Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore

kibedasti nuttes voodile”. Sinna tulid ka Pjotri mängupolgud, ema ja naine. Esialgu jäid mõlemad pooled ootele. Siis andis Pjotr käsu, et streletsid kloostrisse tema ette tuleksid. Streletsidel oli raske kroonitud tsaari käsule vastu hakata.

      Kui Sofia sellest kuulis, ei pidanud Šaklovitõi seda kuigi oluliseks. „Las ta olla. Ta on hull.” Selle asemel asus Sofia teele, et isiklikult Pjotriga silmitsi seista, aga kui Sofia juba kloostri juurde jõudis, andis Pjotr käsu, et tema poolõde sammugi lähemale ei tuleks. Sofia pöördus tagasi Kremlisse.

      1. septembril andis Pjotr käsu, et Sofia annaks Šaklovitõi tema kätte „vägede kogumise eest meie mõrvamiseks” – ja käis peale, et Golitsõn tuleb saata maapakku. Sofia oli sellest nii raevunud, et käskis Pjotri kulleril pea maha raiuda, aga ühtki timukat ei olnud tööl – seegi näitas Sofia autoriteedi murenemist. Nüüd kogus ta vihaselt kokku streletsid ja õukondlased ning tuletas neile meelde, et „tema oli väga rahutukstegeval ajal valitsemise enda peale võtnud” ja saavutanud võitusid, aga nüüd „tahavad vaenlased mitte ainult Šaklovitõi, vaid ka [Sofia] ja tema venna elu võtta”. Taas kord mängis ta välja tsaar Ivani ohus olemise kaardi. Sedapuhku see aga ei toiminud.

      Kolm päeva hiljem kutsus Pjotr kohale Gordoni ja oma välismaised palgasõdurid. Nupukas Idakukk marssis Pjotri poolele: see oli otsustav hetk, kirjutas ta oma päevikusse. Streletsid, kes kartsid jääda kaotaja poolele, nõudsid nüüd Šaklovitõi arreteerimist. Sofia keeldus, aga pidi ta siiski loovutama, nii nagu Natalja oli pidanud loovutama oma venna. Šaklovitõi pandi ahelaisse ja viidi vankriga Pjotri juurde Troitse-Sergi kloostrisse, kus teda piinati, kuni ta tunnistas üles osalemise vandenõus kroonida Sofia tsaarinnaks ja mõrvata Pjotr. Šaklovitõi pea raiuti maha, Golitsõn alistus Pjotrile ja Sofia arreteeriti.

      Pjotr jätkas manöövreid oma mängupolkudega ning ütles oma poolvennale tsaar Ivanile, et selle „häbiväärse isiku, meie õega” on lõpp ja et kaks tsaari valitsevad edaspidi kahekesi – nagu nad seda tegidki kuni Ivani varajase surmani kuus aastat hiljem. Kuid 18. veebruaril 1690 sünnitas tsaarinna Jevdokija poja, kellele Pjotr pani oma isa järgi nimeks Aleksei. Miloslavskid olid jäänud kaotajateks nii poliitilises kui ka bioloogilises võidujooksus.

      Sofia oli sunnitud piirduma luksusliku eluga Novodevitši kloostris. Golitsõnile mõisteti surmanuhtlus, aga talle anti armu, sest Pjotri peamine nõuandja oli tema nõbu vürst Boriss Golitsõn. Golitsõn elas kakskümmend neli aastat Arktikas maapaos. Pjotri õukonnas muutus võimuturniir veelgi vihasemaks. Auhinnad sädelesid, tõusud panid pea pööritama, langused olid äkilised ja lõppesid sageli surmaga.71

      1

      „Imperare sibi maximum imperium est”(ld). – Tlk.

      2

      Marx zooloogiast ja Bismarck Coburgist kui Euroopa tõutäkufarmist on mõlemad tsiteeritud A. N. Wilsoni raamatust Victoria: A Life (edaspidi: Wilson), lk 19.

      3

      Selle kirjelduse aluseks on GARF-is 601.2.27 olevad Jakov Jurovski märkmed 1920. aastast ja 1934. aasta 1. veebruarist pluss trükis avaldamata märkmed (kokku viis); keisrinna Aleksandra päevik, juuni-juuli 1918, mis on hoiul GARF-is 640.1, ja trükis avaldatud „Tsaarinna Aleksandra viimane päevik”, toim V. Kozlov ja V. Hrustalev (edaspidi: „Aleksandra päevik”). Nikolai II päevik, aprill–juuni 1918, GARF 601.1.217–266 (edaspidi: NP). Neid allikaid tsiteerivad ka Mark D. Steinberg ja Vladimir M. Khrustalëv (toim) raamatus The Fall of the Romanovs (edaspidi: Fall), lk 320–366, ning Greg King ja Penny Wilson raamatus The Fate of the Romanovs (edaspidi: Fate), lk 282–317. Helen Rappaport, Ekaterinburg: The Last Days of theRomanovs, lk 184–202.

      4

      Mihhail Romanovile trooni pakkumise kirjelduse allikad: RGADA 135.111.1.2.1–5, Gramota tsarju Mihhailu Fjodorovitšu, poslannaja v Kostromu s arhimandritom Feodoritom in bojarinõm F. I. Šeremetjevõm 2. marta 1613 (Maakogu harta tsaar Mihhail Fjodorovitšile tema troonile valimise kohta, 2. märts 1613); RGADA 135.111.1.2.28–44, märts 1613, Gramota arhijepiskopa Feodorita i F. I. Šeremetjeva k Zemskomu Soboru (Kostroma saadikute ametlik ettekanne Maakogule tsaar Mihhaili nõustumise kohta tsaariks saada). Sergei Soloviev, History of Russia (edaspidi: Soloviev) 16.1–15. George Vernadsky, History of Russia (edaspidi: Vernadsky) 5.1.278–283. Robert Crummey, Aristocrats and Servitors: The Boyar Elite 1613–89 (edaspidi: Crummey), 1–28. Mihhail: Olearius, Travels of Olearius (edaspidi: Olearius), lk 62, 191, 262, G. E. Orchard (tlk ja toim), I. Massa, A Short History of the Beginnings and Origins of These Present Wars in Moscow: Under the Reign of Various Sovereigns Down to the Year 1610 (edaspidi: Orchard), lk 30–34. Vendade Saltõkovide juuresolek nõuandjatena: Russell E. Martin, A Bride for the Tsar: Brideshows and Marriage Politics in Early Modern Russia (edaspidi: Martin), lk 180–182.

      5

      RGADA 135.111.1.2.28–44, märts 1613, Gramota arhijepiskopa Feodorita i F. I. Šeremetjeva k Zemskomu Soboru (Kostroma saadikute ametlik ettekanne Maakogule tsaar Mihhaili nõustumise kohta tsaariks saada). Soloviev 16.1–12. Vernadsky 5.1.278–283.

      6

      Kahe peaga kotkas võeti tõenäoliselt omaks seepärast, et suurvürstid püüdlesid Habsburgide dünastiaga võrdse staatuse poole. Alles hiljem hakkasid mungad väitma, et kahe peaga kotkas kujutas Roomat ja Konstantinoopolit, Ida-Rooma keisririigi ehk Bütsantsi pealinna, kusjuures Moskvast sai kolmas Rooma.

      7

      Bojaarid nimetas tsaar. Sellel seisusel polnud midagi ühist päritava vürstitiitliga, mida tsaar traditsiooni kohaselt ei saanud anda. Vürstid olid Moskva vallutatud linnade valitsejate järeltulijad, sageli loendamatu Rjurikute soo või Leedu esimese suurvürsti Gediminase või tatari khaanide vähetuntud võsukesed. Mõned vürstid olid ülirikkad suurnikud, kellele kuulus rohkem kui 100 000 aakrit maad; aga paljud vürstid ei olnud rikkad ega bojaarid. Tiitlid ei olnud alati olulised: Romanovid olid olnud bojaarid, aga mitte kunagi vürstid.

      8

      Isabel de Madariaga, Ivan the Terrible (edaspidi: Madariaga), mongolid lk 5–6; tsaari tiitlist lk 17. Ivan Julm, Anastassia, pruutide ülevaatused lk 50–59. Sergei Bogatõrjov, Ivan IV 1533–1584, Maureen Petrie (toim) raamatus The Cambridge History of Russia, 1. kd: From Early Rus’ to 1689. Viletsused: Chester Dunning, Russia’s First Civil War (edaspidi: Dunning), lk 33–72. Vale-Dmitrid: selle aluseks on Maureen Perrie, Pretenders and Popular Monarchism in Early Modern Russia. Catherine Merridale, Red Fortress: The Secret Heart of Russia’s History (edaspidi: Merridale), lk 75–102. Martin lk 112–121; Romanovite päritolu 114–115.

      9

      Tatarlaste

71

Sophia, lk 198–215; Šaklovitõi, lk 102, 223–241, 160–169. Martin, lk 216–223.