Vabaduse hind. Liza Marklund

Kraanikausi kõrval kapil seisid taldrikud India kiirtoidu jäänustega, Annika lülitas laetule põlema ja hakkas nõusid metoodiliselt masinasse laduma.

      Mehaanilistes liigutustes peitus mingi lohutus, ta keeras kraani, haaras nõudepesuharja, loputas toidujäänused ringjate liigutustega taldrikult, asetas harja kraanikausi servale ja taldriku masinasse ettenähtud kohta.

      Äkki hakkas ta nutma. Laskis käest harja, klaasi ja hõbedased söögiriistad ning vajus põrandale kössi, soe vesi ikka veel pahisemas.

      Ta istus seal üsna pikalt.

      Ta on ikka haletsusväärne inimene. Tema mees on kadunud ja tal pole kedagi, kellele helistada või kellega rääkida. Mis tal ometi viga on?

      Ta keeras kraani kinni, nuuskas nina majapidamispaberisse ja kõndis elutuppa, mobiil ja paber näpu vahel.

      Mitte ühtegi vastamata kõnet ega lugemata sõnumit.

      Ta istus diivanile ja neelatas.

      Miks pole temal kunagi õnnestunud sellist vahvat sõpruskonda luua nagu Thomasel? Vanad jalgpallikaaslased ja gümnaasiumiaegsed sõbrad ja paar Uppsala korporatsioonisemu, tööseltskond ja siis veel hokimängijad. Kus on tema sõbrad? Peale Anne Snapphane?

      Annega töötas Annika koos esimesel suvel Õhtulehes, aga peagi sai Anne tööle ringhäälingusse. Aastate jooksul oli nende sõprussuhtel olnud nii tõuse kui ka mõõnu. Kui Annika korrespondendina USA-s töötas, siis nad eriti ei suhelnud, kuid viimastel kuudel olid nad kohtunud mitu korda. Nad käisid laupäeva pärastlõunal kohvikus või pühapäeval muuseumis.

      Annika jaoks olid Anne naljakad seiklused ja kõrgelennulised plaanid kuidagi lihtsad ja rahutoovad. Annel oli alati midagi käsil. Anne sihtis suuri asju, mis lõpptulemusena tähendasid, et Annest pidi saama tuntud ja nimekas saatejuht. Ta võis iga nädal leiutada mõne uue telesaate formaadi, mälumänge, lastesaateid, meelelahutuslikke intervjuusõusid, ta luuras pidevalt uute dokumentaalfilmi ideede järele, tellis kuhjade viisi uurimisraporteid, et avastada mõni väärtegu, mille võiks uurivas telesaates avalikkusele paljastada. Sageli piirdusid need fantaasiarikkad ideed blogisissekande või innuka staatuseuuendusega Facebookis (Annel oli populaarne blogi, mida ta ise kutsus „Telemamsli koletu elu ja seiklused” ja 4357 sõpra Facebookis). Annika teada polnud Anne oma grandioossete teleideede sisu iial rohkem kirja pannud kui pool lehekülge ega kohtunud kunagi ühegi teledirektoriga, kuid nähtavasti ei mänginud see mingit rolli. Elatist teenis Anne hoopis taustauurijana tõsieluseriaale tootvas ettevõttes.

      „Annika! Jumal, kui imelik, et sa helistasid! Ma just istusin siin ja mõtlesin su peale.”

      Annika pigistas silmad kinni ja tundis, kuidas kuumalaine koos nutuhooga kallale tahtsid tulla, siiski on keegi, kellele ka tema korda läheb.

      „Kas sul on nädalalõpuks neid pruune Tecnica saapaid vaja?”

      „Thomas on kadunud,” suutis Annika kuuldavale tuua ja hakkas siis ohjeldamatult nutma. Pisarad voolasid mobiilile nagu kevadine oja, ta püüdis neid kuivatada, et telefon niiskuse tõttu viga ei saaks.

      „Kuradi oinas,” ütles Anne. „Mõelda vaid, et see mees ka oma püksiauku kinni ei suuda hoida! Kellega ta siis nüüd on?”

      Annika pilgutas silmi, nutt andis järele.

      „Ei,“ ütles ta, „ei-ei, mitte selles mõttes …”

      „Annika,” lausus Anne Snapphane, „ega sa ta lapsehoidja pole. Ära lase end sellest kõigutada. Ega see sinu süü pole!”

      Annika ohkas sügavalt ja tundis, et häälepaelad töötavad jälle.

      „Sa ei tohi seda kellelegi rääkida, see kõik on veel saladus. Thomase delegatsioon kadus kusagil Somaalia piiri ääres ära.”

      Linna nime oli ta unustanud.

      Telefonis valitses hämmeldunud vaikus.

      „Kogu delegatsioon? Kuhu, kurat, nad siis said? Lennukiga?”

      Annika nuuskas uuesti majapidamispaberisse.

      „Seitse inimest, kahe autoga. Nad kadusid eile. Valvur ja tõlk leiti surnult, kuul peas.”

      „Oi, Annika … On alles paganama lugu! Kas nad lasksid Thomase ka maha?”

      Jälle pisarad, pisike ulguv nutt, mis sisemusest väljapoole tungis.

      „Ma ei tea!”

      „Aga, armas jumal, mida sa tegema hakkad, kui ta sureb? Ja kuidas lapsed hakkama saavad?”

      Annika kõigutas end diivanil ette ja taha, käed ümber keha.

      „Vaene-vaene Annika! Kuidas sinuga küll sellised asjad juhtuvad? Jumal, küll mul on sust kahju! Vaesekene …”

      Küll oli hea, et keegi hoolis.

      „Ja vaene Kalle, mõelda vaid, kui kehv on poisil üles kasvada ilma isa eeskujuta. Kas Thomasel oli elukindlustus tehtud?”

      Nutt jäi järele, aga vastata Annika ei osanud.

      „Ja Ellen on veel nii väike,” jätkas Anne. „Kui vana ta ongi? Seitse? Kaheksa? Tal pole ju isast midagi mäletada … Heldeke, Annika, mida sa peale hakkad?”

      „Elukindlustus?”

      „Ma ei tahaks ju küüniline olla, aga sellistes olukordades tuleb säilitada praktiline meel. Võta kätte ja tuhla kõik oma paberid läbi ja vaata, mis seis on, ma soovitan heaga. Kas tahad, ma tulen appi?”

      Annika kattis silmad peopesaga.

      „Aitäh, võib-olla homme, ma peaksin nüüd hoopis magama minema. Raske päev on olnud.”

      „Jah, jumal küll, vaeseke, ma mõistan. Luba, et helistad kohe, kui midagi kuuled …”

      Annika pomises midagi, mis pidi kõlama nagu nõusolek.

      Ta istus veel veidi diivanil, telefon peos. Leif G. W. Persson oli koju läinud ja tema asemel oli ekraanil nüüd kena tumedanahaline naine hilisõhtustest uudistest. Näidati pilte Rootsit tabanud lumekaosest, kinnituisanud rekadest, ületöötanud puksiirautojuhtidest, tennisehalli lömmivajunud katusest. Annika sirutas käe puldi järele ja vajutas hääle valjemaks. Et nii vara, juba novembris, sadas maha nii palju lund, on veidi ebaharilik, kuid mitte ennekuulmatu, seletas tumedanahaline iludus. Sarnane olukord on tabanud Rootsit ka 1960. ja 1980. aastatel.

      Ta klõpsas teleri kinni, kõndis vannituppa, pesi hambad ja uhas näkku jääkülma vett, et silmade ümbrus hommikul paistes poleks.

      Seejärel heitis ta Thomase voodipoolele pikali, liikmed valutamas.

* * *

      Me ei kukkunud enam nii sageli, kui nad nipukad randmete ümbert lahti lõikasid.

      See oli suur kergendus.

      Kuu paistis. Me kõndisime hanereas. Oma kolmedimensioonilises sügavuses meenutas maastik meie ümber tumesinist hõberaamidega fotot: ogalised põõsad, hiiglaslikud termiidipesad, igerikud kängus puud, teravad kivimürakad, kaugemal mäed. Ma ei teadnud, kuidas seda paika nimetada, kas savanniks või poolkõrbeks, igal juhul oli maa ebatasane ja liikumine vaevaline.

      Magurie oli reas esimene. Ta oli iseennast juhiks määranud. Keegi meist talle seda õigust ei andnud, vähemasti mina mitte. Tema taga astus rumeenlane, seejärel mina ja Catherine, siis taanlane ja hispaanlane Alvaro ning kõige lõpus komberdas sakslanna. Too luristas ninaga ja nuttis ning see oli tõeliselt ebaväärikas.

      Catherine’il oli raske kõndida. Peaaegu kohe pärast veoautost maha hüppamist väänas ta vasaku jala välja. Ma toetasin teda nii palju, kui see võimalik oli, aga mu pea käis ringi ja ma olin janusse minestamas, nii et kardetavasti polnud minust eriti abi. Mu püksisääred jäid pidevalt ogalistesse põõsastesse kinni ja paremast põlvest allpool oli miski rebestanud nii püksikanga kui ka naha.

      Päeval autost loomi eriti ei paistnud, näha oli vaid üksikuid antiloope ja arvatavasti tüügassiga, aga öö oli loomade tumedaid varje ja helkivaid silmapaare täis.

      „Ma nõuan, et te ütleksite,