Täielik skandaal II osa. Penny Vincenzi

tundis ennast tõesti väsinult. Ta polnud maganud ja võimust näis võtvat tohutu tardumus. Ta pidi Morag Dunbarile helistama, midagi ütlema, kas või seda, et ta ei tule. Või tuleb üksinda. Või…

      „Ei. Ei, ma tulen hetke pärast tagasi.”

      Ta tuligi, Flora oli teinud talle tassi kakaod, mida ta armastas.

      „Palun. Panin palju suhkrut sisse. Su isa poleks seda lubanud. Ma teen viimasel ajal palju asju, mida ta poleks lubanud. See aitab.”

      „Kas sa igatsed teda nii väga?” küsis Richard.

      „Jah, muidugi.”

      „Oh, ema.” Ta vaatas emale murelikult otsa hallide silmadega, mis olid täpselt nagu isalgi. „Sa ei peaks olema nii… nii vapper. Siis me kipume unustama. Noh, mitte just unustama, aga meil läheb meelest sinu pärast muretseda.”

      „Richard, minuga on kõik korras. Sa tead, et on.”

      „Sa pole tegelikult nii vintske, eks?” küsis Richard. „Pead täiesti ise selle kohutava asjaga toime tulema. Mul on nii kahju. Tahan, et saaksin rohkem sinuga koos olla.”

      „Oh, Richard, ära ole naeruväärne. Sul on oma elu. Ja ma olen väga õnnelik, tõesti olen. Kui see vastik värk muidugi välja arvata. Aga tead mis, kas sulle sobib, ja muidugi Debbiele ka, kui ma kutsun tuleval nädalal üheks päevaks proua Connori laste järele vaatama? Ta on nendega väga järjekindel, ma luban, ja ta ju tunneb neid kõiki. Tilly on siis ka siin, ta on väga mõistlik ja äärmiselt täiskasvanulik. See kokkusaamine on mulle tõesti väga oluline.”

      „Jah, loomulikult,” nõustus Richard. „Loomulikult on. Kas sa tõesti arvad, et pead maja ära müüma?”

      „Jah, ma kardan, et siin pole kahtlustki. Mul on nii kahju, ma ikka lootsin, et ühel päeval saab see sinu omaks. Aga – häda ajab härja kaevu. Ja häda on see tõesti.”

      „Näib nii.”

      Flora mõtles, et Richardil on midagi viga, ta on kuidagi turtsakas ja tujutu. Ja kõhnemaks on ta ka jäänud.

      „Richard, kullake, kas sa tahad veel veini? Ma võin…” Telefon helises jälle. Helistas Simon.

      „Vabandust, Richard, see ei võta kaua. Kuidas läheb, Simon?”

      „Oh, mitte kuigi hästi. Hakkan aru saama, mida tähendab igavus. Ja üksildus – on raske, kui sa pole iga päev inimeste keskel.”

      „Muidugi,” nõustus Flora, „aga kõik saab korda. Te saate asjad korda. Vabandust, ma ei saa pikalt rääkida, Richard on siin, ajasime just juttu. Ma rääkisin Williami nõoga, ta on ikka Lloyd’sis ametis. Jah. Ja teate, tal jätkus häbematust soovitada mul samamoodi jätkata, ütles, et see on nagu mittevedamise periood ratsavõistlustel.”

      „Ja kuidas ta teie probleeme põhjendas?”

      „Oh, ta ütles, et ei mõista neid. Ma küsisin, kas ta pani mind samadesse sündikaatidesse kui ennast, nii nagu William palus, ja tema vastas, et jah, muidugi. Ma küsisin, kas ta on ikka samades sündikaatides edasi, aga ta hakkas keerutama, ütles, et pidi natuke raha ringi liigutama, aga üldiselt on ikka jah. Simon, ma tean, et siin midagi ei klapi. Lihtsalt ei klapi. Ta elab Chelseas, tal on paar võidusõiduhobust ja villa mingis jubedas kohas Hispaanias. Kui ta oleks tõesti minuga samades sündikaatides, siis tal küll midagi sellist ei oleks.”

      „Tütarsündikaadid,” ütles Simon, „peavad ju olema. Igavesed nadikaelad. Mis tema nimi on?”

      „Ta väidab, et Edward Trafford Smythe.”

      „Mida te sellega tahate öelda, et väidab?” küsis Simon naerdes. „Taevas küll, te mõjute nagu toonik, Flora. Ma juba tunnengi ennast paremini.”

      „Ma tahan öelda seda, et võin kihla vedada, et tema nimi on lihtsalt Smythe ja mingi onu või kellegi nimi oli Trafford. See on ju tavaline asi. Igatahes lähen ma temaga tuleval nädalal lõunat sööma. Kolmapäeval Savoys. Kas te olete siis vaba?”

      „Õnnetuseks olen iga päev vaba. Nüüd on mul siis midagi oodata.”

      „Nii… mida te tahate, et ma teeksin?” küsis Flora.

      „Ma tahan, et te oleksite täiesti vait, käituge, nagu avaldaks ta teile sügavat muljet. Ma olen seal, lõunastan juhtumisi kellegagi koos ja te võite meid tutvustada. Väga igapäevaselt. Siis palute mind enda lauda. Pärast seda ma juba vaatan, kas meil õnnestub panna teda midagi paljastavat ütlema. Tasub igatahes proovida.”

      „Tore. Väga põnev. Tunnen ennast siis nagu miss Moneypenny.”

      „Noh, ma kardan, et mina ennast just Bondina ei tunne. Nii, kes seal teiega on – kas Debbie?”

      „Ei, ei, Debbie on Londonis. Peab tööl olema. Aga Richard on siin. Läheb minu meelest pühapäeval tagasi.”

      No tore, mõtles Richard. Ema lihtsalt ütles Debbie armukesele, et tolle abikaasa on ära ja kui kauaks. Kuigi eks Simon teadis kindlasti ise ka. Ilmselt oli see Beaumonti kaval plaan Flora ees süütukest mängida. Võib-olla on Debbie koguni praegu temaga, õhutab teda tagant, ja nad naeravad koos tema üle. Richardile kerkis korraga klomp kurku, tal hakkas halb ja ta oli väga-väga kurb. Ta tõusis, pöördus teisele poole ja hakkas nõusid nõudepesumasinasse laduma. Pisarad olid ohtlikult lähedal.

      „Vabandust, Richard.” Flora oli toru hargile pannud. „Meie advokaat väidab, et peame leidma suitseva püssi, kui tahame need inimesed kohtu ette tuua, ja me Simoniga arvame, et ehk saame Trafford Smythe’i abil sellega hakkama. Oh, ja diktofoni abil muidugi ka.”

      „Diktofoni!”

      „Jah. Me arvame, et ta tegutseb tütarsündikaatides, ja püüame meelitada seda välja ütlema.”

      „Mis asjad need tütarsündikaadid veel on?”

      „Tavaliselt põhisündikaadi sees olevad väikesed iseseisvad üksused, mis on loodud lepingusõlmija sõprade ja sugulaste tarvis. Nii et nad on nime poolest ikka Bloggs Grupis või meie puhul siis Westfield Bradleys, aga kui esile kerkib mingi eriti isuäratav tehing, siis panevad nad selle tütarsündikaati. See on tõeline sigadus. Richard, kas kõik on korras?”

      „Jaa, jaa, kõik on korras.”

      „Tore. Jah, vaene vana Simon, tal on ikka väga halvasti läinud. On ju nii raske, kui sa olid sellise tähtsa koha peal nagu tema…”

      „Ehk võiksime lõpetada sellest neetud Simon Beaumontist rääkimise?” pahvatas Richard peaaegu karjudes. „Ma ei taha, ei taha…” Richardi lause jäi pooleli.

      Flora vahtis Richardile otsa. „Jah, loomulikult,” lausus ta rahulikult, „kui sa nii soovid. Vabandust.”

      Möödus paar sekundit, siis ütles Flora väga leebelt: „Kas sul on Simoniga mingi probleem?”

      „Ma… ma ei tea,” vastas Richard ja hakkas nutma. See oli kohutavalt piinlik, ta istus oma ema köögilaua ääres ja surus pea käte vahele. „Ma tõesti ei tea. Palun vabandust.”

      „Ära vabanda,” ütles Flora. „Ära ole rumal. Kas sa tahad sellest rääkida?”

      „Ei. Noh… tahan küll. Ema, sa tunned teda üsna hästi. Kas sa oled kunagi arvanud… kas sul on olnud põhjust arvata… et tema ja Debbie vahel on midagi?”

      Järgnes vaikus, mis kestis Richardi meelest päris kaua, siis ütles Flora: „Joome midagi, eks?”

*

      Oli Lucinda ettepanek saada kokku Fortnumi Soda Fountaini juures: „Ma teen teile tee välja. Hulgaliselt pärmitaignakooke ja muud. Tänuks teie nõuande eest.”

      „Pole midagi paremat kui palju pärmitaignakooke. Olen kohal.”

      Lucinda nägi Simonit tulemas, tõusis, läks mehele vastu ja embas teda.

      „Kulla Simon. Nii armas, et tulite. Kuidas teil läheb?”

      „Oh, asjaolusid arvestades mitte kõige hullemini. Teid nähes kohe hulga