Täielik skandaal II osa. Penny Vincenzi

Hea küll, millest me siis räägime?”

      „Mm… ma ei tea.” See oli kohutav, tema pea oli täiesti tühi, ta ei suutnud välja mõelda midagi, mida öelda, ta lihtsalt põrnitses oma klaasi, tundes vaheldumisi külma ja kuuma ning oli üdini õnnetu. Ta poleks mingil juhul tohtinud siia tulla, nüüd ta joob lihtsalt selle spritzeri ära, lahkub ja…

      „Vaadake ometi ette, mida paganat te teete.”

      See oli saatus – saatus, mis oli võtnud mehe kuju, kes oli juba oma tund aega baaris veetnud ja trügis nüüd neist mööda, müksates Joeli kätt, nii et Joeli õllepudeli sisu valgus Debbiele peale. Üsna igale poole, aga eriti märgatavalt rinnale.

      „Oh issand, palun väga vabandust,” pomises mees. „Issand küll. Ma lähen toon teile baarist rätiku, oodake siin…” Mees kadus.

      Joel vaatas Debbiele üsna kahetsevalt otsa, võttis siis taskurätiku ja hakkas Debbie pluusi tupsutama. „Mu on kahju. Kui kohutav.”

      „Oh, pole midagi. Ausalt. See on vana pluus.” Umbes kolm tundi vana ja täiesti rikutud.

      Mees tuli tagasi kahe puhta nõuderätiga.

      „Andke siia,” ütles Debbie ja läks tualettruumi, kus ta kasutas rohkesti külma vett, aga plekk oli ikka päris hull. Ja see hais. Noh, kõige mõistlikum oli end vabandada ja lahkuda. Ta läks tagasi baari, kus Joel üsna rusutult istus.

      „Teate, ma arvan, et kõige parem on, kui ma lähen lihtsalt koju. Ma ei saa ju siin õhtu läbi istuda ja haiseda nagu Budweiser või mis iganes see oli.”

      „Oh, hea küll.” Joel oli täiesti ilmselt õnnetu, et õhtu selliseks kujunes. Ta jõi oma klaasi tühjaks. „Ma saadan teid metroojaama.”

      Nad kõndisid õhtuses päikesepaistes või pigem bensiiniauruses hämus, mis Piccadilly Circuse kohal päeva lõpus hõljus.

      Neist möödus naerdes ja lobisedes punt tüdrukuid, käes Miss Selfridge’i kotid, Joel vaatas neile järele. Debbie tundis ärritust ja vajus veel suuremasse masendusse – tüdrukud olid kõik noored, ilusad, kindlasti polnud nad vaevatud abikaasast või lastest.

      „Ostuteraapia vastu ei saa miski,” märkis Joel.

      „Nojah,” arvas Debbie.

      „Teate, mul pole poodlemise vastu midagi. Maggie – tema on minu tüdruk – väidab, et see on üks minu vähestest voorustest.”

      Hea küll, tal oli oma tüdruk. Hästi. Loomulikult oli tal oma tüdruk.

      „Ma tahan öelda seda, et millisele kutile see ei meeldiks,” jätkas Joel. „Veeta aega hulga naiste seas, eelistatult proovikabiini lähedal. Tore ju.”

      „Minu mees küll sellele nii ei vaata,” arvas Debbie. Ta mõtles, et küll nende jutuajamine on ikka mõistlikuks keeranud – Joel räägib oma tüdrukust, tema oma mehest.

      „Tegelikult,” ütles Joel ja vaatas naeratades Debbiet, „on ju neljapäev, eks? Hilisõhtune ostmine. Las ma ostan teile uue pluusi.”

      „Oi, Joel, ei.”

      „Oi, Debbie, jaa. Tulge nüüd, teil hakkab sellest parem, pole enam nii süüdlaslik tunne. Mis teie lemmikpood on? Aitan teil hea meelega valida. Ja kõõlun proovikabiini juures.”

      Korraga tundis Debbie ennast rõõmsamana. See oleks ju tore. Joel oli tore.

      „Hea küll,” nõustus ta, „olen nõus. Aga teie selle eest ei maksa.”

      „Maksan küll. Aga selle üle võime hiljem vaielda.”

*

      Nad läksid Miss Selfridge’isse, sellesse suurde, mis asus kaubamajas. Pood oli täis ilusaid seksikaid toppe, ribalisi T-särke, teksapluuse, korsettpluuse, millest ükski poleks kaugeltki sobinud tema pluusi asendama. See oli täis ka noori tüdrukuid, kelle rind tungis topi seest välja ja kelle pikad sääred olid paljad. Joelil hakkas pea kergelt ringi käima.

      „See on kena,” osutas Joel väga-väga lühikesele liibuvale õlapaelteta kleidile.

      „On küll,” nõustus Debbie, „see on lihtsalt vaimustav, aga kontorisse sellega ei lähe.”

      „No ma ei tea. Ehk tõmbab just kliente ligi. Proovige selga. No proovige ometi.”

      Debbie väljus proovikabiinist naeratades. Tal oli hämmastav naeratus – põhjuseks tema suur suu ja täiuslikud valged hambad. Ta sarnanes natuke Julia Robertsiga… Joel! Jäta järele!

      Kleit oli Debbie seljas vapustav. Ta oli väga kõhn ja kleit varjas ainult neljandikku reitest, nii et Joel nägi rohkem jalgu. Tal olid tõesti suurepärased jalad.

      „Peaksite selle võtma.”

      „Arvate?”

      „Kindlasti. Pöörake ennast. Keerutage ringi.”

      Debbie keerutas naerdes ja siis see juhtuski: kleit, mis eeldas kandjalt suuremat rinda, kui temal oli, libises alla ja hetke – võib-olla viis hetke – vaatas Joel ainiti Debbie rindu. Mis olid, hea küll, väikesed, aga absoluutselt täiuslikud: pringid, tumedate nibudega… Joelile polnud kunagi suured rinnad meeldinud. Noh, mitte nii väga, kui talle väikesed meeldisid. Ta neelatas ja tundis erutust, väga tugevat erutust, see ähvardas lausa piinlikuks muutuda ja ta püüdis pilku lahti rebida. Siis tõmbas Debbie kleidi üles, nende pilgud kohtusid, pooleldi ehmunult, pooleldi lõbustatult ja – midagi oli veel, aga mis? midagi lihalikku – ning Debbie kadus proovikabiini. Uuesti välja ilmudes oli tal seljas valge puuvillane pluus, pisut suur, selline, nagu printsess Diana oli möödunud aastal kandnud ja kuulsaks teinud fotol koos printsidega.

      „Ma arvan, et see on veidi sobivam,” ütles ta.

      „Noh, see on suurepärane,” nentis Joel, „aga ma arvan siiski, et te peaksite selle kleidi ostma.”

      „Aga ma ei osta,” väitis Debbie kindlalt. „See ei ole sobiv kleit – emale.”

      „Debbie, te ei näegi välja nagu ema.”

      „Ma olen ema. Ma ei häbene seda.”

      „Ma tean, et ei häbene. Aga emad on nii mammalikud. Teie olete… noh, nagu väga seksikas tütarlaps. Peaksite seda kleiti kandma. Ostke see ära.”

      „Joel, ma ei osta seda.”

      „Hea küll. Andke see pluus siia. Mina maksan.”

      „Ei maksa.”

      „Maksan küll. Ma tõesti tahan seda teha. Kas jätate selle selga?”

      „Jätan küll. Et saaks sellest õllehaisust lahti.”

      „See polnud tavaline õlu,” teatas Joel. „Mul on ikka oma uhkus ka. See oli Michelob.”

      „Kas see on moeõlu?”

      „Vägagi. Küsige oma abikaasalt.”

      „Ta ei tunneks moeõlut ka siis ära, kui see… kui see talle kaela kallataks,” lõpetas Debbie lause ja lisas siis: „Ma ei öelnud seda.”

      „Ütlesite küll. Vabandust.”

      Debbiel oli nüüd õnnelik ja kerge tunne, osturetke tekitatud intiimsus.

      „Tulge,” kutsus Joe, „ostame piknikueine ja lähme parki.”

      Joel nägi, et Debbie võitleb, ta teadis, et poleks pidanud naist kutsuma, ja peaaegu lootis, et Debbie keeldub.

      Ei keeldunud, Debbie hoopis naeratas Joelile laialt. „Hea küll,” ütles ta.

      Nii läksid nad Selfridge’isse tagasi, ostsid pika saia, pasteeti, maasikaid ja pudeli valget veini ning sõitsid taksoga Regent’s Parki. Kui nad tiigi lähedusse murule istusid, Joel veinipudeli lahti tegi ja päikesekiired soojalt ja viltu puude vahelt alla langesid, võtsid nad piknikuasjad välja, lobisedes vabalt tööst, kolleegidest, nähtud filmidest, oma ambitsioonidest ja isegi oma partneritest ning Joel mõtles, kui ilus Debbie on ja kui tore – läbisegi