Kiri sinule. Mihhail Šiškin

      Kiri sinule

o

      Löön lahti eilse õhtulehe, aga seal on juttu sinust ja minust.

      Kirjutavad, et alguses saab jälle olema sõna. Ent seni aetakse koolides ikka seda vana joru, et alguses oli suur pauk ja kõik olev lendas laiali.

      Kusjuures kõik olevat olemas olnud juba enne pauku – nii kõik veel lausumata sõnad kui ka kõik nähtavad ja nähtamatud galaktikad. Sedaviisi elab juba liivas tulevane klaas ning liivaterad on selle akna seemned, mille taga jooksis nüüdsama mööda poiss, pall särgi alla pistetud.

      See oli selline soojuse ja valguse tomp.

      Teadlaste sõnutsi võis see rahvast täis tare, ei ust ega akent ees, olla mõõtmetelt umbes jalgpalli suurune. Või siis nagu arbuus. Ja meie seemnetena tema sees. Siis aga sai kõik seal küpseks ja hakkas pingule tõmbudes seestpoolt pressima.

      Esiarbuus raksas lõhki.

      Seemned lendasid laiali ja hakkasid idanema.

      Ühest seemnest tärkas idu, mis võrsus meie puuks – tema oksa vari roomleb seal aknalaual.

      Teisest sai mälestus ühest tüdrukust, kes tahtis olla poiss: lapsena riietati ta maskipeole Saabastega Kassiks, teised tema ümber kippusid muudkui sabast sikutama, tõmbasidki lõpuks küljest ära ja nii pidi ta käima saba käes hoides.

      Kolmas seeme tuli üles mitme-setme aasta eest ja sirgus noormeheks, kellele meeldis, kui ma tal selga sügasin, ja kes vihkas valet, eriti kui kõikidelt tribüünidelt hakati väitma, et surma pole olemas, et kirja pandud sõnad on just nagu tramm, mis viib surematusse.

      Druiidide horoskoobi järgi oli ta Porgand.

      Enne päeviku ja kõigi oma käsikirjade ärapõletamist kirjutas ta viimase lause, jube naljaka: „Anne on mu maha jätnud” – ma jõudsin seda lugeda enne, kui sa tolle vihiku mu käest ära tõmbasid.

      Seisime lõkke juures ja hoidsime käsi kuumakaitseks näo ees, silmitsedes sõrmeluid, mis kumasid läbi lüüme punase ihu. Ülevalt langesid tuharäitsakad – soojad põlenud leheküljed.

      Ahjaa, oleksin äärepealt unustanud, et pärast koguneb kõik olev jälle ühte punkti.

      Porkna-Vovka, kus oled nüüd sa?

      Mismoodi see siis nüüd on? Julie, lollike, saadab talle kirju, aga südametu Saint-Preux piirdub lühikeste naljatlevate sõnumitega, mõnikord värssides, kus riimuvad soolaheeringas ja Rootsi kuningas, munitsioon ja sublimatsioon, auk peldikupõrandas ja Mona Lisa naeratas (muide, kas sa oled aru saanud, mille üle ta naeratab? mina vist sain), vemmal ja Jumal.

      Mu kallis!

      Miks sa seda tegid?

o

      Jäi vaid valida omale sõda. No selle taha asi mõistagi seisma ei jäänud. Olgu muuga kuidas on, aga seda anna meie võitmatule isamaale muudkui ette; ei jõua õieti ajalehtegi lahti lüüa, kui sõbralikud kuningriigid juba ajavad rinnalapsi täägi otsa ja vägistavad eitesid. Miskipärast on alati iseäranis kahju ilmsüüta tapetud tsareevitšist madrusepluusis. Naised, vanurid ja lapsed libisevad nagu tavaliselt kuidagi kõrvust mööda, aga siin korraga madrusepluus.

      Pajukile lastud pudelipaikaja etteaste, rünkpilved kellatorni kohal, emake kodumaa kutsub.

      Kogunemispunktis agiteeriti: igaühele on vaja oma Austerlitzi!

      On tõepoolest.

      Medkomisjonis vaatas sõjaväearst – suur ja kiilas muhklik kolp – tähelepanelikult silma. Ütles:

      „Sa põlastad kõiki. Tead, ma olin ju samasugune. Ma olin sinuvanune, kui olin haiglas esimesel praktikal. Ja kord toodi meile prükkar, kes oli jäänud auto alla. Elas veel, kuid oli väga tõsiselt viga saanud. Ega suurt ei pingutatud. Oli näha, et vanameest pole kellelegi tarvis ja keegi ei tule talle järele. Hais, mustus, täid, mäda. Ühesõnaga, pandi kõrvale, et ei määriks midagi ära. Küll ta kustub ise. Ja mina pidin pärast koristama, laiba pesema ja morgi saatma. Kõik pühkisid minema, jätsid mu üksi. Läksin välja suitsetama ja mõtlen – milleks mulle seda tarvis? Kes see vanamees minule on? Misjaoks teda vaja? Sellal kui ma suitsu tegin, oli too ära kustunud. Niisiis, pühin seal verd, mäda – kuidagimoodi, saaks aga rutemini ta külmkambrisse saadetud. Siis aga mõtlen, et võib-olla on ta kellegi isa. Toon kausi sooja vett, asun teda pesema. Vanainimese ihu, hüljatud, armetu. Keegi pole seda aastaid silitanud. Niisiis, pesen tema jalgu, hirmsaid krõnksus varbaid, aga küüsi pole ollagi – seen puha ära söönud. Hõõrun käsnaga kõiki tema haavu, arme ja räägin temaga tasakesi: noh, isa, elu kujunes sul vist rängaks? Raske on, kui sind keegi ei armasta. Ja kuidas saakski sinu eas üldse kodutu penina tänaval elada? Kuid nüüd on kõik lõppenud. Puhka! Nüüd on kõik hästi. Kusagilt ei valuta, kusagilt ei aeta minema. Nõndaviisi ma teda seal pesin ja rääkisin. Ei tea, kas temal sellest surmas abi oli, kuid minul on see väga aidanud elada.”

      Mu Sašake!

o

      Volodjake!

      Vaatan päikeseloojangut. Ja mõtlen: äkki vaatad sina selsamal hetkel samuti seda loojangut? Ja seega me oleme koos.

      Ümberringi selline vaikus.

      Ja milline taevas!

      Näe, leeder – isegi tema tunnetab maailma.

      Niisugustel hetkedel tundub, et puud saavad kõigest aru, ainult ei suuda öelda – täpselt nagu meie.

      Ning äkitselt tajud väga teravalt, et mõtted ja sõnad on tehtud tegelikult sellestsamast sisust mis see ehapunagi või seesama, kuid tolles lombis peegelduv ehapuna või mu käsi kinniseotud pöidlaga. Tahaksin nii väga, et sa näeksid praegu seda kõike!

      Kujutad ette, võtsin leivanoa ja oskasin endale sõrme lõigata, küüneni välja. Sidusin kuidagimoodi kinni ja hiljem joonistasin sidemele kaks silma, nina. Tuli välja pöialpoiss. Temaga olengi siin terve õhtu sinust rääkinud.

      Lugesin üle su esimese postkaardi. Jah! Jah! Jah! Just nimelt! Kõik läheb riimi! Vaata enda ümber! Need on ju riimid! Siin on nähtav maailm ja siin, kui silmad kinni panna, nähtamatu. Siin on kellakapp ja seal on merikarp, mis maises elus saanud tuhatoosiks. Seal nõelub mänd oksaga taevast ja siin on riiulil apteegitaim, mis vabastab kõhuvaevast. See on minu kinniseotud pöial, nüüd jääb vist arm alatiseks, ja selle riimiks on seesama minu pöial, kuid varasem, mu sünni eelne, ja hilisem, kui mind enam pole, mis on vist üks ja seesama. Kõik selles maailmas riimub kõigega selles maailmas. Need riimid ühendavad maailma, hoiavad koos nagu peast saati sissetaotud naelad, et me maailm ei pudeneks laiali.

      Ja kõige huvitavam on see, et need riimid on juba alati, algselt olemas olnud, neid ei saa välja mõelda, nagu ei saa välja mõelda kõige lihtsamat sääske ega seda pilve seal kaualendavate klassist. Saad aru, ükskõik millisest kujutlusvõimest jääb väheks, et välja mõelda kõige lihtsamaid asju!

      Kes see oli, kes kirjutas õnneahnetest inimestest? Kui hästi öeldud! Mina ju olengi see õnneahne.

      Ja veel hakkasin märkama, et ma matkin sinu liigutusi. Räägin sinu sõnadega. Vaatan sinu silmadega. Mõtlen nagu sina. Kirjutan nagu sina.

      Muudkui meenutan meie suve.

      Meie hommikusi õlietüüde praeleibadel.

      Mäletad meie lauda sireli all, seda katnud vahariidel oli pruun kolmnurk – tulise triikraua jälg?

      Aga vaat seda sa ei saa mäletada, see on ainult minu oma: sa kõndisid hommikul üle muru ja jätsid maha otsekui päikesest sätendava suusajälje.

      Ja aialõhnad! Nii tihked, tummised, heljumina õhus püsivad. Võiks lausa tee asemel tassi valada.

      Ja kõigil ümberringi mõlgub meeles vaid üks asi – kõnnid niisama põllul või metsas, ning viimane kui üks püüab tolmeldada, seemendada. Sokid on üleni muruseemneid täis.

      Aga mäletad, me leidsime nurmelt jänese, kellel olid jalad alt lõigatud – niidukiga.

      Pruunisilmsed lehmad.

      Kitsepabulad teerajal.

      Meie paistiik – mudane põhi, õitsev löga, konnakudu täis. Pakslaubad pukslevad taevaga. Ronid veest välja ja nopid enda küljest vetikaid.

      Ma heidan maha päevitama, katan näo särgiga, tuul kõhiseb nagu tärgeldatud