Vabaduse hind. Liza Marklund

inglise keelt peaaegu naljaka prantsuse aktsendiga. Kahe sõnavõtu vahe ei veninud kunagi pikemaks kui viis minutit. Selle, mis hääletugevusest puudu jäi, kompenseeris mees toore vihapurskega.

      „See on ju kuritegu rahvusvaheliste õiguste vastu! Jus cogens! Me kuulume rahvusvahelisse organisatsiooni ja teie, mu härrad, olete rikkunud üldtunnustatud norme!”

      Mul polnud õrna aimugi, kus me olime. Keenias? Somaalias? Ega nad meid ometi nii kaugele põhja, lausa Etioopiasse ei toonud? Öö oli igas suunas ühtemoodi pime. Silmapiirilt ei paistnud linna elektrivalguse kuma.

      Meie ees ja taga kõndisid relvastatud mehed. Neid oli kokku neli, kaks väga noorukest poissi ja kaks täiskasvanud meest. Catherine ütles, et nad ei ole keenialased. Catherine oskab lisaks inglise keelele nii araabia, suahiili kui ka maasai keelt (maasai rahva kohalikku keelt) ja ta ei saanud aru, mida mehed omavahel räägivad. See võis muidugi olla mõni muu kuuekümnest kohalikust Keenias kõneldavast keelest, aga see ei olnud bantu ega mõni Niiluse-Sahara keeltest. Catherine arvas, et võib-olla on tegu afroaasia keelte hulgast somaali keele või siis mõne ida-kušiidi rühma kuuluva keelega. See pikk mees, kes minupoolse autoukse avas, kõnetas meid aeg-ajalt kehvas suahiili keeles. Muu hulgas rääkis ta, et oleme ebalojaalsed koerad, kes ongi aeglase ja piinarikka surma ära teeninud ja Suur Juht ehk Kindral otsustab meie saatuse. Mees kutsus juhti Kiongozi Ujumla, kuid see võis olla ka lihtsalt juhti tähistav sõna tema keeles. Kes see suur juht on või kust teda leida võib, jutust ei selgunud.

      Siis jäid mõlemad mehed meie ees seisma. Pikem mees ütles midagi meie taga seisvatele poisikestele, mehe hääl oli väsinud ja vihane, ta vehkis käte ja relvaga.

      Üks poistest kadus pimedusse.

      Pikem mees viipas relvaga meie poole.

      „Kaa! Chini! Kaa chini …”

      „Ta käsib meil istuda,” ütles Catherine ja vajus maha.

      Istusin ta kõrvale. Tundsin kätel mingeid putukaid, aga ei teinud katset neist lahti saada. Heitsin lihtsalt pikali, sipelgad ronisid mulle kõrva. Sain kõva hoobi selga.

      „Kaa!”

      Ajasin end vaevaliselt istukile. Naistel lubati pikali olla, meestel ilmselgelt mitte.

      Ma ei tea, kui kaua ma seal niiviisi istusin. Külm imbus mu higist niiskete riiete alla ja muutis need jääkülmaks raudrüüks, peagi plagistasin hambaid. Ilmselt ma siiski ka magasin veidi, sest äkitselt oli poisike relvaga tagasi ja pikem mees karjus, et end püsti ajaksime (seda polnud tarvis suahiili keelest ümber tõlkida, liigutused relvaga kõnelesid kristallselget keelt).

      Hakkasime tuldud teed tagasi kõmpima, või siis ka mitte, ma ei tea, aga ühel hetkel sai Catherine’il jaks otsa. Ta vajus mu käte vahele, mina kukkusin maha ja tema mulle peale.

      Pikk mees lõi Catherine’i haige jala pihta ja tiris teda juustest, kuni naine jälle püsti seisis.

      „Tembea!”

      Rumeenlane, esitlusel ei saanud ma ta nimest sotti ja unustasin paberitest järele vaadata, kuidas teda kutsuti, sööstis teisele poole Catherine’i. Minu meelest oli mehe käitumine veidi pealetükkiv, niiviisi Catherine’ist lihtsalt kinni haarata, aga ma ei saanud oma asendist protesteerida.

      Ma ei tea, kas inimene suudab meelemärkuseta kõndida, aga ülejäänud öö jooksul olin vaheldumisi teadvusel ja teadvuseta.

      Ilmakaares, mida ma hiljem tuvastada ei suutnud, kumas nõrgalt koit, kui meie ees äkki kõrgus kuivadest põõsastest ja kuluheinast sein.

      „Manyatta,” sosistas Catherine.

      „See on täiesti vastuvõetamatu!” üürgas prantslane. „Ma nõuan, et meile antaks vett ja toitu!”

      Pikk mees astus Sèbastien Magurie’ ette ja tõstis relva.

      2. PÄEV

      NELJAPÄEV, 24. NOVEMBER

      KALLE TAHTIS HOMMIKUTI alati O’boy kakaod juua. Annikale see väga ei meeldinud, magus jook tõstis poisi veresuhkru taset ja muutis ta esmalt väga elavaks ning seejärel virilaks ja vihaseks. Nad olid kokku leppinud, et poiss saab O’boyd ainult siis, kui ta samal ajal sööb peekonit ja munaputru, see tähendab madala glükeemilise indeksiga rasva ja valke. Ellen armastas vaarikaid ja paksu Kreeka jogurtit Kreeka pähklitega, nii et temaga ei olnud hommikusöögi ajal vaja läbirääkimisi pidada.

      „Läheks pühapäeval hokit vaatama?” küsis Kalle. „Kohalik mäng, Djurgårdeni meeskond spordiklubi vastu.”

      „Ma ei teagi, kuidas see sobiks,” vastas Annika. „Need kohalikud mängud on tavaliselt nii vägivaldsed. Black Army, spordiklubi fännid, loobivad jääle paukpadruneid ja Djurgårdeni JHK fännid Järnkaminerna lasevad signaalrakette vastu. Ei, aitäh!”

      Elleni silmad läksid pärani ja jogurtilusikas peatus poolel teel suhu.

      „Aga miks nad nii teevad?”

      „Nad on ju fännid,” selgitas Kalle. „Nad armastavad oma meeskonda.”

      Annika heitis Kallele üllatunud pilgu.

      „Armastavad?” küsis ta. „Kas niimoodi armastatakse ühte meeskonda? Et loobid mängijate pihta ilutulestikurakette?“

      Kalle kehitas õlgu.

      „Mul on fännidest kahju,” ütles Annika. „Kui igav elu neil peab olema! Mõelda vaid, et nad koolis, tööl, teiste inimeste seas ega poliitikas endale huvitavamat tegevust pole leidnud! Selle asemel harrastavad nad hokimeeskonna armastamist. Nii kurb.”

      Kalle kühveldas viimased munaraasud suhu ja tühjendas kakaotassi.

      „Mina olen igal juhul Djurgårdeni poolt,” teatas poiss.

      „Ja mina hoian Hälleforsnäsile pöialt,” lausus Annika.

      „Mina ka!” ütles Ellen.

      Kogu hommiku ei pärinud lapsed isa järele. Nüüd tundus tarbetu teda mainida ja mida ta peakski ütlema?

      Lapsed pesid hambad ja panid end riidesse ilma, et ta oleks pidanud kõrval tänitama.

      Ometi kord said nad kodust õigel ajal liikuma.

      Ilm oli taas leebemaks muutunud. Taevas oli pilves ja ilmetu. Haises niiskuse ja heitgaaside järele. Lumi tänavatel nägi juba välja nagu pruunsüsi.

      Laste kool, American International Primary School of Stockholm, asus ajalehetoimetuse tee peal Kungsholmeni gümnaasiumi taga. Annika saatis lapsed sepistatud raudväravani, kallistas kiirustamisi Ellenit ja vaatas, kuidas mõlemad tugevast tammepuust välisukse taha kadusid. Ta seisis veidi ja tundis, kuidas lapsed ja vanemad temast mööda väravast sisse ja välja voorisid, poisid ja tüdrukud, emad ja isad, üksikult ja hulgakesi. Eks seal oli ka kõva käega tegelasi ja ärritunud hääli, aga eelkõige oli seal armastust, leplikkust ja kannatlikkust, uhkust ja otsatut heasoovlikkust.

      Ta seisis seal, kuni inimesi enam ei voorinud ja varbad hakkasid külmetama.

      Kõigele vaatamata oli see hea kool, kuigi suurem osa õppetööst toimus inglise keeles.

      Annika ei kavatsenud lapsi üldse sellesse kooli panna. Thomas käis peale, et lapsed peaksid Rootsis inglise keeles edasi õppima, Annika oli selles sügavalt kahelnud. Lapsed on rootslased ja elavad Rootsis, milleks asja keeruliseks ajada?

      Ta peaaegu kuulis mehe häält tänavalt vastu kajamas.

      „Kes ajab asja keeruliseks? Rootsi keelt õpivad nad ju emakeeletundides. Mõtle, milliseid võimalusi pakub täielik kakskeelsus! Las neil olla see eelis alles!”

      Annika andis järele, aga mõte laste fantastilisest rahvusvahelistamisest talle suuremat ei meeldinud (õieti polnud ta sellest üldse huvitatud), pigem tahtis ta, et nad käiksid tavalises tervislikku toitu pakkuvas Rootsi riigikoolis. Väikesed ärahellitatud koletistest klassikaaslased elasid oma otsatut üleolekuvajadust iga hinna eest Kalle-suguste vaiksemate peal välja ja just Kalle kannatas nende tõttu.

      Raskelt nagu