Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud

aja möödudes unest äratati, mäletas ta unenägu, kus esines väga väikeste tähtedega avatud raamat, mille ta pidi vaevaga läbi lugema.

      Nende piltidega üsna sarnaselt võivad hüpnagoogiliselt ilmuda ka kuulmishallutsinatsioonid sõnadest, nimedest jne ja seejärel unenäos korduda, otsekui eelmäng, mis kuulutab algava ooperi juhtmotiive.

      Johannes Mülleri ja Mauryga samu radu pidi rändab ka uueaegsem hüpnagoogiliste hallutsinatsioonide vaatleja G. Trumbull Ladd (1892). Harjutamise tulemusena suutis ta kaks kuni viis minutit pärast uinumist end järsult unest välja rebida, avamata seejuures silmi, ja siis oli tal võimalik võrrelda just hääbuvaid võrkkestaaistinguid mällu jäänud unenäopiltidega. Ta kinnitab, et sai iga kord tunda ära nendevahelise sisemise seose sellisel viisil, et võrkkesta omavalguse helendavad punktid ja jooned andsid otsekui kontuurid, skeemi psüühiliselt tajutud unenäokujudele. Näiteks unenäos, milles ta nägi enese ees selgesti trükitud ridu, mida ta luges ja uuris, olid helendavad punktid võrkkestal korrastatud paralleelsete joontena. Tema sõnadega öeldes: selge trükitud lehekülg, mida ta unenäos luges, lagunes objektiks, mis ilmnes tema ärkvel tajus nagu reaalse trükitud lehe osa, mida vaadeldakse läbi augukese paberitükis liiga suurelt kauguselt, et midagi selgelt eristada. Ladd arvab, ilma sealjuures nähtuse keskset [tserebraalset] osa alahindamata, et meil peaaegu ei olegi visuaalseid unenägusid, mis ei toetuks võrkkesta sisemiste ärritusseisundite materjalile. See kehtib eriti nende unenägude puhul, mida nähakse pimedas toas vahetult pärast uinumist, sellal kui hommikustele ärkamiseelsetele unenägudele on ärrituse allikaks objektiivne, valgustatud toas silma tungiv valgus. Omavalgusimpulsi vahelduv, lõpmata muundumisvõimeline iseloom vastab täpselt rahutule pildijadale, mida unenäod meie silme ette toovad. Kui Laddi tähelepanekuid pidada tähtsaks, ei saa subjektiivsete ärritusallikate osakaalu hinnata väikseks, sest nähtavad kujundid moodustavad teatavasti peamise osa meie unenägudest. Teiste meeltevaldkondade panus on minimaalne ja ebapüsiv, kui mitte arvestada kuulmist.

      3) sisemised, orgaanilised kehalised ärritused

      Kui me ei otsi unenägude allikaid mitte väljastpoolt organismi, vaid organismi seest, peame meenutama, et peaaegu kõik meie siseelundid, mis tervena ei anna oma olemasolust meile peaaegu mitte mingit märki, muutuvad – nagu me seda nimetame – ärritatusseisundis või haigena meile enamasti ebameeldivate aistingute allikaks, mida tuleb pidada samaväärseks väljast tulevate valu- ja tajuärrituste tekitajatega. On väga vanu kogemusi, mille põhjal nt Strümpell (1877, 107) väitis: „Psüühika siirdub unes palju sügavamale ja laiemale aistimisteadvusele oma kehalikkusest kui ärkvelseisundis ja tal tuleb võtta vastu teatud teda mõjutavaid ärritusaistinguid, mis johtuvad tema keha osadest ja nende muutustest, millest ta ärkvelseisundis mitte midagi ei teadnud.” Juba Aristoteles pidas väga võimalikuks, et unenägu juhib meie tähelepanu algavatele haigusseisunditele, millest me ärkvel veel mitte midagi ei märka (suurenduse jõul, mis unenäos muljetele osaks saab, vt eespool lk 21), ja arstidest autorid, kelle vaated olid kahtlemata kaugel sellest, et uskuda unenägude ennustamisandesse, on vähemasti haiguskuulutajate puhul tunnustanud unenäo seda tähendust (vrd M. Simon, 1888, 31 ja mitmed vanemad autorid.36)

      Näib, et näidetest, mis kinnitavad unenägude diagnostilisi võimeid, ei ole ka uuemal ajal puudu. Nii näiteks esitab Tissié (1898 [62-3]) Artigues‘i järgi (1884 [43]) loo neljakümne kolme aastasest naisest, kes aastaid nägi näiliselt täiesti tervena õudusunenägusid ja kellel arstlikul läbivaatusel avastati algav südamehaigus, mille tõttu ta varsti suri.

      Siseelundite väljakujunenud häired on ilmselt tervel real isikutel unenägude tekitajateks. Üldiselt viidatakse hirmuunenägude sagedusele südame- ja kopsuhaigetel, seda unenäoelu seost on nii paljud autorid sellisel määral esiplaanile nihutanud, et ma saan piirduda üksnes kirjandusele viitamisega (Radestock [1879, 70], Spitta [1882, 241 jj], Maury [1878, 33 jj], M. Simon (1880),Tissié [1898, 60 jj]). Tissié arvab isegi, et haigestunud elundid annavad unenäosisule iseloomuliku kuju. Südamehaigete unenäod on tavaliselt väga lühikesed ja lõppevad hirmus ärkamisega; peaaegu alati etendab sisus rolli selle inimese suremine kohutavatel asjaoludel. Kopsuhaiged näevad unes lämbumist, surutist, põgenemist ja tähelepanuväärselt suurel arvul on neil luupainajaid, mida Börner (1855) suutis näoli lamamisega, hingamisavade katmise teel katseliselt esile kutsuda. Seedehäirete puhul sisaldab unenägu nautimise ja jälestamise teemalisi kujutlusi. Seksuaalse erutuse mõju unenägude sisule on viimaks igaühe kogemusele piisavalt hoomatav ja on kõige tugevamaks alustoeks unenägude orgaanilise ärrituse tõttu tekkimise õpetusele.

      Unenägudealast kirjandust läbi töötades on ka ilmselge, et mõned autorid (Maury [1878, 451 jj], Weygandt, 1893) on asunud unenäoprobleemidega tegelema omaenda haigusseisundite mõju tõttu unenägude sisule.

      Unenäoallikate väljakasvamine nendest kindlalt sedastatud tõsiasjadest ei ole muide nii oluline, kui seda võiks arvata. Unenägu on ju nähtus, mis esineb tervetel inimestel – võib-olla kõikidel, võib-olla igal ööl –, ja elundite haigestumine ei kuulu ilmselt selle vältimatute tingimuste hulka. Meid ei puuduta aga see, millest tulenevad erilised unenäod, vaid see, millised võiksid olla normaalsete inimeste tavaliste unenägude ärritusallikad.

      Siiski on tarvis teha veel üks samm, et jõuda unenägude allikani, mis voolab rikkalikumalt kui iga varasem ja mis õigupoolest tõotab mitte kunagi ammenduda. Kui on kindlaks tehtud, et keha sisemus muutub haigusseisundis unenäoärrituste allikaks, ja kui me mööname, et hing uneseisundis, välismaailmast eemale juhituna, saab pöörata enam tähelepanu oma keha sisemusele, siis võib oletada, et elundid ei pruugi selleks haigestuda, et impulsid, mis mingil moel muutuvad unenäopiltideks, jõuaksid magava psüühikani. See, mida me ärkvel olles tajume ähmaselt üldise enesetundena ainult selle kvaliteedis ja millesse arstide kinnitusel kõik elundid oma panuse annavad, saab öösel tugeva mõju ja toimides oma üksikute komponentide kaudu, tekitab vägevaima ja samal ajal tavalisima unenäokujutluste allika. Jääb veel üle uurida, milliste reeglite järgi muudetakse elundite ärritused unenäokujutlusteks.

      Siin me puudutasime seda unenägude tekkimise teooriat, mida eelistavad kõik arstidest autorid. Pimedus, meie olemuse tuum, „Moi splanchnique”, nagu seda nimetab Tissié [1898, 23], mis on meie teadmistele varjatud, ja unenäotekke pimedus vastavad teineteisele liiga hästi, et neid mitte omavahel seostada. Mõttekäik, mis seab unenägude kujundajaks vegetatiivse elundi aistingu, kütkestab arsti lisaks ka selle poolest, et laseb omavahel etioloogiliselt ühendada ka unenäo ja vaimuhäire, millel on nende ilminguis nii palju kattuvusi, sest üldise enesetunde ja siseelundeist johtuvate ärrituste vaheldumisele omistatakse ulatuslik tähendus ka psühhooside tekkimises. Seega ei ole midagi imestada, et kehaliste ärrituste teoorial leidub mitugi autorit, kes üksteisest sõltumatult nimetavad ennast selle algatajaks.

      Reale autoritele sai määravaks mõttekäik, mida filosoof Schopenhauer arendas aastal 1851. Maailmapilt tekib meis seeläbi, et meie intellekt kujundab väljast tulevad muljed ümber aja, ruumi ja põhjuslikkuse vormideks. Organismi seest, sümpaatilisest närvisüsteemist tulevad ärritused mõjutavad päeval meie meeleolu parimal juhul ebateadlikult. Öösel aga, kui päevaste muljete summutav mõju on lakanud, suudavad nood sisemusest esiletungivad muljed tähelepanu enesele tõmmata – sarnaselt sellega, kuidas me öösel ojavulinatki kuuleme, mille päevakära kuuldamatuks muudab. Kuidas siis peakski meie intellekt nendele ärritustele reageerima teisiti kui oma ainuomaseid funktsioone kasutades? Seega vormib ta ärritused ümber ruumi ja aega täitvateks kujudeks, mis liiguvad põhjuslikkuse juhtnööride järgi, ja nõnda sünnib unenägu [vrd Schopenhauer 1862, 1. kd, 249 jj]. Kehaliste ärrituste ja unenäopiltide lähemasse seosesse üritasid seejärel sügavamalt tungida Scherner (1861) ja tema järel Volkelt (1875), mille hindamise me jätame unenäoteooriate lõiku [vt allpool, lk 88 jj].

      Psühhiaater Krauß [1859, 255] tuletas oma eriti järjekindlalt läbiviidud uurimuses unenäo tekke samast elemendist kui deliiriumidel37 ja luuludelgi, nimelt elunditest tingitud aistingust. Peaaegu võimatu olevat välja mõelda kohta kehas, mis ei võiks saada unenäo või luulu lähtekohaks. Orgaaniliselt tingitud aistinguid „saab jaotada kahte ritta: 1) üldiseks meeleoluks (üldine

36

[Lisa 1914] Peale unenägude kasutamise diagnostilistel eesmärkidel (nt Hippokratesel [vt eespool lk 21, märkus 11]) tuleb meeles pidada nende teraapilist tähendust vanal ajal.

Kreeklastel oli olemas unenäooraakel, millelt tavatsesid abi otsida terveneda soovivad haiged. Haige läks kas Apolloni või Asklepiose templisse, kus ta osales erinevatel tseremooniatel, teda vannitati, hõõruti, suitsutati ja nii transiseisundisse viiduna asetati ta templis ohverdatud jäära nahale. Ta uinus ja nägi unes ravivahendeid, mida talle näidati kas loomulikul kujul või sümbolite ja piltide vahendusel, mida siis tõlgendasid preestrid.

Lisaks vt kreeklaste raviunenägudest Lehmann (1908, 1. kd, 74), Bouché – Leclerq (1879-1882), Hermann (1858, § 41, 262 jj ja 1882, § 38, 356), Böttinger (1795, 163 jj), Lloyd (1877), Döllinger (1857, 130).

37

[Pigem „hallutsinatsioonid”.]