Vabaduse hind. Liza Marklund

muutus lumesadu tihedamaks ja ilmateenistus andis välja teise klassi hoiatuse: „Oht üldsusele, võimalikud suured materiaalsed kahjustused ja võimalikud häired olulisemate ühiskondlike teenuste pakkumisel.”

      Tund aega tagasi tuisk äkki lõppes.

      Kogu öö surnukeha seal olla ei saanud, muidu kataks lumi ka jalga.

      Ta sattus sinna hommikutundidel, mõtles Annika. Mida teeb kõrgekontsalistes saabastes üksik naisterahvas lumetormiga kell kaheksa hommikul lasteaia taga jalgteel?

      Annika keeras paremale, tänava poole.

      Selmedalsvägenil oli kõrvuti lausa kaks lasteaeda, üks munitsipaal- ja teine eralasteaed. Kolm pöörlevate vilkuritega patrullautot paiskasid hoonete ees heitgaasidest õhku pilvekardina, mis ronimispuude ja liumägede vahele hajus. Nii kaua kui vilkurid töötasid, pidid automootorid tühikäigul mürisema, et akud tühjaks ei saaks. Enam kui korra oli otsustav operatiivsõit ära jäänud sellepärast, et politseiautod ei käivitunud.

      Eralasteaia juurde jõudsid suurte silmade ja mureliku sammuga isa ja kaks ema – kas midagi on juhtunud? Ega ometi meie lasteaias? Ega ometi meie lastega, muidu oleks keegi ju helistanud?

      Annika sättis end politseiauto taha lapsevanemaid ootama. Saabunud isa võttis juhtimise enda kätte ja läks nooremkonstaabli juurde, kes pidi külma käes ajakirjanikke ja uudishimulikke eemal hoidma.

      Metsast leiti arvatavasti surnud inimene … Ei, mitte lasteaia hoovist, vaid ülalt metsast … Ei usu, et mõni laps surnukeha näha jõudis … Ei, surma põhjus pole hetkel veel teada ja miski ei tõenda veel, et surmajuhtumil oleks seos lasteaiaga …

      Lapsevanemad ohkasid ja ruttasid oma poole, ilmselgelt kergendust tundes, et surm ka seekord kurbust ja muret kellelegi teisele tõi.

      Annika läks nooremkonstaabli juurde.

      „Bengtzon,” tutvustas ta end, „Õhtulehest. Millises lasteaias lahkunu lapsed käisid?”

      Nooremkonstaabel kõõritas munitsipaallasteaia poole.

      „Laps,” ütles ta, „üks laps. Nii palju kui mina aru sain, oli sel naisel ainult üks laps. Poiss.”

      Annika järgis mehe pilku. Ukse kõrvalt aknalt paistis punasest papist täheke. Aknaruutudele olid kleebitud ka valgest paberist lumehelbed.

      „Kas töökoht hakkas teda taga otsima või mismoodi? Ta ei tulnud hommikul tööle?”

      Mees raputas pead.

      „Naaber,” lausus ta ja astus sammu tahapoole. „Aga seda peate te küsima kõnekeskusest või hoopis politsei väliteenistuse ohvitserilt. Mina ei tea tegelikult midagi.”

      Sügaval Annika vahelihases hakkas tukslema ebamugavustunne, mõelda vaid, et ta selliste asjadega ikka veel harjunud ei ole.

      Pisikese jalanumbri ja kõrgete kontsadega noor ema jätab lapse lasteaeda ning sureb lumetormis jalgrajal teel koju.

      Annika märkas, et külmetab, nii et vabiseb. Aknal kiikus tasakesi papist täheke. Selmedalsvägenil möödus jalgrattal mees.

      Annika sobras kotis asjade vahel, kuni leidis mobiili, tegi lasteaiast pildi, noogutas põgusalt nooremkonstaablile ja astus lehetoimetuse auto juurde.

      Pärast lumesadu oli temperatuur märgatavalt langenud. Annika hingeõhk auto tuuleklaasil külmus jääks, enne teeleasumist tuli mitu minutit oodata, kuni jääsulatusvahend toimima hakkab. Annika sidus paelad lahti, tõmbas saapad jalast ning hõõrus vasaku jala varbaid energiliselt, et veri käima saada.

      Ellen ja Kalle tulevad päevakeskusest nüüd ise koju, see lause kõlas uhkemini, kui asi tegelikult väärt oli. Laste päevakeskus asus teisel pool Hantverkargatanit ja see oli ka üks põhjus, miks nad uut eluaset otsida ei viitsinud, kuigi nende kolmetoaline üürikas oli selgelt liiga kitsas.

      Ummik liikus veidi edasi, Annika laskis siduri lahti ja auto libises lumehangede vahel mõne meetri jagu ettepoole.

      Isegi Essingeleden oli lahti ajamata. Huvitav, kas asi on muutuvas kliimas või on lumehanged maanteel hoopis linna uue parempoolse poliitika tulemus?

      Naine ohkas ja võttis isikliku mobiiltelefoni, vajutas viimati valitud numbrile ja kuulatas tormi ja satelliitide raginat. Kõne ühendati ainsagi kuuldava signaalita.

      „Hello, you have reached Thomas Samuelsson at the Department of Justice …”

      Ärritunult ja veidi häbi tundes vajutas naine kõne kinni. Abikaasa polnud kõnedele vastanud juba üle-eelmisest õhtust peale. Iga kord, kui ta üritas mehele helistada, sattus ta sellele ülespuhutud automaatvastusele, mida mees jonnakalt inglise keeles hoidis, kuigi Washingtonist olid nad tagasi varsti juba ligi neli kuud. Ja siis veel see selgelt välja hääldatud ja venitatud hooletusega visatud „Department of Justice”, jestas küll …

      Koti põhjas hakkas helisema teine mobiil, Õhtulehe oma. Naine otsis telefoni kiirustamata välja, sest liiklus seisis endiselt.

      „Mille pagana kohta sa pilte saatsid?”

      Ajalehe uudisteosakonna juhataja Patrik Nilsson oli ilmselt jalgrajalt tehtud fotod kätte saanud.

      „Surnud noor ema. Viis poja hommikul lasteaeda ja suri koduteel, pole veel selge, kuidas. Ma vean kümneka peale kihla, et naisel on lahutus pooleli ja lapse isa koksas ta maha.”

      „Näeb välja nagu mahalangenud puu. Kuidas Ingvariga läks?”

      Ingvariga?

      „Kamprad, sealt Elmtaryd Agunnarydist?”

      Naine pidi mälusopis sobrama, enne kui meenus tööots, kuhu ta tegelikult saadeti.

      „Sellest ei saanud asja,” lausus ta.

      „Oled kindel?”

      Patrik oli endale pähe võtnud, et Kungens Kurvas asuva maailma suurima IKEA kaubamaja katus hakkab kogunenud lumemassi tõttu sisse langema. Vaieldamatult oleks sellest saanud hea loo, kui see oleks tõsi olnud. Aga kaubanduskeskuse infoleti töötajad nägid välja nagu elavad küsimärgid, kui Annika uuris, kas neil on probleeme sisselangeva katusega. Ta väitis, et ajaleht sai vastava vihje üldsuselt, mis oli ju vale. „Vihje” ilmus välja enne lõunat toimetuse kella üheteistkümnesel koosolekul ja pärines tõenäoliselt Patrik Nilssoni ajusagarate vahelt. Niisiis saadeti Annika kontrollima, kas tegelikkus võiks Õhtulehe vajadustega kuidagimoodi sobituda, ja vähemasti selle ülesande puhul oli ta läbi kukkunud. Infoleti töötajad helistasid kaubandusketi mingi peakontori tehnikadirektorile, kes kinnitas telefonis, et katus kannatab kuni 22 meetri paksust lumekihti.

      „Ei mingeid katkiseid katuseid,” ütles Annika lakooniliselt.

      „No kurat, aga kas sa katusel ikka käisid ja ise järele vaatasid?”

      „Ja-jah,” valetas Annika.

      „Ja pragusid ka ei olnud?“

      „Nix.”

      Äkki läksid autod liikvele. Annika lükkas käigu sisse, libises lumelobjakasse ja liikus edasi kümme kilomeetrit tunnis.

      „Mis me selle surnud emaga teeme?” küsis ta.

      „Kellega? Mahalangenud puuga?”

      „Politsei juba enam-vähem teab, kellega tegu on, naaber helistas päeval ja ütles, et ta on kadunud, aga ei usu, et politsei nime juba täna õhtul avalikustab.”

      „Tema oligi lasteaia taga metsas?” küsis Patrik, kelle häälde oli siginenud huvi. „Kas mõni laps leidis ta?”

      „Ei,” vastas Annika ja lükkas sisse teise käigu, „mingi suusataja.”

      „Oled kindel? Äkki sõitis mõni laps roolikelguga talle otsa? Äkki lendas laiba käsi üles ja jäi kelgu jalase taha kinni?”

      „Ummik hakkas liikuma,” lausus Annika. „Ma olen veerand tunni pärast toimetuses.”

      Ta jättis auto toimetusehoone parkimismajja ja läks trepist alla kanalisatsioonisõlme juurde.