Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore

teda vihata, aga kes sellegipoolest tunnistas Sofia andekust. Kahtlemata oli Sofia oportunistlik, sõnaosav ja poliitiliselt paindlik, surmaohtlik vastane. Esialgu aga püüdis temagi selles ettearvamatus verelaskmisorgias ellu jääda.

      Ööl vastu 17. maid tunnustasid streletsid oma eestkõnelejat Hovanskit oma juhina ning surusid läbi Jazõkovi ja Lihhatšovi hukkamise, aga Sofia, keda saatis Natalja, keelitas neid teisi Narõškineid säästma. Streletside „isana” rääkiv Hovanski tervitas Sofiat kui valitsejannat, tsarevnat ning palus, et ta tõstaks troonile mõlemad tsaarid. 26. mail kuulutati Ivan ja Pjotr mõlemad tsaarideks ja Sofia „suureks valitsejannaks” – Venemaa esimeseks naissoost valitsejaks.66

      Hovanski põlgas oma noort marionetti Sofiat, sest ta uskus, et Venemaad peaks valitsema hoopis tema ise. Nagu ka paljud streletsid, oli ta vanausuline. Nüüd nõudis ta, et Sofia korraldaks avaliku koosoleku oma isa uuenduste tagasivõtmiseks. Sofia nõustus. Esmalt pidi ta aga tegema midagi uut, topeltkroonimise. Valmistada tuli uued kroonid ja juveelid.

      25. juunil krooniti kaks poissi „topelttsaarideks”. Ivanil oli peas algupärane Monomahhi müts, Pjotr kui noorem kandis selle koopiat.67 Valitsejanna Sofia ei saanud naisena sellest tseremooniast osa võtta, vaid vaatas läbi võre, kuidas Vassili Golitsõn, välisasjade prikaasi uus ülem, valitsuskeppi kandis.

      39-aastane Golitsõn, selle arvuka klanni liige, kes pidas oma esiisaks Leedu suurvürst Gediminast, oli abielus tsaar Mihhaili teise naise sugulase Strešnevaga, kellega tal olid ka lapsed. Ta oli linlikult lihvitud moega suurnik, kelle helesinised silmad, teravatipulised vuntsid, pügatud habe ja poolapärased rõivad jätsid pigem Prantsuse markii kui Vene bojaari mulje. Tema palee oli tuntud gobeläänvaipade, Veneetsia portselani, Saksa gravüüride, Hollandi tõldade ja Pärsia vaipade galerii poolest. Nüüd hakkas Sofia talle toetuma. Oma šifreeritud kirjades nimetab Sofia teda „minu isandaks, mu valguseks, mu armsaks, mu rõõmuks, mu hingeks”. Sofia igatses, et saaks rääkida Golitsõnile, „mis on toimunud”, ega suutnud ära oodata, „kuni ma näen sind oma embuses”. Ta oli leidnud mitte lihtsalt armastatu, vaid riigimehe – ja Sofial läks teda vaja.

      5. juulil 1682 astus Sofia Granovitaja palees oma vanade tädide ning tsaarinnade Natalja ja Marfa saatel, kuid ilma kummagi tsaarita, vastu Hovanski vanausulistele streletsidele. Hovanski püüdis hirmutada teda vanausuliste nõudmistele vastu tulema, kuid Sofia hüppas püsti ja ähvardas neid, et tema isa reformide tagasivõtmine oleks tema poolt mõeldamatu, sest siis „ei oleks tsaarid tsaarid”. Ta ähvardas, et „me lahkume riigist”.

      „On ülim aeg, et te läheksite kloostrisse, emand,” pomisesid streletsid. „Me saame ilma sinuta hakkama.” Sofia aga ei hakanud neid kartma, vaid mõistis hukka „mässulised puupead”, kes olid toonud Moskvasse „mässu ja kaose”. Et oma seisukohas mitte mingit kahtlust jätta, laskis ta nad hukata ja Avvakumi koos 20 000 vanausulisega tulba küljes põletada.

      Et lämmatavast Kremlist pääseda, läks Sofia kahe tsaari saatel kolmekuusele ringreisile mööda maakohtades asuvaid paleesid ja kloostreid, jättes valitsuse Hovanski hooleks – või vähemalt arvas kindral ise nii.

      Sofia sondeeris Hovanski nõrkust, nõudes, et too saadaks Kolomenskojesse tsaari ihukaitse, aga Hovanski puikles vastu, püüdes vältida igasuguste väeosade andmist Sofia käsutusse. Sofia aga alustas oma vastulööki. 2. septembril ilmus Kolomenskoje väravatele Hovanski reeturlikkust hukkamõistev teade; Hovanski kutsuti kohale, teda üllatati ja ta arreteeriti. Sofia ja bojaarid mõistsid Lobalõua hukka „katse ees võtta üle Moskva riiki”. Hovanskil raiuti Sofia ees pea maha. Streletsid palusid valitsejannalt andestust. Selleks ajaks oli Sofia taastanud õukonna kui tasakaalustatud võimu ja väljateenitud auhindade vahendaja rolli. Tsaarid ja tsarevnad tulid tagasi Kremlisse.68

      1683. aasta juulis alustasid Osmanid pingutusi lääne vallutamiseks: nad võtsid Viini piiramisrõngasse. Linn oli juba peaaegu langemas, kui selle päästis Poola kuningas Jan III Sobieski. Kui Osmanid juba taganema olid löödud, nõustus Sofia koos Poolaga ristiusumaailma pühasse liigasse astuma ja ründama sultani liitlast Krimmi khaani – vastutasuks Kiievi ja suure osa Ukraina alalise loovutamise eest Venemaale.

      Osmanite liitlased tatari khaanid olid venelasi juba ammu terroriseerinud; nüüd viidi sõda esimest korda moslemite territooriumile. Seda rasket sõjaretke kavandades pidas Golitsõn, kelle Sofia oli ülendanud „suure tsaaripitsati ja riiklike suursaatkonnaasjade hoidjaks”, nõu oma peamise palgasõduri Patrick Gordoniga. See tormakas 49-aastane Šoti aadlik hüüdnimega Idakukk, kalvinismi eest pagenud katoliiklane, oli sõdinud Poola ja Rootsi eest, neli korda haavata saanud, kuuel korral vangi langenud, kahel korral põgenenud. Aleksei oli ta palganud, aga siis oli ta peaaegu et koju tagasi läinud, et teenida Inglismaa kuningat Charles II-t, kuid ei suutnud oma tulusast Vene avantüürist loobuda. Idakukk uskus, et venelased suudavad vallutada Krimmi – selle lopsaka poolsaare, mis juveelina Musta mere kohal rippus –, mida ükski tsaar siiani polnud üritanud.

      26. aprillil 1684 võttis Sofia vastu oma uusi Poola liitlasi, istudes sooblinahkadesse rõivastatult oma troonil, samal ajal kui lepingut kahele tsaarile ette loeti. Nende kaksiktrooni taga oli kardinaga varjatud aken, kust Golitsõn sai oma juhtnööre sosistada. Tsaar Ivan oli nüüd 17-aastane, piisavalt vana, et valitseda, aga ta „lalises, kui ta rääkis”. Ivan oli pooleldi pime ning tema silmad pilkusid ja vilksatasid nii ehmatavalt, et ta pidi kandma rohelisest taftist silmasidet, et külalisi mitte häirida. Tal oli ka vaimupuue. Kaksiktrooni teisel poolel oli tema poolvend Pjotr, nii „vilgas ja innukas esitama küsimusi ja püsti tõusma, et tema saatja pidi teda tagasi hoidma, kuni vanem tsaar oli valmis”. Sel ajal kui Sofia ja Golitsõn valmistusid sõjaks Krimmis, oli Pjotr peaaegu 12-aastane, ning peagi muutus Sofial raskeks teda valitsemisest eemal hoida.69

      Pjotr oli juba siis erakordne. Füüsiliselt oli ta iseäralik, kuid muljetavaldav eksemplar: enamikul portreedel jätab ta mulje hiiglaslikust tüsedusest, aga ta oli lausa ebardlikult pikk – peagi juba 203 sentimeetrit – ja nurgeliste liigutustega. Tema nägu võbeles pidevalt kummalistes tõmblustes ja tal esines esimesi epilepsiahooge. Ta oli kaotanud 4-aastaselt oma isa, oli kümneselt näinud, kuidas usaldusväärsed ministrid streletside piikide otsa visati ja armastatud onud tapjate kätte anti. Tema armastatud nõbu Tihhon Strešnev, kes oli suguluses tsaar Mihhaili teise naisega, oli tema jaoks isakuju; Pjotr kutsuski teda isaks. Noormees avaldas kõigile muljet oma arukuse ja jõuga, aga formaalse hariduse vastu oli ta vähe huvi üles näidanud. Tsaar Fjodor ja poisi ema olid määranud Pjotri õpetajaks õukondlase Nikita Zotovi, kes aga ei suutnud veenda noort tsaari raamatuid lugema. Selle asemel jutustas heatujuline Zotov talle lugusid tema isa sõdadest, äratas temas huvi suurtükiväe vastu ning õpetas ta jooma. Pjotr imetles teda kogu ülejäänud elu kui oma naljade märklauda ja hiljem ka kui usaldusväärset sekretäri. Ehkki ta omandas pisut saksa keelt, ei õppinud ta kunagi keeli, grammatikat, ajalugu ega filosoofiat. Selle asemel laskis Zotov tal õppida puusepatööd, mässata kahuritega ja marsitada sõdureid.

      Niipea kui Pjotr selleks piisavalt vana oli, loobus ta õukonna tseremooniatel osalemisest. Poiss tegi end kärmesti tallipoiste ja pistrikukasvatajate personali isandaks Preobraženskoje palees, kuhu ta emaga oli pagendatud. Kõigepealt palus ta endale puusepatööriistu, peitleid ja haamreid, hiljem juba treipinki, ning kogu oma elu leidis ta lõõgastust elevandiluu ja puiduga töötamisest. 1683. aasta jaanuaris nõudis ta oma mängudeks mundreid ja paari hobusega veetavat puidust kahurit, aga suvel kamandas ta juba tõelise kahuri ja päris püssirohuga. Ta alustas oma eluaegset armulugu lõhkeainetega, võttes uhkusega kanda tagasihoidliku bombardiiri auastme. Mängides trumme, süüdates oma kahurite sütikuid ja drillides oma semusid, moodustas ta 300 sõbrast, välismaalasest ja teenijast oma esimese mänguüksuse, millest kujunes Preobraženski polk. Ta tegi Preobraženskojest oma sõjaväelaagri, ja kui see täis sai, võttis oma valdusse ka järgmise küla, Semjonovskoje, millest sai tema teise polgu, Semjonovski polgu baas.

      Üks esimesi poisse, kes mängupolkudesse astus, oli Aleksandr Menšikov ehk Aljoška, teadmata päritolu tallipoiss – tema isa on kirjeldatud

66

15.–26. mai 1682 – selle kirjelduse aluseks on: A. A. Matvejev, Zapiski grafa Andreja Matvejeva, N. Sahharovi (toim) teoses Zapiski russkihh ljudei. Sobõtija vremjon Petra Velikogo, lk 6–43. Count MacDonnell (toim), Johann Georg Korb, Diary of an Austrian Secretary of Legation at the Court of Czar Peter the Great (edaspidi: Korb) 2.114–115, 250–254. Sophia, lk 53–88. Buškovitš, lk 125–137.

67

Mõlemat krooni (ja poiste kahekohalist trooni) saab tänapäeval näha Kremli Relvapalatis. Peeter I ja Ivan V olid viimased tsaarid, kes krooniti selle mongolite peakattega, mis hakkas jääma liiga tagasihoidlikuks.

68

Sophia, lk 73–88; Lobalõug: lk 101; Golitsõn: lk 177. Buškovitš, lk 131–138.

69

Sophia, lk 182–198. Buškovitš, lk 139. Kindral Gordon: Dmitry Fedosov, Cock of the East: A Gordon Blade Abroad (edaspidi: Cock), Mark Ericksoni ja Ljubica Ericksoni (toim) raamatus Russia: War, Peace and Diplomacy: Essays in Honour of John Erickson, lk 3–11.