja, kes valdas ladusalt poola ja vene keelt ja oli võib-olla ristiusku pöördunud juut, jõudis oma pooldajatega Moskva lähedale Tušinosse, kus talle tuli vastu Nõid Marinka, esimese Vale-Dmitri naine. Kui ta esimest korda nägi tahumatut Vale-Dmitri II-t, keda hüüti Tušino Vargaks, värises Marinka vastikusest. Aga tal polnud muud valikut kui tunnistada ta oma abikaasaks. Seejärel nad abiellusid, aga salaja, sest kui Varas tõepoolest oli Vale-Dmitri I, siis olid nad juba abielus. Varsti ootas Marinka last.

      Samal ajal sai Filaret Rostovis uuesti kokku oma endise naise Marfa ja poja Mihhailiga, aga nende katsumused ei olnud veel lõppenud. Moskvas oli tsaar Vassili Šuiski kaotamas sõda Varga vastu, sestap kutsus ta appi Rootsi kuninga, kes tungiski oma armeega Venemaale ja okupeeris Novgorodi.

      Tušino Varga kasakad vallutasid Venemaa lõunaosa ja tungisid peale Rostovi suunas, kus Filaret koondas kaitsejõude, kuni ta 1608. aasta oktoobris vangi võeti. Varas määras ta uuesti patriarhiks. Venemaa lagunemine oli vastupandamatult ahvatlev naaberriikidele Poolale ja Rootsile, kes konkureerisid

12

Madariaga lk 140–145, 295, 342, 357; mõju Ivanile lk 371. Tšerkessi vürstid /Tšerkasskid: Paul Bushkovitch, „Princes Cherkasskii or Circassian Murzas: The Kabardians in the Russian boyar elite 1560–1700”, Cahiers du Monde Russe (2004) 45.1–2.9–30. Filaret: J. L. H. Keep, Regime of Filaret, SEER (1959–60) 38.334–343 (edaspidi: Keep). Mihhail: Orchard, lk 30–34. Mihhaili iseloom: Vernadsky 5.1.308–311. RGADA 135.111.1.2. 28–44, märts 1613, Gramota arhijepiskopa Feodorita i F. I. Šeremetjeva k Zemskomu Soboru (Kostroma saadikute ametlik ettekanne Maakogule tsaar Mihhaili nõustumise kohta tsaariks saada).

13

1856. aastal ostis nende järeltulija, keiser Aleksander II selles kohas asuva hoone kõrvalasuvalt kloostrilt oma kroonimise tähistamiseks ära. Suurem osa hoonest on ehitatud palju hiljem, aga selle vundament on 15. sajandist. On tõenäoline, et Mihhail Romanov kasvas selles majas.

14

Kasakad, kelle nimetus tuleneb türgi ja araabia sõnast kazak, mis tähistab seiklejat või mereröövlit, olid algselt tatari sõdalased, kuid 16. sajandil kandsid seda nime peamiselt slaavlaste kogukonnad, kes asustasid Moskoovia, Tatari- ja Poolamaa äärealasid ning elatusid küttimisest, kalastamisest ja röövimisest. Sõjad tatarlaste, Osmanite, venelaste ja poolakate vahel pakkusid kasakatele rohkesti võimalusi võidelda palgasõduritena või sõltumatute rüüstajatena (algselt jalaväelased, siis võitlesid tšaika-paatidel ja hiljem said neist ratsaväelased). Segaduste ajal olid kasakad, kellest mõned võitlesid poolakate poolel, teised kodusõja teiste osaliste ridades, küllaltki võimsad. Neil oli oluline roll ka Mihhail Romanovi tsaariks valimisel. Talupoegade üha kasvav rõhumine ja pärisorjastamine tsaarivõimu ja maaomanike poolt tõi kaasa tuhandete põgenemise oma kodupaigast ja liitumise kasakatega. Nad elasid uhkete vabatmeeste vennaskondadena suuremate kasakavägede koosseisus ja valisid endale juhid – hetmanid (ukrainapäraselt) või atamanid (venepäraselt).

15

Keep, lk 334–343. Vernadsky, 5.1.205–220. Dunning, lk 50–59; pärisorjus lk 60–73. Ian Grey, Boris Godunov, lk 13–14, 134–139, 159–162. Soloviev 16.44. Dunning, lk 94–100.