Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore

on ta nüüd välja kannatanud ka Romanovid. Olen talle tänu võlgu kõige eest: ta on tõesti minu tsaarinna. Minu innustajateks on muidugi ka mu kallid lapsed. Aitäh, Lily ja Sasha, teie armsa sarmi, üleannetuse, ülemeelikuse ja kiindumuse eest, mis on andnud mulle jõudu. Minu raamatud on pühendatud vaheldumisi Santale ja lastele. See on Lilyle.

      Ootamatult on see raamat puudutanud ka minu perekonna lugu: mind lõbustas tõsiasi, et minu esiisa Sir Moses Montefiore kohtus keisrite Nikolai I ja Aleksander II-ga. Samas olen ma oma olemasolu eest tänu võlgu – kui sellist väljendit üldse kasutada – kahele Vene-juudi ajaloo tragöödiale. Minu emapoolse vanaema perekond, Woolfid, võitles 1863. aastal Poola eest Romanovite vastu ja põgenes siis Suurbritanniasse. Minu emapoolse vanaisa perekond, Jaffed, põgenes Venemaalt pärast 1904. aasta Kišinjovi pogrommi. Nad ostsid piletid Leedust New Yorki ja olid üllatunud, kui nad Iirimaal maha pandi. Neid oli tüssatud! Kui nad protestima hakkasid, selgitasid inimsmugeldajad, et olid lubanud toimetada nad New Corki, mitte New Yorki. Nad asusid elama Limericki, kus nad aeti oma kodust välja pogrommi ajal, mis pandi toime Briti saartel 1904. aastal. Kui kirjutasin Gallipolist, ei saanud ma unustada, et minu vanavanaisa major Cecil Sebag-Montefiore jäeti seal laipade hunnikusse surnu pähe maha ega paranenud oma peahaavast õieti enam kunagi, ja kui kirjutasin lääneriikide 1918. aasta interventsioonist bolševike vastu, siis osales tema poeg, minu vanaisa kolonel Eric Sebag-Montefiore Briti ekspeditsioonis, mis hõivas Batumi. Säärased seosed pole muidugi midagi erilist, aga kuidagiviisi nad aitavad liivatera pärlikarpi poetada.

Simon Sebag Montefiore

      Märkus

      Kõigi Vene daatumite puhul olen ma kasutanud vana (Juliuse) kalendrit, mis oli läänes kasutatavast Gregoriuse kalendrist järel – 17. sajandil kümme päeva, 18. sajandil üksteist päeva, 19. sajandil kaksteist päeva ja 20. sajandil kolmteist päeva järel. Mõningate väheste hästi tuntud daatumite puhul olen ma kasutanud mõlemat kalendrit.

      Tiitlite osas kasutan vahelduvalt tsaari, isevalitsejat, vaitsejat ja suurvürsti, kuni Peeter I võttis endale keisri ehk imperaatori tiitli. Pärast seda kasutan kõiki neid tiitleid vaheldumisi, ehkki vastavalt slavofiilsuse kasvule kasutati pigem vene sõna „tsaar” kui euroopalikku-roomalikku keisrit.

      Tsaari poeg oli tsareevitš, tütar tsarevna. Hiljem olid kõik monarhide lapsed (ja lapselapsed) suurvürstid (velikije knjazi) ja suurvürstinnad.

      Kroonprintsi tunti troonipärijana (naslednik), aga lihtsamalt ka suurvürsti ja tsareevitšina. 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele keisri tiitli ja nimetas oma lapsi tsesareevitšiteks (’Caesari pojad’). 1762. aastal nimetas Katariina II ka oma poja Pauli tsesareevitšiks ja sellest saigi troonipärija tiitel, aga viimane tsaar eelistas venepärasemat tsareevitšit.

      Et hoiduda pikkadest aruteludest terminite „slavofiil” ja „panslavism” tähenduse üle, olen kasutanud slavofiili üldiselt nende inimeste kirjeldamiseks, kes soovisid kasutada Venemaa slaavilikku identiteeti sise- ja välispoliitika suunamiseks.

      Osmanite pealinna kohta kasutan ma nime Konstantinoopol, mitte Istanbul, sest nii nimetas seda linna enamik tollaseid inimesi, nende seas Osmanite diplomaadid; ma kasutan ka venekeelset nime Tsargrad.

      Vene komme on kasutada ees- ja isanime. Nii näitab suurvürst Konstantin Konstatinovitši nimes sisalduv „Konstantinovitš”, et ta on Konstantini poeg. Romanovite suguvõsas kordusid sageli samad nimed, seepärast muutus suguselts aina keerulisemaks – isegi Nikolai II kurtis, et on liiga palju Konstantine ja Nikolaisid, ja samuti oli palju Mihhaile ja Alekseisid. Olen püüdnud seda lugejale hüüdnimede kasutamisega kergemaks muuta.

      Proloog

      Kaks poissi segaduste ajal

      Kaks teismelist poissi – mõlemad haprad, süütud ja nõrga tervisega – alustavad ja lõpetavad selle dünastia loo. Mõlemad olid troonipärijad poliitilises perekonnas, kelle saatus oli valitseda Venemaad isevalitsejatena, mõlemad kasvasid revolutsiooni, sõja ja tapatalgute ajal. Kummagi neist valisid teised pühalikku, kuid hirmutavasse rolli, mille täitmiseks nad ei olnud sobivad. Kuigi neid lahutasid teineteisest 305 aastat, etendasid nad oma saatust erakordsetes ja kohutavates stsenaariumides, mis toimusid Moskvast kaugel asuvates hoonetes, mis kandsid Ipatjevi nime.

      17. juulil 1918 kell pool kaks öösel Uurali mägedes Jekaterinburgis Ipatjevi majas, 1300 kilomeetrit Moskvast ida pool, äratati 13-aastane hemofiiliat põdev Aleksei, endise tsaari Nikolai II poeg, koos oma vanemate, nelja õe, kolme nende pere kaaskondlase ja kolme koeraga, ja neile öeldi, et nad peavad end kiiresti valmis seadma turvalisemasse paika üleviimiseks.

      13. märtsi öösel 1613. aastal Ipatjevi kloostris, mis asus Volga ääres pooleldi varemeis oleva Kostroma linnakese lähedal, Moskvast 300 kilomeetrit kirdes, äratati 16-aastane Mihhail Romanov, nõrkade jalgade ja tõmbleva silmaga poiss, oma vanemate viiest pojast ainus, kes ellu oli jäänud, koos oma emaga unest ja neile öeldi, et saatkond on kohale jõudnud. Ta peab ennast kiiresti valmis seadma, et koos nendega tagasi pealinna minna.

      Kumbagi poissi üllatas see erakordne olukord, mis neid ees ootas. Poiste vanemad olid püüdnud saavutada neile ülimat auhinda, krooni, ent kaitsta neid samas selle ohtude eest. Aga neid ei olnud võimalik kaitsta, sest mõlema perekond oli ilma taganemisteeta astunud Venemaa päritava võimu julma mängu ning poiste nõrgad õlad valiti kohutava valitsemiskoorma kandmiseks. Kuid vaatamata kõigile paralleelidele Aleksei ja Mihhaili elu ebamaiste hetkede vahel, liikusid nad, nagu me näeme, kumbki väga erinevas suunas.

      Aleksei – bolševike vang Venemaal, mis oli metsikust kodusõjast ja välisriikide invasioonist purustatud – pandi koos oma vanemate ja õdedega riidesse. Nende riietesse olid õmmeldud Romanovite dünastia kuulsad ehted, mis peideti sinna loodetava põgenemise tarbeks. Poisil ja tema isal, endisel tsaaril Nikolai II-l, olid seljas lihtsad sõjaväelised särgid, püksid ja nokkmütsid. Endine keisrinna Aleksandra ja tema teismelised tütred kandsid valgeid pluuse ja musti seelikuid ilma jakkide ja kübarateta. Neil kästi vähe asju kaasa võtta, aga loomulikult püüdsid nad kokku korjata oma padjad, käekotid ja talismanid, sest nad ei teadnud, kuhu nad lähevad või kas nad tagasi tulevad. Vanemad teadsid, et sellest vapustusest nad vaevalt eluga välja tulevad, aga esialgu, unesegastena, ohus ja ebakindluses elamisest kurnatutena, ei osanud nad midagi kahtlustada.3

      Mihhail Romanov ja tema ema, nunn Marfa, olid hiljaaegu olnud vangid, nüüd aga peaaegu et põgenikud, kes end varjates otsisid pelgupaika kloostrist düstoopilisel Venemaal, mida kodusõda ja välisriikide invasioon laastasid. Nemadki olid surmahirmus elamisega harjunud. Neil oli põhjust karta, sest poissi otsisid taga surmasalklased.

      Poisi ema, viiekümnendate eluaastate keskel olev Marfa, oli selle segaduste aja jõhkrates saatusepöörangutes palju kannatanud, näinud oma perekonna langemist võimu ja hiilguse positsioonilt vangistusse ja surma; poisi isa Filaret oli seniajani poolakate käes vangis; paljud pereliikmed olid surnud. Mihhail oli vaevalt kirjaoskaja, ilmselgelt mitte käskijalik, ja krooniliselt põdur. Arvatavasti lootsid tema ja ta ema lihtsalt ellu jääda, kuni isa tagasi tuleb. Aga kas ta üldse tuleb tagasi?

      Ema ja poeg, kelle südames olid kartus, lootus ja ootus läbisegi, vastasid Moskvast tulnud suurnikele, et nad kohtuvad poisiga hommikul Ipatjevi kloostri juures, teadmata, mida koidik kaasa toob.4

      Jekaterinburgis asuva Ipatjevi maja valvurid jälgisid, kuidas Romanovid trepist alla tulid ja risti ette lõid, kui möödusid trepimademel olevatest emakaru ja kahe karupoja topistest. Nikolai kandis oma haiget poega.

      Komandör, bolševike komissar Jakov Jurovski, juhatas perekonna õue, üle õue ja keldrisse, mida valgustas ainult üks elektripirn. Aleksandra palus tooli ning Jurovski laskis tuua kaks tooli kahele kõige nõrgemale pereliikmele – endisele keisrinnale ja Alekseile. Aleksandra istus ühele toolile ja Nikolai seadis oma poja teisele istuma. Siis seisis Nikolai nende ette. Neli suurvürstinnat – Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia, kollektiivse hüüdnimega OTMA – seisid Aleksandra selja taha. Jurovski kiirustas ruumist välja. Vaja oli teha palju ettevalmistusi. Mitu päeva olid šifreeritud telegrammid keiserliku perekonna saatuse kohta

3

Selle kirjelduse aluseks on GARF-is 601.2.27 olevad Jakov Jurovski märkmed 1920. aastast ja 1934. aasta 1. veebruarist pluss trükis avaldamata märkmed (kokku viis); keisrinna Aleksandra päevik, juuni-juuli 1918, mis on hoiul GARF-is 640.1, ja trükis avaldatud „Tsaarinna Aleksandra viimane päevik”, toim V. Kozlov ja V. Hrustalev (edaspidi: „Aleksandra päevik”). Nikolai II päevik, aprill–juuni 1918, GARF 601.1.217–266 (edaspidi: NP). Neid allikaid tsiteerivad ka Mark D. Steinberg ja Vladimir M. Khrustalëv (toim) raamatus The Fall of the Romanovs (edaspidi: Fall), lk 320–366, ning Greg King ja Penny Wilson raamatus The Fate of the Romanovs (edaspidi: Fate), lk 282–317. Helen Rappaport, Ekaterinburg: The Last Days of theRomanovs, lk 184–202.

4

Mihhail Romanovile trooni pakkumise kirjelduse allikad: RGADA 135.111.1.2.1–5, Gramota tsarju Mihhailu Fjodorovitšu, poslannaja v Kostromu s arhimandritom Feodoritom in bojarinõm F. I. Šeremetjevõm 2. marta 1613 (Maakogu harta tsaar Mihhail Fjodorovitšile tema troonile valimise kohta, 2. märts 1613); RGADA 135.111.1.2.28–44, märts 1613, Gramota arhijepiskopa Feodorita i F. I. Šeremetjeva k Zemskomu Soboru (Kostroma saadikute ametlik ettekanne Maakogule tsaar Mihhaili nõustumise kohta tsaariks saada). Sergei Soloviev, History of Russia (edaspidi: Soloviev) 16.1–15. George Vernadsky, History of Russia (edaspidi: Vernadsky) 5.1.278–283. Robert Crummey, Aristocrats and Servitors: The Boyar Elite 1613–89 (edaspidi: Crummey), 1–28. Mihhail: Olearius, Travels of Olearius (edaspidi: Olearius), lk 62, 191, 262, G. E. Orchard (tlk ja toim), I. Massa, A Short History of the Beginnings and Origins of These Present Wars in Moscow: Under the Reign of Various Sovereigns Down to the Year 1610 (edaspidi: Orchard), lk 30–34. Vendade Saltõkovide juuresolek nõuandjatena: Russell E. Martin, A Bride for the Tsar: Brideshows and Marriage Politics in Early Modern Russia (edaspidi: Martin), lk 180–182.