Täielik skandaal II osa. Penny Vincenzi

tahtis Joel Debbiest rohkem teada. Ta kummardus Debbie kohale, naeratas talle ja küsis: „Niiii… Mis siis viga on? Täna?”

      Debbie poleks pidanud ka seda talle ütlema, ta poleks pidanud olema nii rahulik, nii õnnelikult hooletu.

      „Oh, see on kõik nii tobe,” ütles ta. „Ma ei taha sellesse süveneda. Aga… me läksime Richardiga juba mitme nädala eest tülli – tema uue töö pärast, ta sai Šotimaalt pakkumise.”

      „Ja las ma arvan – te ei taha Šotimaale minna?”

      „Noh, eriti ei taha jah. Õnnetuseks ütlesin ma selle välja ka. Ja siis nägi ta ühel päeval, kuidas ma väljusin hotellist koos Simoniga…”

      „Simoniga?”

      „Jah.”

      „Mis hotellist?”

      „Royal Gardenist. Ja… ja Richard arvas, et meil on romaan. See on lihtsalt naeruväärne!”

      „Kas on?”

      „Loomulikult on.”

      „Teate mis,” ütles Joel, „kui mina näeksin teid koos Simon Beaumontiga väljumas Royal Gardeni hotellist, arvaksin mina ka, et teil on romaan.”

      „Aga miks?”

      „Te ei saa ju nii rumal olla.”

      „Aga ta on minust kohutavalt palju vanem, talle meeldivad hobused, ta sõidab Range Roveriga ja…”

      „Armas jumal küll,” ohkas Joel ja hakkas naerma. „Kui teil pole muud enda kaitseks öelda, siis hakkab mul teie abikaasast tõesti väga kahju.”

      „Aga miks?”

      „Debbie, Simon Beaumont on äärmiselt võluv ja suurepärase välimusega, peale selle veel libe suller ja…”

      „Seda ta ei ole,” vaidles Debbie ägedalt vastu.

      „Teie abikaasa meelest on. Ja ta on edukas…”

      „Enam ei ole.”

      „No olgu, enam ei ole. Aga ikkagi haavab see kõik teie abikaasat.”

      „Aga see oli päise päeva ajal ja me võtsime ainult koos napsi.”

      „Kas teate, et pooled abielurikkumistest pannakse toime lõunaajal? Hotellides. See on ju tavaliselt päise päeva ajal, peab märkima. Oh heldeke küll. Vaene vana Richard. Te olete nii ilus, seksikas, vaimukas ja tore – muidugi on vaene mees armukade. Iga mehe peale, kes teie lähedusse satub. Te peate sellest aru saama. Seal oli pealegi tegemist eriti uhke eksemplariga. Ma pean silmas meest, mitte hotelli. Ärge kiusake oma vaest abikaasat.”

      Debbie tundis ennast korraga väga imelikult. Imelikult ja häiritult. Aga kõige rohkem oli ta pahane.

      „Joel, mul on tunne, et te ei mõista sugugi,” ütles ta, püüdes rahulikuks jääda. „Ja see ei puutu tegelikult üldse teisse. Nii palju kui mina aru saan. Teate, hakkame parem minema, aeg kisub juba hiliseks ja…”

      „See puutub minusse küll,” katkestas teda Joel. „Sest ühel hetkel te ju olite nõus mulle sellest rääkima. Sest te nutsite täna, seega olete ilmselt endast väljas. Ja te meeldite mulle nii palju, et ma hoolin sellest. Sest ma arvan, et olete olnud üsna tobe. Tegelikult.”

      „Jääge õige vait, eks. Ma ei taha, et te mind siin manitsete, seda on juba küllalt tehtud. Kõik muudkui õpetavad…”

      „Noh, see mind ei üllata,” ütles Joel, „tegelikult. Kui te olete nii… nii juhm.”

      „Ma ei ole juhm!”

      „Olete küll. Vastupandamatult, seksikalt, vaimustavalt juhm.”

      Debbie vahtis Joeli vihaselt, Joel vaatas omakorda Debbiet, mehe tumedad silmad särasid lõbusalt. „Te olete nii… nii…” alustas Debbie.

      „Mida? Mis ma olen?”

      „Ebaviisakas,” lõpetas Debbie. „Ikka kohe väga ebaviisakas. Ma ei tea, mida ma siin teen. Miks ma teiega üldse välja tulin.”

      Joel hakkas naerma, siis sirutas käe ja võttis Debbiel käest kinni.

      Debbie püüdis kätt vabaks tõmmata. „Jätke järele.”

      Joel ei lasknud lahti ja naeris ikka edasi, siis korraga ütles ta tõsisemalt: „Ma ütlen teile, mida te siin teete ja miks te minuga välja tulite. Sest te lihtsalt tahtsite. Tahtsite minuga olla, nii nagu mina tahan olla teiega. Te ei tahtnud seda võib-olla sama palju kui mina, aga ma arvan, et te teadsite täpselt, mida te teete – pagan võtku, Debbie, ärge jõllitage mind niimoodi.”

      „Mis ma siis teie meelest peaksin tegema?” küsis ta raevukalt. „Teile jumaldavalt naeratama või?”

      „Võiksite proovida küll,” arvas Joel, kummardus ettepoole ja suudles Debbiet. Otse suule. Päris tugevasti.

      Debbie istus ja tahtis teda ära tõugata, talle virutada, vihaselt mööda teed minema marssida ja taksosse istuda – aga ei suutnud. Sest mehe suu, mis tema suul oli, mehe keel, mis tema oma otsis, avaldasid talle erakordset mõju. Debbie tundis seda suud, tundis seda terves oma peas, mis korraga tuikama hakkas. Ja oma rindades – kuidas oli võimalik, et suudlus, suule antud suudlus, jõuab sulle rindadesse, aga jõudis, ja rinnad hakkasid meeletult igatsema puudutusi, hellitusi, suudlusi, ja Debbie suutis vaevu jätta oma käsi välja sirutamata ja mitte suunata mehe kätt oma rinnale. Siis liikus tunne edasi, allapoole, veel allapoole, kuhugi kõhu kanti või koguni, oh issand, jah, koguni sinna, ja Debbie tundis, kuidas ta muutub meeldivalt pehmeks ja niiskeks, naudingunooled liikusid ikka edasi otsekui teravad läbitungivad kiud, otse läbi tema, surudes, haarates, lõhestades teda oma teel, kuni nad olid ta täielikult endasse haaranud ja Debbie ei suutnud mõelda muust kui sellest, kui ruttu ta saaks neile vastata, ning kui Joel küsis: „Kas lähme siis minu poole?”, oli mõeldamatu vastata midagi muud kui: „Jah.” See oli lihtsalt täiesti, vaimustavalt ja ühemõtteliselt mõeldamatu.

      Kolmekümne kolmas peatükk

      Juuli – august 1990

      Annabel tõepoolest ei tahtnud veel kellelegi rääkida, ta tahtis seda saladuses hoida, varjul kõigi pilkude ja arvamuste eest, ta ei tahtnud, et seda arutataks ja selle kohta arvamust avaldataks, ei tahtnud, et teda hoiatataks, öeldaks, et see käis liiga kiiresti või et seda on liiga palju, ta ei tahtnud isegi, et teda õnnitletaks. See ei puutunud kellessegi teisesse, kui järgmine samm oli alles nii kaugel tulevikus, see oli tema aare, mis pidi olema peidus ja ainult tema silmadele vaadata, tema õnne allikas, mis tuli välja võtta ainult siis, kui tal seda tarvis oli.

      Ta ei öelnud vanematele midagi, ainult seda, et tal oli tore olnud, et Jamie pere oli suurepärane (ainult emaga võis keeruline olla), et Boston oli talle väga meeldinud ja Codi neemest oli ta lausa vaimustuses, et ta ei suuda õieti uskuda, et see on nüüd möödas.

      Kahe päeva pärast ei suutnud Annabel seda enam taluda. Jamie oli talle helistanud.

      „Palun luba, et ma ütlen oma perele. Sinu lahkumisest saadik nad ainult sinust räägivadki, ikka kui väga sa neile meeldid ja kui õige sa minu jaoks oled.”

      Annabel kõhkles, aga ütles siis: „Hea küll, aga mitte enne, kui ma olen enda omadele öelnud. Saadan sulle faksi, kui see tehtud on.”

      Annabeli vanemad olid aias klaasikest võtmas, Annabel läks välja nende juurde. Tal oli sõrmus sõrmes ja ta hoidis käsi taskus.

      „Tere. Kas võib teie juurde istuda?”

      „Muidugi. Mis rumal küsimus.”

      Annabel istus ja võttis klaasi veini. „Aitäh. Kuidas läheb, isa?”

      „Oh, tead küll. Kenasti. Palju inimesi kutsub mind lõunale.”

      „Tore. Sa oled siis uuesti tööl enne, kui arugi saad.”

      „Võib-olla.” Ta naeratas tütrele oma tavalist enesekindlat naeratust. See rahustas Annabeli. Hoolimata täielikust usust isasse oli