Vabaduse hind. Liza Marklund

ja tema tähtis töö.

      „Minu meelest on see kohutav,” ütles Berit. „Kogu see Frontex on üks uskumatult küüniline eksperiment, uus raudne eesriie.”

      Annika logis Facebooki ja keris ekraanipilti, et kolleegide staatuseuuendusi näha.

      „Frontexi eesmärk,” jätkas Berit, „on takistada maailma vaeseid, et nad ei saaks osa Euroopa rikkustest. Keskorganisatsiooni abiga pääsevad kohalikud valitsused kriitikatulvast. Inimesi välja saates võivad nad lihtsalt Frontexile viidata ja käsi laiutada, umbes nagu Pontius Pilatus.”

      Annika naeratas.

      „Ja nooruses võitlesid sina muidugi Vietnami ühtsuse ja iseseisvuse eest.”

      Facebookis kirjutas Eva-Britt Qvist, et ootab õhtust teatriskäiku, Patrik sõi 43 minutit tagasi vrapirulli ja Pildi-Pelle oli üles pannud lingi, mis viis Õhtulehe 1975. aasta suvel tehtud dokumentaalfilmini.

      „Frontexi viimaseid leiutisi on lasta Kolmandal maailmal ise oma piirid kinni panna. Väga praktiline. Meie siin Esimeses, vanas ja vabas maailmas peseme käed asjast täielikult puhtaks. Liibüas sai Khadaffi meie oma Euroopa Liidu volinikult pool miljardit, et ta Somaalia, Eritrea ja Sudaani põgenikud hiigelsuurtes koonduslaagrites kinni hoiaks.”

      „Õige,” vastas Annika, „sellepärast on Thomas ka Nairobis. Nad tahavad, et keenialased Somaalia piiri kinni paneks.”

      Ta võttis mobiili ja valis uuesti Thomase numbri.

      „Sul on uus telefon?” küsis Berit.

      „Jah,” noogutas Annika.

      „Hello, you have reached Thomas Samuelsson at the …”

      Ta katkestas kõne ja püüdis oma tunnetes selgusele jõuda. Küsimus oli, kellega mees siis täna õhtul magab. Selle mõtte juures ei tundnud Annika enam alandust, vaid üksnes tuima tüdimust.

      Kui pere suvel Rootsi tagasi tuli, sai Thomas järelevalveametnikuna tööd „migratsioonivaldkonna juhtimisüksuses”. Polnud just kõige hiilgavam ametipost ja Thomas oli üsna pahur. Ta arvas, et pärast Washingtoni aastaid on ta väärt mingit vingemat tööd. Võib-olla lohutas teda mõte kõigile konverentsidele, kuhu tal on nüüd võimalik sõita.

      Annika heitis isiklikud mõtted toimekalt kõrvale ja helistas kesklinna prokuratuuri, mis tegeles Nacka kommuunis toime pandud kuritegudega, ta teadis, et nende kõnekeskus töötab ööpäevaringselt.

      Paraku ei osanud kõnekeskuse töötaja talle öelda, missugune prokurör tegeleb augustis Fisksätra parkimisplatsil toime pandud tapmise uurimisega.

      „Me saame väljastada ainult neid andmeid, mis on arvutis,” selgitas töötaja vabandavalt, „vastuse saamiseks peaksin teid ühendama juhtumimenetlejatega, kuid nende kabinet on kella kolmest suletud.”

      Nojah, eks ta ju ainult proovis ka.

      Annika helistas igaks juhuks ka põhja- ja läänepiirkonna prokuratuuri, kuid sealgi ei teadnud keegi, kes tegeleb Arninge ujumiskoha ja Hässelby eramajade rajooni mõrvadega. (Seevastu oli hästi teada, kes tegeleb üldsuse tähelepanu pälvinud kuritegudega, nagu vaatemänguline rahaauto rööv helikopteriga või dopingut kasutanud sporditähed.)

      „Nüüd korraldab Frontex juba tšarterlende,” ütles Berit. „Dokumentideta sisserändajad korjatakse kogu Euroopast kokku ja viiakse kas Lagosesse või Ulaanbaatarisse. Rootsi on inimesi sel moel mitu korda välja saatnud.”

      „Ma arvan, et ma tõmban tänaseks joone alla,” lausus Annika.

      Ta klõpsas arvuti kinni, pakkis selle harjunud liigutustega kokku, pistis arvutikotti, tõmbas mantli selga ja astus ukse poole.

      „Kuule, Bengtzon!” lõugas valvur, kui naine oli pöörduksest juba peaaegu väljas.

      „Kurat,” mõtles Annika. „Autovõtmed.”

      Ta tegi pöörduksega terve tiiru ja astus pingutatud naeratusega tagasi halli.

      „Vabandan väga,” pomises ta ja asetas TKG 297 võtmed letile.

      Aga valvur, uus poiss, võttis lihtsalt võtmed ega hakanud sõimama või uurima, kas ta on kütust võtnud või sõidupäevikut täitnud (ta ei teinud seda ega teist).

      „Schyman otsib sind taga,” lausus uus valvur. „Ta istub Konna konverentsiruumis ja tahab, et sa kohe sinna läheksid.”

      Annika jäi poole sammu pealt seisma.

      „Miks?”

      Uus valvur kehitas õlgu.

      „Veel hullem tööaeg?” pakkus poiss.

      Annika noogutas heakskiitvalt, kõigele vaatamata oli valveteenistusel ilmselt veel lootust.

      Ta kiirustas konverentsiosakonna poole – miks pärgli päralt seda ruumi üldse Konnaks kutsutakse?

      Peatoimetaja avas ukse.

      „Tere, Annika, tule sisse ja võta istet.”

      „Mind saadetakse Jönköpingisse?” küsis naine.

      Kui ta ruumi astus, tõusid püsti kolm tõsise moe ja tumeda pintsakuga meest. Nad olid end hajusalt ümber väikese heledast kasepuust nõupidamistelaua istuma sättinud, valgelt tahvlilt tagumisel seinal peegeldus halogeenlambi valgus ja sundis Annikat silmi pilgutama.

      „Mis siin toimub?” küsis ta ja tõstis käe, et silmi pimestava peegelduse eest varjata.

      „Me oleme varem kohtunud,” ütles kõige lähem mees ja ulatas Annikale käe.

      See oli Thomase ülemus Jimmy Halenius, justiitsministeeriumi kantsler. Naine surus tal sõnatult kätt.

      „Hans-Erik Svensson ja Hans Wilkinsson,” tutvustas Jimmy Halenius kaaslastele osutades. Mehed ei teinud katsetki end liigutada või teda tervitada.

      Kaks Hasset, mõtles naine. Ta oli muutunud valvsaks ja üleni kangeks.

      „Annika,” lausus Anders Schyman, „võta istet.”

      Kuskilt tõusis hirm ja surus naise kehasse küüned jõuga, mis ta hingetuks muutis.

      „Mis?” õnnestus tal istet võtmata lõpuks kuuldavale tuua. „Kas Thomasega juhtus midagi? Mis temaga juhtus?”

      Jimmy Halenius astus talle sammukese lähemale.

      „Meie teada ei ole Thomasega midagi ohtlikku lahti,” rahustas ta ja vaatas naisele otse silma.

      Mehe silmad olid täiesti sinised, Annikale meenus ka varasemast ajast, kuidas teda oli hämmastanud, et selle mehe silmad nii sinised on. Huvitav, kas tal on läätsed?

      „Sa tead, et Thomas on Nairobis Frontexi Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiridel tehtava koostöö laienemise teemalisel konverentsil,” ütles kantsler.

      Meie uus raudne eesriie, mõtles Annika. Vana ja vaba maailm.

      „Esimesed neli päeva oli Thomas Kenyatta rahvusvahelises konverentsikeskuses. Eile hommikul suundus ta Rootsi saadikuna ettevalmistavale ringsõidule Somaalia piiri lähedale Liboi linna.”

      Mingil kummalisel põhjusel kerkis naise silme ette kujutluspilt lund täis sadanud surnukehast Axelsbergi lasteaia taga.

      „Kas ta on surnud?”

      Tumedates ülikondades mehed Haleniuse selja taga vahetasid pilke.

      „Miski ei tõenda seda,” jätkas Jimmy Halenius, tõmbas laua alt tooli ja pakkus Annikale istet. Naine vajus toolile ja märkas, kuidas Hansu-nimelised mehed uuesti pilke vahetavad.

      „Kes need on?” nookas ta peaga meeste suunas.

      „Annika, ma palun, et sa mind nüüd hoolikalt kuulaksid,” lausus Halenius.

      Naine laskis pilgul toas ringi käia, et põgenemisteed otsida, ruumil puudusid aknad, nurgas oli ainult valge tahvel ja iidvana projektor, laes keerles aegamisi ventilaator. Seinad olid helerohelised, selline värv oli moes 1990. aastatel. Laimiroheline.

      „Delegatsiooni