Täielik skandaal II osa. Penny Vincenzi

Flora,” vastas Debbie ettevaatlikult. Ta istus oma kabinetis Know How Promotionsis.

      „See ajakirjanikust noormees pole veel ühendust võtnud. Kui ta ikka tahab minuga rääkida, siis parem tehku seda täna. Kui juba lapsed siin on, siis on väga raske aega leida.”

      „Oh, hea küll. Ma helistan talle. Vabandust, Flora.”

      Debbie helistas Joelile, ta oli liiga väsinud ja jõuetu, et piinlikkust tunda, ja ütles edasi, mida Flora oli rääkinud.

      „Oh, vabandust. Jah, ma kavatsesin talle helistada. Aga… kui nüüd aus olla, Debbie, siis ma ei usu, et ma ikka saan selle loo kirjutatud. Toimetaja enam-vähem käskis mul selle peast välja visata. Aga ma helistan teie ämmale. Oleks ebaviisakas seda mitte teha. Tänan, Debbie.”

      Flora oli fantastiline intervjueeritav: ta ei lobisenud liiga palju, ei muutunud tundeliseks, lihtsalt esitas faktid, mis olid üsna dramaatilised, sest ta kaotas kõigepealt abikaasa ja siis kõik, mis tal veel oli. Joel tänas Florat ja istus siis veidi aega mõeldes ja lindistust kuulates. Ja otsustas hulljulgelt, et finantseerib oma reisi ise. Mõned lood olid liiga head, et neist ilma jääda. Siis helistas ta Debbiele tagasi.

      „Annan ainult teada, et rääkisin teie ämmaga. Ta oli lihtsalt suurepärane. Tänan väga.”

      „Ärge olge rumal. Mina ei teinud ju midagi erilist.”

      „Teie juhatasite mu temani. Ja ma mõtlesin siin: ma tean, et sellest tuleb hea lugu. Ma ikka kirjutan selle. Mul on uskumatu niidiots, see kutt seal Bahamal…”

      „Bahamal? Te lähete sinna? Ei kõla just nii, et teie toimetaja ei taha sellest kuuldagi.”

      „Tema ei maksagi minu reisi kinni – ma maksan ise.”

      „Issand. See on paras julgustükk.”

      „Ma tean. Aga tasub ennast ära.”

      „Suurepärane.”

      Debbie võttis selle kõne vastu oma kabinetis, tundes, et on täiesti läbi. Lapsed polnud talle õieti head aegagi öelnud, nad olid nii elevil oma pikemast külaskäigust Gowerisse. Richard oli teatanud, et jääb ise laupäevani sinna, ja iga kord, kui Debbie mõtles, kuidas mees Floraga temast ja Simonist räägib – no Richard ei saa ju ometi nii segi olla? –, iga kord, kui ta sellest mõtles, kartis ta, et hakkab oksele.

      Debbie tundis õudusega, et tal on nutt kurgus. Ta neelatas tugevasti.

      „No lõbutsege hästi. Pean minema. Nägemiseni, Joel.” Ta virutas telefoni käest, heitis pea kuklasse ja püüdis pisaraid alla suruda. See oli tobe!

      Telefon helises uuesti.

      „Debbie. Mina olen. Kas kõik on korras?”

      Debbie ei kavatsenudki Joelile oma muredest rääkida. Lihtsalt ei kavatsenud.

      „Jah. Jah, kõik on täiesti korras. Tänan.”

      „Siis on hästi. Minu meelest oli teie hääl kuidagi rusutud.”

      „Ei, ei, mitte sugugi. Ma ei saaks paremas tujus ollagi tegelikult,” ütles Debbie. Ainult et sõna „tegelikult” juures tema hääl väratas.

      „Aga ei ole ju korras,” märkis Joel. „Mis on, mis juhtus?”

      „Oh, ei midagi. Igatahes mitte midagi tõsist.”

      „Tore. No ma helistan nüüd Simonile ja katsun tema olukorra kohta natuke rohkem teada saada.”

      „Suurepärane. Noh…” Siis mõtles Debbie, kui ebatõenäoline on, et tema ise veel kunagi Simoniga räägib, ja see tegi ta ka kohutavalt kurvaks ning seekord hakkasidki pisarad voolama, miski ei saanud neid peatada ja miski ei saanud ka takistada, et Joel kuuleb, kuidas ta nutab.

      „No kuulge,” ütles Joel. „Midagi on halvasti. Tahate mulle sellest rääkida? Ma olen teile tänu võlgu, see on kindel. Olen pärast tööd vaba. Või peate koju minema?”

      „Ei,” vastas Debbie valjusti nina luristades, kannatused tegid ta kohutavalt ausaks. „Ma ei pea koju minema. Seal pole mitte kedagi.”

      „Tore,” ütles Joel. „Kas Criterion sobib? Umbes pool seitse?”

      „Ma tõesti ei peaks,” arvas Debbie.

      „Mina ka mitte. Nii et lähme. Nägemiseni, Debbie. Hiljem näeme.”

      Jumala pärast, miks ta seda tegi? Väga, väga rumal. Hakata sehkendama abielus naisega. Kui Simonit uskuda, siis mitte päris õnnelikult abielus naisega. Aga ega Joel ei hakkagi sehkendama, ta läheb võtab temaga koos ühe napsi…

      Debbie võttis pärastlõuna jooksul korduvalt telefoni, et nende kokkulepe tühistada, aga pani selle siis jälle käest.

      Kolmekümne esimene peatükk

      Juuli 1990

      „Nii,” ütles Jamie, „ma tahan sinult midagi küsida.”

      Nad istusid rannal Cartwrightide Codi neemel asuva maja ees. Annabel oli Codi neemest vaimustatud, talle meeldis seal kõik: pikad valged rannaribad, rohtunud luited, metsad, jõhvikarabad, kalurikülad ja kõikjal puhuv soolane tuul.

      Maja oli võluv: liivapaberiga lihvitud põrandad, valged seinad, telliskaminad ja uksaknad, mille kaudu hoovas sisse mõnusat õhku. Sisustatud oli see hubaselt, nagu Jamie väljendus, rohkesti korvtoole ja madalaid laudu, hoolikalt igapäevase ilme saanud värvitud mööblit ning maja ümbritses kolmest küljest veranda, esiküljel oli puupõrand, mis ulatus otse randa, maja juures oli ka lopsakas aed, kus puude vahel rippusid võrkkiiged.

      „Kui ma suren ja lähen taevasse, siis tahan, et see oleks just selline,” õhkas Annabel säravi silmi ringi jalutades Francesele, kes naeratas talle armuliselt ja ütles, et tal on hea meel, et Annabelile siin meeldib.

      „Muidugi ei ole see kant enam see, mis ta varem oli, kõik kohad on turiste täis ja rabad on pidevalt löögi all, mu abikaasa annab igal aastal hulga raha haljastuseks.”

      „Tead, just siia asusid Mayfloweril väljarändajad kõigepealt,” rääkis Jamie. „Noh, mitte just päris siia, rohkem põhjatipu poole, Truro lähedale. Me võime homme sinna minna, kui sa tahad.”

      „Tahan küll,” ütles Annabel.

      Siin oli hoopis teine maailm, Cartwrightid olid nüüd hoopis lihtsamad, polnud üksteise suhtes nii valvsad. Isegi Francese juuksed tundusid pisut puhkavat. Päevad möödusid lihtsa päikesepaistelise reana, iga uus päev niisama õnnelik kui eelmine. Tohutult ja rõõmsalt energilisena nõudis Annabel, et Jamie viiks teda igale poole, nad sõitsid mööda jalgrattaradu, hulkusid külades, jalutasid luidetel ja soolakutel, käisid laevaga vaalavaatlusreisil ja veetsid kaks suurepärast päeva Dana ja Bifi purjeka meeskonnas.

      „See on lendamisele lähim asi, mida on võimalik siin maailmas tunda,” hüüdis Bif Annabelile, kui nad ennast purjedest kinni hoides tagurpidi üle paadiääre painutasid, ja see tõesti ongi nii, mõtles Annabel, vaadates üles purjede, sinise taeva ja nende kohal kihutavate pilvede poole. Korraga meenus talle, et isa müüs Lizzie maha ja ta taipas, kui kohutav kaotus see on.

      Nädala lõpuks oli Annabel söönud lõpmatutes kalarestoranides nii palju mereande, et väitis ennast kalaks muutuvat, aga Jamie arvas: „Näkineid oleks kenam.”

      See juhtus lõunaajal – isegi siin kehtisid ranged Cartwrightide reeglid. Philip Cartwright grillis igal õhtul midagi, polnud mingit võimalust restorani minna, kui viimane õhtu välja arvata. Annabelil ei olnudki sellest eriti midagi, kõik oli siiski hoopis erinev Bostoni söögitoa ametlikkusest, istuti verandal pika laua taga või rannaterrassil, kui soe tuul külmemaks muutus, mindi sisse ja mängiti mänge – Scrabble’it ja triktrakki, enne kui oli lubatud üles voodisse minna. Isegi magamiskorraldus oli siin lihtsam, Frances näis Annabeli ja Jamie suhtega leppivat, nende toad paiknesid kõrvuti, ainult vannituba oli vahel.

      Pealegi oli Annabel nüüd Jamie perekonnaga harjunud. Nendega olemine oli otsekui klubisse kuulumine, sa teadsid, et pidid nende üsna arhailisi