Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore

seda nime peamiselt slaavlaste kogukonnad, kes asustasid Moskoovia, Tatari- ja Poolamaa äärealasid ning elatusid küttimisest, kalastamisest ja röövimisest. Sõjad tatarlaste, Osmanite, venelaste ja poolakate vahel pakkusid kasakatele rohkesti võimalusi võidelda palgasõduritena või sõltumatute rüüstajatena (algselt jalaväelased, siis võitlesid tšaika-paatidel ja hiljem said neist ratsaväelased). Segaduste ajal olid kasakad, kellest mõned võitlesid poolakate poolel, teised kodusõja teiste osaliste ridades, küllaltki võimsad. Neil oli oluline roll ka Mihhail Romanovi tsaariks valimisel. Talupoegade üha kasvav rõhumine ja pärisorjastamine tsaarivõimu ja maaomanike poolt tõi kaasa tuhandete põgenemise oma kodupaigast ja liitumise kasakatega. Nad elasid uhkete vabatmeeste vennaskondadena suuremate kasakavägede koosseisus ja valisid endale juhid – hetmanid (ukrainapäraselt) või atamanid (venepäraselt).

15

Keep, lk 334–343. Vernadsky, 5.1.205–220. Dunning, lk 50–59; pärisorjus lk 60–73. Ian Grey, Boris Godunov, lk 13–14, 134–139, 159–162. Soloviev 16.44. Dunning, lk 94–100.

16

Soloviev 15.27. Vernadsky 5.1.225–251. Dunning ülestõusu kohta, lk 415–439. Mihhail Kremlis: Soloviev 15.283. Filaret: Soloviev 15.160–231; Požarski ja Minin: lk 275–286. Kreml kui koolnukamber: Merridale, lk 130–133. Hughes, lk 8–12. Keep, lk 334–343.

17

Kaks kõige ilmsemat kandidaati puudusid: Mihhaili isa Filaret Romanov ja vürst Vassili Golitsõn olid mõlemad Poolamaal vangis. Filaret välistati, sest ta oli preester, kuid Golitsõni eeldused – kuninglik põlvnemine Leedu riigi rajajast suurvürst Gediminasest, seisuselt bojaar, vapustavalt suure varanduse ja isikliku prestiižiga – olid laitmatud. Kui ta oleks Maakogul kohal viibinud, võiksime ehk praegu kirjutada Golitsõnite dünastia ajalugu, kui mitte arvestada, et säärane eeskujuliku sugupuuga mees poleks pruukinud meeldida kasakatele, kelle sõna hääletamisel maksis.

18

Ivan Sussanini loo tõesust kinnitab tsaar Mihhaili kirjalik teadaanne vaid kuus aastat hiljem. Sellest sai alguse Romanovite ametlik müüt. Nikolai I mängis selle ilustamisel erilist rolli. Kui helilooja Glinka kirjutas ooperi „Ivan Sussanin”, pani Nikolai I sellele pealkirjaks „Elu tsaarile”, mis muutis selle tähendusrikkuse väga selgeks ja tegi sellest Romanovite poolametliku hümni. (See ooper oli ka üks Stalini lemmikuid.) Selle sangarlikult lojaalse talupoja järeltulijaid kutsuti kõigile Romanovite kroonimistele kuni Nikolai II omani 1896. aastal ning neid austati eriliselt ka dünastia 300. aastapäeva tähistamisel 1913. aastal.

19

Soloviev 15.240–289, 16.1–15; Filareti reaktsioonid 16.44–45. Vernadsky 5.1.275–283. Dunning, lk 415–448. Hughes, lk 12–14, 31. Richard Wortman, Scenarios of Power (edaspidi: Wortman), lk 9–13. Sussanin: Soloviev 16.243–250. Hughes, lk 12–13.

20

Madariaga, lk 1–22. Dunning, lk 28–44. Merridale, lk 13–100.

21

Kroonimine: L. E. Morozova: T. B. Knjazevskaja (toim), Kultura slavjan i Russ, Morozova, L. E., Dve redaktsii Tšina ventšanija na tsarstvo Alekseja Mihhailovitša, lk 457–472. Madariaga, lk 49–52. Wortman, lk 10–16. Lincoln, lk 30–33. Hughes, lk 12–13.

22

Olearius, lk 62, 191, 262, Orchard, lk 30–34. Soloviev 17.92. Clocks, Merridale, lk 140, 146. Lõbustused: J. T. Fuhrman, Alexis: His Reign and his Russia (edaspidi: Fuhrman), lk 4–6. Paul Bushkovitch, Peter the Great (edaspidi: Bushkovitch), lk 14–16 ja 28–29.

23

Soloviev 16:16–44, 96–114. Dunning 448–459. Vernadsky 5.1.283–293. Saltõkovid: Martin, lk 180.

24

Tsaar nimetas kümmekond bojaari, kes istusid tema nõukogus. Mõned neist ülendas ta riigibojaaride auastmesse. Nii rikkad ja suursugused kui bojaarid olidki, kirjutasid nad oma kirjades tsaarile alati alla lapselike hellitusnimedega, nagu näiteks „teie alandlikud orjad Mitka ja Saška”. Neist madalamal olid kammerhärrad – okolnitši, siis duuma-aadlikud – dumnõje dvorjaninõ. Tegelikult juhtisid riigi valdkondi djakid, madalast soost ametnikud, kellest kõige tähtsamatest said duumasekretärid – dumnõje djaki. Need neli tipptaset istusid duumas (nõukogus) ning nende seast valiti ministrid ja õukondlased. Õukonda ja riiki juhtisid umbes 50 valitsusameti esimehed – mõned neist olid poliitilised, näiteks välisamet või riigi rahaamet, mõned piirkondlikud, näiteks Kaasani amet, teised isiklikud, näiteks riigi õukonnaamet. Õukonnas, kus sageli kasutati mürgitamist, oli tsaari arstirohtude eest vastutav ravimiamet nii oluline, et seda kontrollis peaaegu alati tähtsaim minister. Kuid tsaari elu juhtisid sellised õukondlased nagu pitsatihoidja, toidulõikaja, tallmeister ja relvameister ning kõige tähtsamana postelnitši, magamiskambri ülemad, kellele olid abiks paljud kammerhärrad, joogikallajad ja magamiskambriteenrid.

25

Crummey, lk 1–28, 56, 70–82, 143, 141–142; bojaaride jõukuse loetelud lk 108. Vt ka: Sergei Bogatyrev, The Sovereign and his Counsellors: Ritualised Consultations in Muscovite Political Culture, 1350s to 1570s. Soloviev 17.85–92. Bushkovitch, lk 14–16, 28–29. Hughes, lk 38–39. Lincoln, lk 82–85. Protsessioonid: Wortman, lk 15–18. Sõna ja tegu: C. A. Ruud ja S. A. Stepanov, Fontanka 16 (edaspidi: Ruud), lk 5–7. Teremi-kultuur: Fuhrman, lk 38, 75–76. Ravimid: Soloviev 25.11.

26

Martin, lk 9–11, 20–21, 57–94, 170–171, 174, 180.

27

Martin, lk 169–185. Madariaga, lk 50–59. Soloviev 16.165–166, 313. Lincoln, lk 34.

28

Soloviev 16.129–150, 174–200, 17.105.

29

Filaret võttis tööle Šoti arhitekti Christopher Galloway, et see kujundaks ümber Kremli Päästja (Spasski) kellatorni, lisades sellele ühe kella, mis isale ja pojale heameelt valmistas. Ta pidas kõrge au sees selle superpatriarhaadi teatraalsust: palmipuudepühal etendas Mihhail Kristuse tulekut Jeruusalemma – aga eesli seljas ei ratsutanud mitte tema, vaid patriarh. Tsaar, kel oli Monomahhi müts peas ja täielik tsaarirüü seljas, palvetas koos bojaaridega Kremlis, siis aga liikus koos patriarhiga välja, nende järel kogu õukond. Punasele väljakule püstitatud platvormi juures, mis kujutas Kolgatat, pidas tsaar hobuse kinni (hobune oli maaliliselt, valekõrvadega, eesliks maskeeritud), patriarh istus selle selga ja liikus tagasi Kremlisse Uspenski katedraali juurde. Hiljem tänas patriarh tsaari selle teenistuse eest, makstes talle 200 rubla.

30

Filaret: Pisma russkihh gossudarei (edaspidi: PRG) 1.10–14. Kindlus: Soloviev 16.156–165, 17.90–93. Filareti edevus: Vernadsky 5.1.308–311. Lõkov ja Filaret: Soloviev 16.222–224. Dunning, lk 459–480. Filaret saadab bojaarid maapakku: Buškovitš, lk 49–51. Paul Buškovitš, Švedskije istotšniki o Rossii, lk 1624–1626, Arhiv russkoi istorii (2007) 8.359–381. Tähtsusjärjekord: Soloviev 17.93–102; Crummey 136–140.

31

Dolgorukid arvestasid oma sugupuud Kiievi suurvürstist Juri Dolgorukist (Pikk-käest), kes 1156. aastal Moskva rajas. Aga see oli müütiline lugu. Tegelikult oli nende esiisa palju hiljem elanud vürst Obolenski-Dolgoruki, kes sai alles 1606. aastal bojaariks. See polnud Romanovite viimane abielu mõne Dolgorukajaga, ehkki öeldi, et igasugune Romanovite ja Dolgorukide abielu oli neetud. Dolgorukid olid üks neid perekondi kõrvuti Šeremetjevite, Saltõkovide ja Golitsõnitega, kes aitasid valitseda Venemaad kuni 1917. aastani. Nikolai II viimane peaminister oli Golitsõn ja Siberisse maapakku läks Nikolai koos Dolgorukiga.

32

Strešneva: Soloviev 16.166. Fuhrman, lk 1–10. Martin, lk 186–189. Dolgorukid: Buškovitš, lk 32. Buškovitš, Švedskije istotšniki o Rossii, 8.359–381.

33

Traditsiooniliselt kogusid Moskva sõjavägesid aadlisoost pomestšiki, kes tasuks tsaarilt saadud maavalduse ehk pomestje eest varustasid teda sõduritega. Sel viisil kogus Filaret kokku 26 000 meest, kuid paljud neist olid relvastatud vaid vibu ja nooltega. Ta värbas ka 11 000 distsiplineerimatut