Romanovid. 1613–1918. Simon Sebag Montefiore

mis tõotas „kõigile võrdset õiglust kõige suurematest kõige väiksemateni”, ent ajal, kui Inglise parlament hakkas salvitud kuninga üle kohut mõistma, et otsustada, kas ta peaks elama või surema, ei olnud Aleksei seadustes midagi populistlikku. Ebastabiilsuse ja hirmu perioodil kindlustas tsaar oma võimu õiguspärasust, nõustudes looma aadlikega liidu, millest sai Romanovite valitsemise vundament kuni 1861. aastani. Aleksei kinnitas ka aadlikele maa kasutada andmisi, millest vähehaaval said alalised valdused. Maaomanikud ise mõistsid õigust pärisorjade üle, kes kuulusid nüüd täielikult oma isandatele ega võinud kolida kuhugi mujale. Kui nad põgenesid, võis nad kinni püüda.43

      Surmanuhtlus, sealhulgas säärased uued maiuspalad nagu elusalt matmine ja põletamine, olid ette nähtud 63 süüteo eest. Karistused olid metsikud, aga tõenäoliselt mitte hullemad kui need, mida samal ajal Inglismaal kasutati. Oluline tööriist oli nuut, mida mainitakse Aleksei seaduskoodeksis 141 korral: toornahast piits, sageli metallist rõngaste või traatidega, mis naha maha kiskusid ja luudeni lõikasid. Nuudihoobid võisid tappa, ja kui neid määrati üle neljakümne, võrdus see peaaegu et surmaotsusega. Vastutasuks Romanovite isevalitsuse ja sõjaväelise mobiliseerituse eest kuni tipuni välja andis Aleksei aadlikele türanliku võimu talupoegade üle, keda oli elanikkonnast 90 protsenti. Aadliseisust defineeriti teiste inimolendite omamise eesõiguse kaudu, mis kehtestas veneliku käitumismudeli: orjalikkus endast kõrgemal, türannia endast allpool olijate suhtes.

      Aleksei tundis ennast piisavalt kindlalt, et oma uued ministrid lahti lasta ja edutada oma äiapapat Miloslavskit, „Heraklese mõõtu jäsemete ja lihastega” jõhkrat kelmi, kes oli „ahne, ülekohtune ja kõlvatu”, naisteahistaja ja riigiraha varas, kes peagi ehitas endale riigiametist riisutud varaga Kremlisse häärberi. Alekseid ärritas ta nii palju, et ühe duuma nõupidamise ajal lajatas ta äiapapale vastu vahtimist. Kui tsaar nurises ministri üle, kelles on „kõiksugu kurjust, salalik moskvalase iseloom”, siis pidas ta kindlasti silmas oma äia. Ent tegeliku võimu usaldas ta sootuks muljetavaldavamale tegelasele.44

      Piibliaegade prohvetit meenutav Nikon oli talumehe poeg ja olnud noorpõlves pakaselises Kaug-Põhjas munk. Kuus jalga pikk, toekas, pööraste silmadega, kõrk ning jäiga ja dogmaatilise olekuga mees nõtkutas tuhat korda päevas põlvi ning tema paastud ja muud lihasuretamised olid nii märkimisväärsed, et ta nägi nägemusi. Ühtlasi oli ta karmi käega poliitik: kui mässud olid Novgorodi levinud, surus Nikon need maha.

      Aleksei hüüdis Nikonit, kelle ta oli hiljuti edutanud Novgorodi metropoliidiks, oma eriliseks sõbraks ja suureks säravaks päikeseks ning neil oli ühine maailmavaade, milles domineeris pühalik monarhia. Kui Inglise kuningal Charles I-l pea maha raiuti, tundis Aleksei tülgastust: ta kihutas inglased Venemaalt välja. Samal ajal puhkes Poolale kuuluvatel Ukraina ääremaadel raevukas kodusõda, milles õigeusklikud tõstsid mässu katoliikliku poola aadelkonna vastu. Kui maailm kaldus ohtlikus suunas kreeni, jutlustas Nikon, et Vene tsaari õigeusklikku missiooni tuleb puhastada, olemaks valmis ristisõjaks katoliiklike poolakate ja moslemitest tatarlaste vastu.

      Jeruusalemma patriarh Paisos, kes Moskvat külastas, õhutas samuti seda püha keiserlikku missiooni, tervitades Alekseid kui „kuningas Taavetit ja Konstantinos Suurt, uut Moosest”. Samal ajal, kui Aleksei oma sõjaväge ristisõjaks valmistas, võttis Nikon selle missiooni üle. 25. juulil 1652 pühitseti Nikon patriarhiks ning ühe oma ametisseseadmise rituaali käigus sõitis ta pidulikus rongkäigus piki Kremli müüre, Aleksei ise tema ratsmeid hoidmas. „Sinus,” kirjutas Aleksei, „olen ma leidnud kellegi, kes juhib kirikut ja annab mulle nõu riigi valitsemisel.” Nikon hakkas alla kirjutama enamikule tsaari käskkirjadest.

      Nikon, kelle kinnismõtteks oli Moskva kui uue Jeruusalemma roll,45 uskus, et tsaaririigi korruptsiooniga on võrreldavad ainult kõrvalekalded kirikus: esmalt pöördus ta välismaalaste vastu, keelates neil kanda venelikke rõivaid ning piirates nende tegutsemist niinimetatud välismaalaste või Saksa kvartaliga, kus nad võisid palvetada oma uskmatutes protestantlikes kirikutes, suitsetada oma tubakat ja pidutseda oma hooradega. Sellele vaatamata võttis Venemaa jätkuvalt tööle veelgi rohkem sõjanduseksperte. Mis puutus kirikusse, siis olid selle bütsantslike teenistuste puhtust rikkunud Ivan Julma ajal sisse viidud uuendused, mis nüüd tuli välja rookida: sestpeale tuli ristimärki teha ainult kolme sõrmega, mitte kahega. Nikon väitis, et ta pöördub tagasi õige bütsantsliku tava juurde, aga traditsioonide pooldajad, keda tunti vanausulistena, olid valmis pigem kirjeldamatut surma surema kui kolme sõrmega ristimärki tegema. Samal ajal kui Nikon neid teisitimõtlejaid maha surus, puhkes Ukrainas düstoopiline põrgu – ning õigeusklikud mässajad pöördusid palvega tsaari poole, pakkudes talle vastupandamatut võimalust laiendada oma impeeriumi ning võita tagasi Kiievi-Vene kaotatud maad.46

      Õigeusklike juht Ukrainas oli kasakaohvitser Bogdan Hmelnitski, kes oli teeninud Osmanite sultaneid ja Poola kuningaid, õppinud Osmanite juures vangistuses türgi ja prantsuse keelt, ja taandunud talupidajaks – kuni üks katoliiklasest aadlik peaaegu et oleks tapnud tema kümneaastase poja. Hmelnitski alustas suurt ülestõusu, saades jõudu kasakate vihkamisest katoliiklike poola isandate vastu. Tema ja teised mässajad ei sallinud ka juute, kes sageli tegutsesid poola suurnike käsilastena. Nad valasid oma vihkamise välja suurte juudi kogukondade peale, kes olid leidnud sallivast Poolast pelgupaiga pärast tagakiusamisi, millega nad olid välja aetud Hispaaniast ja suurest osast Lääne-Euroopast. Zaporožje kasakate hetmaniks valituna saatis ta oma apokalüptilised ratsanikud raevuka puhastuslainena katoliiklaste ja juutide kallale. Kahjurõõmsalt metsikutes tapatalgutes leidis oma otsa 20 000 kuni 100 000 juuti: neil lasti sisikond välja, neid tükeldati, raiuti pea maha; lapsed lõigati viiludeks, praeti ja söödi vägistatud emade silme all – Ida-Euroopa „veremaadel” ei nähtud midagi sellesarnast kuni 20. sajandi holokaustini.

      Hmelnitski saavutas Krimmi khaani toetuse ning selle ületamatud tatari ratsanikud aitasid tal alistada mitu Poola armeed. 1648. aasta detsembris ratsutas ta valge hobuse seljas Kiievisse ja kuulutas end mitte ainult uue kasakate riigi hetmaniks, vaid Russi suurvürstiks. See hämmastav ülemvõim ei kestnud kaua: kui Krimmi liitlased ta maha jätsid ja ta poolakatega peetud lahingus lüüa sai, pöördus ta meeleheites uue kaitsja poole. 1654. aasta jaanuaris vandus ta truudust tsaar Alekseile ja see omakorda tunnustas Hmelnitski hetmanaati. Venelaste jaoks oli see hetk, millest alates Ukraina sai nende omaks; ukrainlaste jaoks hetk, millal Venemaa tunnustas nende iseseisvust.47 Tegelikult oli see otstarbekas sõjaline liit Aleksei toetatud sõjas selleks, et rünnata Poolat ja vallutada Ukraina.48

      Niipea kui Hmelnitski oli nõustunud panema välja 20 000 kasakat Poola ründamiseks, kuulutas Aleksei sõja. 23. aprillil 1654. aastal kogunesid tuhanded sõdurid usulise ülenduse seisundis Kremlisse, kus Nikon neile püha sõja pidamiseks oma õnnistuse andis. „Kui lahing algab, peate teie ja te mehed edasi minema, lauldes Jumala ülesandest. Minge lahingusse rõõmuga!” kirjutas Aleksei oma kindralile vürst Nikita Trubetskoile üsna samasugusel toonil nagu tema kaasaegne Oliver Cromwell. Ka Aleksei läks sõtta: seepärast andis ta Nikonile „suure valitseja” tiitli, mis oli kuulunud tema vanaisale: võib-olla oli ka nende suhe samasugune nagu tema isal Mihhailil ja Filaretil.

      18. mail sõitis 25-aastane tsaar Morozovi ja Miloslavski saatel oma suure polgu eesotsas Moskvast välja Smolenski suunas. Seljas pärlitega kaetud rüü ning käes riigiõun ja valitsuskepp, sõitis ta helepunase satiiniga vooderdatud kuldses tõllas, mida vedasid pärlitega kaunistatud kapjadega hobused, saateks kakskümmend neli husaari ja kakskümmend viis lahingulippu, kõige kõrgemal aga lehvis tema isiklik kuldse kotkaga lipp. Aleksei piiras Smolenski sisse ning hakkas kindlustusi pommitama. Tsaar ise suunas kahurituld sellise ballistikaalase andega, mille päris ka tema poeg, tulevane Peeter Suur. 16. augustil üritas ta müüridele tormi joosta, aga poolakad õhkisid miini ühe torni all, mis oli vene sõdureid täis. „Ärge leinake selle rünnaku pärast, me tegime neile säru,” rahustas Aleksei oma õdesid, kes olid jäänud Moskvasse. 23. septembril Smolensk langes, tema järel veel kolmkümmend linna ning see kogemus võimaldas tsaaril

43

Pärisorjus, mis oli suures osas Ida- ja Kesk-Euroopas laialt levinud, oli tugevdanud oma haaret Venemaa üle alates Ivan Julma aegadest. Soovides võita väeteenistuskohuslaste ja provintsiaadli lojaalsust, oli talupoegade pärisorjust kinnitanud ka tsaar Boriss Godunov. Aleksei seadused viisid selle protsessi lõpule. Lääne inimestes tekitab pärisorjuse mõiste mõnikord segadust; pärisorjad olid kinnistatud maa külge ja algselt oli maa, mitte talupojad ise see, mis kuulus päriseks isandatele. Paljud olid ka kroonupärisorjad, kes kuulusid tsaarile; neid ei tohtinud soosikutele kinkida. Kuid nad olid erinevad mustanahalistest orjadest, kes hiljem Kariibi mere saarte ja Ameerika mandri istandustes tööle hakkasid: pärisorjad maksid makse, omasid väikesi maatükke ning pidid teenima sõjaväes. Pärisorjad oma maksudega andsid tsaarile sissetulekut ja varustasid teda elavjõuga oma sõjaväeteenistuse läbi. Jõukust ei mõõdetud enam aakrites, vaid „hingedes” – ja see viitas ainult meeshingedele või majapidamistele, sest naissoost pärisorjad olid palju vähem väärtuslikud. Sel ajal kuulus kõige rohkem pärisorje tsaarile – 27 000 peret, tema järel Nikita Romanovile, kel oli 7000, ja Tšerkasskile, kel oli 5000, aga kahel nõol Morozovitel oli 10 000 peret. Sajandite jooksul lubasid Romanovid aadlikel vastutasuks toetuse eest tugevdada kontrolli pärisorjade üle. 18. sajandil kuulusid pärisorjad juba füüsiliselt oma isandatele, kes võisid neid müüa ja osta, karistada oma äranägemise järgi ja otsustada, kellega nad abielluvad. 1861. aastal viitas Aleksander II Alekseile ja tema seaduskoodeksile, kui ta ütles: „Isevalitsus kehtestas pärisorjuse ja isevalitsuse asi on ka pärisorjus kaotada.”

44

1648. aasta mässud ja seaduskoodeks: Olearius, lk 203–217. Crummey, lk 83–87. Fuhrman, lk 16–29. Hughes, Sophia, lk 34. Longworth, lk 39–46. Law code, John P. LeDonne, Absolutism and Ruling Class (edaspidi: LeDonne), lk 4, 16, 212–215.

45

Oma ilmalikku võimu tähistas Nikon uue palee rajamisega Kremlisse, ning oma visiooni Moskvast kui Jeruusalemmast propageeris ta Uue Jeruusalemma kloostri rajamisega, kusjuures kloostri katedraal oli ehitatud täpselt Jeruusalemma Püha Haua kiriku järgi.

46

Fuhrman, lk 46–47, 131–145, 155–176. Crummey, lk 97–100. Sophia, lk 35–37. Merridale, lk 156–158.

47

Tähistamaks Hmelnitski Alekseile antud vande 300. aastapäeva, otsustas Stalin vahetult enne oma surma anda Krimmi, mis sel ajal oli Venemaa Musta mere laevastiku peakorter ja vene eliidi meeliskuurort, Ukraina liiduvabariigile, ja seda otsust toetas 1954. aastal ka Stalini ametipärija Nikita Hruštšov. Mitte kumbki neist ei näinud ette, et Nõukogude Liit laguneb ja Ukrainast saab iseseisev riik, mis võõrutab Krimmi Venemaast.

48

Serhii Plokhy, The Gates of Europe: A History of Ukraine (edaspidi: Plokhy), lk 97–118. Vernadsky 5.1.463-479. Longworth, lk 65.