Täielik skandaal II osa. Penny Vincenzi

ühena nende seast, kui nad istusid pika laua taga ühes lõpmatutest kohalikest mereannirestoranidest, naersid ja nokkisid üksteist, väsinud värskest õhust ja päikesest, Annabel oli Bifi ja Jamie vahel, Philip teisel pool lauda nende vastas.

      „Me hakkame sinust puudust tundma, Annabel. Kahju, et sa kauemaks ei saa jääda.”

      „Jääksin hea meelega,” ütles Annabel ja ta tõesti soovis seda kõigest südamest.

      Ta pidi lahkuma keskpäeval, jõudma Bostonis õhtusele lennukile ja viimane õhtu koos Jamiega oli armsalt kurb. Nad armatsesid üsna vaikselt ja õrnalt, kehad olid nüüd teineteisega tuttavad, ja lebasid seejärel teineteise käte vahel ning viimane, mida Annabel enne unne vajumist kuulis, oli Jamie lause: „Mis moodi ma küll ülejäänud suve ilma sinuta hakkama saan?”

      Annabelile meenus, kuidas ta mõtles, et Jamiel on lihtsam, teda lohutavad lahedad valged rannad ja särav taevas, aga ta oli liiga unine, et seda ütlema hakata, ta magas ilma unenägudeta ning leidis ärgates, et Jamie istub ja vaatab teda.

      „Sa oled nii kaunis,” ütles Jamie, „nii armas. Ma hakkan sinust väga puudust tundma. Vaata, mis värvi sa oled, nagu hele mesi,” ja Jamie võttis kätte Annabeli pika päikesetriibulise juukseloki ja suudles seda, suudles siis tüdruku käsi, rindu, lamedat pruuni kõhtu. Annabel tundis peaaegu et leina. Jamiest oli saanud tema osa, osa temast enesest.

      „Oh, Jamie,” ohkas ta, „ma lihtsalt ei talu seda, ma ei suuda ilma sinuta, sellest on jube isegi mõelda. Me olime nii õnnelikud ja saame nüüd nii õnnetuks.” Ja Annabel vaatas ette päevadele, nädalatele, kuudele ilma Jamieta, ilma tema käehoidmise ja suudlusteta, temaga armatsemise, rääkimise ja naermiseta, vaatas, kuidas ta on üksi ja üksildane ja kõik tundus nii mõttetu.

      „Lähme jalutama,” pani Jamie ette. Nad panid riidesse ja kõndisid läbi aia randa. Oli väga vara – „Kell on alles kuus,” märkis Annabel üllatunult ja vaatas üle vee kaugusse, sinna, mis oli igas mõttes hoopis teine koht, sinna, kuhu ta pidi minema, kus ta hakkab olema nii väga üksildane, ning ta hakkas nutma.

      Siis Jamie ütleski, et tahab temalt midagi küsida.

      Ta oli isegi sõrmuse ostnud, teemantsõrmuse Shreve Crump & Low juurest, ütles ta, ja andiski Annabelile karbikese, Annabel istus ja vaatas üksisilmi sõrmust oma sõrmes, õiges sõrmes, ning naeris ja nuttis korraga.

      „Ma ei suuda seda uskuda,” ütles Annabel, „ma ei suuda uskuda, et olen sinuga kihlatud, et sa tahad minuga abielluda.”

      „Loomulikult peame natuke aega ootama,” arvas Jamie. „Sa oled väga noor, su vanemad ei tunnegi mind, mina alles lõpetasin ülikooli. Läheb vähemalt aasta, võib-olla kaks, aga ma tahtsin, et see asi oleks kindel. Ma tahtsin teada, et sa kuulud mulle, et sa oled tõesti-tõesti minu oma.”

      „Ma olen tõesti-tõesti sinu oma,” kinnitas Annabel ja suudles Jamiet. „Sa võid selles täiesti kindel olla.”

      Ja siis hakkasid Annabelile pähe tulema igasugused mõtted. „Jamie,” ütles ta ja tundis korraga kummalist hirmu, „kas sa oma vanematele rääkisid?”

      „Veel mitte,” vastas Jamie, „tahtsin kõigepealt kindel olla, et sa seda tahad. Aga neil on kindlasti hea meel, nad armastavad sind, nad kõik armastavad sind ja…”

      „Kas sa võiksid neile mitte rääkida? Las see olla meie saladus – lihtsalt esialgu? Ma tahan täna siit ära minna nii, et ainult meie kahekesi teame. See oleks mulle abiks, aitaks mind väga. Ma ei taha täna mingit sekeldamist ja tähistamist, seda oleks liiga palju, see oleks liiga raske. See on meie päev, täiesti meie oma, see ei ole enam nii kurb, sest on meie väga eriline päev. Las jäädagi nii, eks?”

      Jamie oli ilmselgelt pettunud. „Ma tahtsin, et me räägiksime neile koos,” ütles ta.

      „Aga… kas sa oled ikka kindel, et neil on hea meel? Kas nad ei arva, et me oleme liiga noored ja nii edasi?”

      „Ei, ei,” rahustas Jamie, „meie peres on kombeks noorelt abielluda. Bif oli kõigest kakskümmend kaks, kui nad Danaga kihlusid, ja Kathleen ainult kakskümmend. Isa oli kakskümmend kaks, kui ta emaga abiellus. Ema oli siis kakskümmend. Nii et nende meelest on kõik täiesti korras. Sellepärast ei muretse ma sugugi.”

      Annabel mõtles hetke Cartwrightide peretraditsiooni kohusetundlikust järgimisest ja sellest, et tema sobib sinna kenasti, ning ütles siis: „Võib-olla räägimegi neile koos, aga üks teine kord, ühel teisel päeval. Palun, Jamie. See on ainult meie asi, eks? Ainult meie?”

      „Ei, päriselt ei ole,” ütles Jamie. „See on meie perede asi ka. Kindlasti.”

      „Jah, aga meie armastame teineteist, meie kavatseme abielluda. Issand, ma kohe ei usu seda. Sina ja mina – abiellume. Kui täiskasvanulik.”

      „Üsna täiskasvanulik jah,” nõustus Jamie ja naeris. „Mu armas Annabel. Sa oled lihtsalt täiuslik. Täiuslik proua James Cartwright.”

      Ühe sekundi, õieti sekundi murdosa jooksul tundis Annabel – mida? Hirmu. Ei, mitte hirmu, vaid ärevust. Mitte sellepärast, et temast saab Annabel Cartwright, vaid mõttest, et temast saab proua James Cartwright. Ja et ta peab olema täiuslik proua Cartwright nagu Frances, nagu Dana, nagu nad kõik. Ja see võib osutuda… raskeks.

      Siis see tunne kadus – sama kiiresti kui oli tekkinudki.

      Flora ja Richard lõpetasid just õhtusööki, kui telefon helises.

      „Ega sul midagi selle vastu ei ole, kullake, kui ma vastu võtan? Ma vist tean, kes helistab.”

      „Muidugi mitte.”

      „Ah,” kuulis Richard Florat ütlevat, „Edward. Jah, tänan, nii tore, et sa helistad. Noh, nagu ma ütlesin, kõik, mis sa saad teha… Oh. Oh, saan aru. Noh, nõuannetest oleks ka kasu. Jah, väga. See tähendab, kas ma näiteks pean maja ära müüma või… tead, mul on praegu tegemist, aga ma tulen tuleval nädalal jälle linna, ilmselt kolmapäeval. Võib-olla saame siis kokku. Võin sulle koguni tänulikkusest lõuna välja teha… mida? Hea küll, see on sinust väga lahke. Tead, ma helistan sulle nädala alguses, kui mu plaanid on juba veidi selgemad. Jah. Kena. Tänan, Edward.”

      „Noh, kas oli see, keda sa arvasid?” küsis Richard.

      „Oli tõesti. Vastik rott, tema on süüdi kõigis minu muredes.”

      „Sa ei rääkinud temaga, nagu oleks ta üks vastik rott.”

      „Jah, ma tean. Teesklesin veidi. Loodan, et saan temalt välja pressida natuke informatsiooni, millest Simonil oma kohtuasja puhul kasu oleks.”

      „Tõesti?”

      „See mees on Williami nõbu. Kui ta minu sugulane oleks, ütleksin temast lahti. Hirmus inimene. Libe ennasttäis ussike.”

      Richard ei olnud Simonit maininudki, ta oli emale lihtsalt öelnud, et Debbie on terve nädala tööl ja oleks tohutult suureks abiks, kui lapsed saavad kaks päeva varem tema juurde tulla. Aga nüüd…

      „Sa tunned vist Simon Beaumonti päris hästi,” ütles ta.

      „Üsna hästi. Ma olen temasse väga kiindunud. Tema on kogu selle asja tugipunkt olnud ja mitte ainult mulle. Tundub, et teda ei murra miski, kuigi ta lasti nüüd Graburnist ja Frenchist lahti – see on see pank, kus ta töötas. Väga karm lugu. Vaene Simon. See on kuidagi seotud tema lepinguga ja panga diskrediteerimisega.”

      „Kahju,” ütles Richard. Tema hääles polnud kaastunde varjugi, isegi mitte tema enda meelest.

      Flora vaatas talle otsa. „Ma tean, et ta pole õieti selline inimene, kes sulle meeldiks. Su isale poleks ta ka eriti meeldinud. Natuke toretsev, oleks ta arvanud. Aga nagu öeldud, mina olen temasse kiindunud. Ta on paljusid inimesi aidanud. Andis sellele vaesele Catherine Morganile oma pangas tööd, andis nõu ühele mehele, kes tahtis ennast ära tappa, kujutad sa ette. Ja muidugi on ta Tilly isa, juba sellepärast meeldib ta mulle. Simon on väga võluv ja meeldiv kaaslane.”

      Seda, kuidas Simonile kiitust lauldi, oli rohkem, kui Richard