Vabaduse hind. Liza Marklund

title>

      EELLUGU

      TEISIPÄEV, 22. NOVEMBER

      MA EI KARTNUD. Teesulg nägi välja nagu needki, millest olime juba möödunud. Roostes õlitünnid kummalgi pool rööpaid (tegelikult oli lausa häbi seda teeks nimetada), tõkkepuuks lohakalt laasitud roigas, paar laiguliste automaatrelvadega meest.

      Muretseda polnud niisiis põhjust. Ikkagi tundsin, kuidas Catherine jala minu omale lähemale surus. Tunne kandus lihaste ja närvikanalite kaudu peenisesse; see oli pigem alateadlik reaktsioon ja ma ei teinud sellest numbrit, lihtsalt piilusin naist vargsi ja naeratasin julgustavalt.

      Catherine oli elevil, ootas lihtsalt minu käiku.

      Autojuht Ali rullis küljeakna alla ja küünitas end välja, meie turvaluba näpu vahel. Mees istus minu ees, SRÜ riikide jaoks ehitatud auto rool oli paremal. Kuum tuuleõhk keerutas autosse kuiva ja karedat tolmu. Silmitsesin maastikku: lauged künkad, kidurad akaatsiapuud, põlenud maa ja otsatu taevas. Paremal eespool paistis koormakattega veoauto, peal kuhi tühje pudeleid, vana pappi ja mingi korjus. Vasakult ilmus meie kõrvale veel üks Land Cruiser, läbi akna lehvitas meile sakslasest ametnik. Tegime näo, et ei näe teda.

      Miks saadeti sellisele reisile kontorirott? Meis tekitas see igal juhul küsimust.

      Vaatasin kella, see oli 13.23. Olime graafikust veidi maas, aga mitte väga palju. Rumeenia delegaat tegi palju fotosid ja Catherine saatis konverentsile juba mingi lühikokkuvõtte ära. Ma arvasin, et tean põhjust. Ta ei tahtnud sel õhtul maha istuda ja kirjutada. Ta tahtis ametlikust õhtusöögist mööda hiilida ja minuga olla. Catherine polnud mulle veel ettepanekut teinud, kuid mul oli kohe selline tunne.

      Nüüd nõjatus ta minu vastu, aga otsustasin, et lasen tal veel veidi praadida.

      „Thomas, mis toimub?” sosistas ta kuningannalikult väärikas inglise keeles.

      Autojuht oli ukse avanud ja punakale maapinnale astunud. Automaatrelvadega mehed piirasid auto ümber. Üks avas kõrvalistuja ukse ja ütles valjul ja käskival toonil midagi tõlgile. Kõhn noormees tõstis käed pea kohale. ronis samuti autost välja ja kuulsin, kuidas üks valvuritest meie selja taga relval kaitseriivi maha tõmbas. Metallpinnalt peegeldus mu silma valguskiir. Esimest korda tundsin eelseisva olukorra pärast ebamugavust.

      „Ärge muretsege,” laususin, üritades häält kontrollida. „Küll Ali ajab asja korda.”

      Lahti tehti ka auto tagumine vasakpoolne uks. Prantsuse delegaat Magurie, kes istus uksele kõige lähemal, ohkas demonstratiivselt ja astus autost välja. Kuiv kuumus peletas salongist viimasegi konditsioneerist tulnud niiskuse; punakas tolm langes nahkistmetele nagu imeõhuke tekk.

      „Milles asi?” uuris prantslane nördinud ninahäälel.

      Minupoolse ukse juurde tuli silmatorkavalt sirge nina ja kõrgete põsesarnadega pikakasvuline mees ja põrnitses mind. Ta kummardus ja tema tume nägu sattus minu näole väga lähedale. Ühel silmalaul ristusid punakad armid, otsekui oleks ta äsja löömingust tulnud. Mees tõstis automaadi ja koputas toruotsaga aknale. Õhk mehe selja taga oli valkjas ja kuidagi katkendlik, see vibreeris kuuma käes.

      Kõri pitsitas hirm.

      „Mida me teeme?” sosistas Catherine. „Mida need mehed tahavad?”

      Teadvuses vilksatas kujutluspilt Annikast, tema suurtest silmadest ja vihmana langevatest juustest.

      „Ära näita hirmu välja,” ütlesin. „Ja ära muretse. Tee nii, nagu nad ütlevad, küll siis läheb kõik hästi.”

      Pikk mees tõmbas ukse lahti.

      1. PÄEV

      KOLMAPÄEV, 23. NOVEMBER

      NAINE LEBAS UMBES paarikümne meetri kaugusel lasteaiast metsatukas lume all. Üks saabas paistis lumest nagu murdunud oks või osa puujuurikast. Suusajäljed jalutusrajal olid kõhklevaks muutunud just selle koha peal, suusakeppide jäljed olid kaotanud oma reeglipärasuse. Muidu oli lumi puhas ja puutumata.

      Kui saabas poleks välja paistnud, oleks surnukeha võinud pidada kiviks, sipelgapesaks või mulluseid puulehti täis prügikotiks. Madala oksaräga vahel kummus surnukeha nagu sätendav ja pehme valge hüljes. Saapasäärele pidama jäänud lumekristallid helkisid õhtuhämaruses, jalanõu oli pruun, konts terav.

      „Te ei tohi siin olla.”

      Annika Bengtzon tegi, nagu ei märkaks hingetuna ta selja tagant nähtavale ilmunud politseinikku. Annika oli leiupaigani kahlanud Sedmedalsvägeni taga kulgevat jalutusrada pidi, ta möödus mahajäetud jalgpalliväljakust ja ronis nõlvakust üles madalasse võpsikusse. Tema kingad olid lund täis, see sulas ja varbad muutusid külma käes kiiresti tundetuks.

      „Ma ei näe siin eralduslinte,” vastas ta surnukeha silmist laskmata.

      „See on kuriteopaik,” kuulutas politseinik ja tundus, et ta rääkis teadlikult madalama häälega. „Ma olen sunnitud paluma, et te siit otsekohe lahkuksite.”

      Annika tegi mobiiltelefoniga kaks pilti ja vaatas politseiniku poole üles. Habe oli noormehel üsna äsja tärganud.

      „Muljetavaldav,” tähendas Annika. „Surnukeha pole veel lume alt väljaski, kui teil juba eeldatav surmapõhjus teada. Mis selle naise surma põhjustas?“

      Politseinik kissitas silmi. „Kuidas te teate, et see on naine?”

      Annika silmitses uuesti surnukeha.

      „Transseksuaalid ju armastavad küll kõrgeid kontsi, aga harva sellist suurust … mis te arvate? 36? 37?”

      Ta libistas mobiili kotti, kus see pliiatsite, laste kinnaste, sõidupiletite, mälupulkade ja märkmike segadikku vajus. Politseiniku kolleeg kiirustas puhkides nõlvakust üles, eralduslindi rull peos.

      „Kas ta tagaotsitavaks on kuulutatud?” uuris Annika.

      „Kuradima kombed ikka,” uratas politseinik.

      „Mis mõttes?”küsis Annika.

      „Et operatiivkeskus helistab kõigepealt kollasele ajakirjandusele, enne kui patrulli välja kutsub. Hakake nüüd astuma!”

      Annika kohendas kotirihma, keeras laibale selja ja läks nõlvakust alla jalgpalliväljaku poole.

      Mitu kuud tagasi võeti Rootsis kasutusele tõhusama juhtimise raadiokommunikatsiooni süsteem RAKEL, politsei, kiirabi ja päästeameti digitaalne raadiosüsteem, mida polnud võimalik pealt kuulata. Kõik tsiviilelanikest vilemehed jäid ühtäkki tööta. Maakonna kommunikatsioonikeskuse personal võttis entusiastlikult üle töö ja lisasissetuleku, mille eest andis vägivallast ja õnnetustest teada meediale.

      Annika jõudis metsatuka äärde, peatus ja libistas pilgu üle eeslinna.

      Üheksakordsed pruunikashallid kortermajad olid mähkunud pakase ja udu sisse. Majade läikivatelt akendelt peegeldusid metsa mustad oksad. Majad olid ilmselt ehitatud üsna kunagise elamuehitusprogrammi algul, kõigele vaatamata õhkus poleeritud fassaadidelt isegi mingit kvaliteedihõngu, nagu endiselt õhus heljunud ambitsioon elamud inimväärseks ehitada.

      Varbad olid tuimad. Oli hiline pärastlõuna. Betoonkolosside vahel aimus tuult.

      Axelsberg. Laialivalguv elamurajoon, nimi tuulisel metrooperroonil.

      „Surnukeha Axelsbergi lasteaia taga, ilmselt üsna värske.”

      Ta sõitis parasjagu tagasi Kungens Kurva IKEA-st, kui ajalehetoimetusest helistati; ta keeras läbi lumemäsu üle nelja sõidurea Mälarhöjdeni mahasõidult alla. Nii jõudiski ta sündmuspaigale umbes pool minutit enne esimest patrullautot.

      Ta saatis valvetoimetajale kaks mobiiliga tehtud fotot, ülevaate sündmuskohast ja lähivõtte saapast.

      Surnukeha ei tähenda tingimata kuritegu. Politsei huviorbiiti satuvad kõik kahtlased surmajuhtumid, aga sageli ilmneb, et tegu on asjade loomuliku käigu, õnnetuse või enesetapuga.

      Miski ütles Annikale, et see juhtum on eriline.

      Jalatsid olid valed, see naine ei teinud siin tervisejooksu ega surnud infarkti tagajärjel. Igal juhul ei saanud joosta jalutusraja kõrval põõsastes.

      Vaevalt , et ta libises ja mitu meetrit otse võserikku kukkus.

      Surnukeha oli küll