Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud

enamasti seda, mida inimene ka ärkvel olles mõtleb.

      Lucretiuse õpetuspoeemis „De rerum natura” (IV, 962) on koht:

      „Et quo quisque fere studio devinctus adhaeret,

      aut quibus in rebus multum sumus ante morati

      atque in ea ratione fuit contenta magis mens,

      in somnis eadem plerumque videmur obire;

      causadici causas agere et componere leges,

      induperatores pugnare ac proelia obire, … etc. etc.”20

      Cicero („De divinatione II”, lxvii, 140) väljendab seda üsna samamoodi, kui palju hiljem Maury: „Maximeque reliquiae earum rerum moventur in animis et agitantur, de quibus vigilantes aut cogitavimus aut egimus.”21

      Mõlemad arusaamad unenäoelu ja ärkvelaja elu omavahelisest suhtest tunduvad tõepoolest lepitamatud. Seepärast on asjakohane tuletada meelde F. W. Hildebrandti kirjeldust (1875, 8 jj), kes arvab, et unenägude eripära ei saagi teisiti kirjeldada kui „[kolme] vastuolu jada, mis näiliselt teravnevad vastandusteks”. „Esimese nendest kolmest vastuolust moodustab ühelt poolt unenäo range eraldatus või lahusolek tõelisest ja tegelikust elust ja teiselt poolt ühe pidev sissetung teise, ühe pidev sõltuvus teisest. – Unenägu on midagi täiesti eraldiseisvat ärkvelolekus kogetavast tegelikkusest, võiks öelda, hermeetiliselt iseenesesse sulgunud eksistents, mida eraldab tegelikkusest ületamatu kuristik. Ta vabastab meid tegelikkusest, kustutab meie normaalse mälestuse sellest ja asetab meid teise maailma ja hoopis teise elulukku, millel ei ole põhimõtteliselt mitte midagi pistmist tegelikuga …” Hildebrandt kirjeldab seejärel, kuidas uinudes kaob kogu meie olemine oma eksisteerimisvormides „otsekui nähtamatu ukse taha”. Siis võib teha unes merereisi St. Helenale, et seal pakkuda vangistatud Napoleonile mõnda oivalist Moseli veini. Endine keiser võtab meid kõige armastusväärsemal viisil vastu ja pärast on peaaegu kahju, kui märgatakse, et ärkamine segab huvitava illusiooni ära. Nüüd aga võrreldakse olukorda unenäos tegelikkusega. Veinikaupmees pole ta kunagi olnud ega ei taha eales selleks saada. Merereisil ei ole ta kunagi käinud ja St. Helena oleks viimane koht, mida selle sihiks valida. Napoleonisse ei suhtu ta sugugi positiivselt, pigem tunneb tema vastu raevukat patriootilist viha. Ja lisaks sellele ei olnud unenägija sootukski veel mitte elavate kirjas, kui Napoleon saare peal suri; isikliku suhte loomine temaga oli väljaspool võimalikkuse piire. Nii näib unenäokogemus olevat midagi võõrast, mis on lükitud kahe teineteisega täiesti kokkusobiva ja teineteist jätkava elulõigu vahele.

      „Ja sellest hoolimata,” jätkab Hildebrandt [samas, 10], „on näiline vastand sama tõeline ja õige. Ma arvan, et selle eraldatuse ja lahusolekuga käib käsikäes sisim suhe ja seotus. Me tohime peaaegu öelda: kui unenägu pakub midagi, võtab ta selleks materjali tegelikkusest ja vaimuelust, mis toimub selles tegelikkuses … Kui imepäraselt ta sellega ka ümber ei käiks, ei saa ta sellest hoolimata tegelikult kunagi reaalsest maailmast lahti, ja nii tema peenimad kui ka jantlikumad moodustised peavad oma põhimaterjali osas ikka tuginema sellele, mis on meelte maailmas meie silme ette sattunud või mis on meie ärkvelelu mõttekäikudes mingil viisil endale koha leidnud, teisisõnu, sellele, mida me oleme kas välimiselt või sisemiselt juba kogenud.”

      B

      UNENÄGUDE MATERJAL – MÄLU UNENÄOS

      Vähemasti võime pidada vaieldamatuks selle tõdemist, et kogu materjal, millest koosneb unenäo sisu, pärineb mingil viisil kogetust, seega unenäos reprodutseeritakse, meenutatakse. Ometigi oleks ekslik arvata, et unenäosisu selline seos ärkveleluga peaks ilmselgelt võrdlemisest tulenema. Seda tuleb pigem tähelepanelikult otsida ja see mõistab ennast tervel real juhtudel pikka aega varjul hoida. Selle põhjus peitub mingis hulgas iseärasustes, mida ilmutab unenäos meenutamise võime ja mida hoolimata sellest, et neid on üldiselt märgatud, ei ole senini püütud selgitada. Nendele omadustele süvitsi lähenemine on aga vaeva väärt.

      Esmalt võib juhtuda, et unenäosisus esineb materjali, mida ärkvelolekus ei peeta enam oma teadmiste ja kogetu hulka kuuluvaks. On küll meeles, et seda on unes nähtud, ent ei meenu, kas ja millal seda kogeti. Niisiis jääb selgusetuks, millisest allikast unenägu ammutas, ja küllap üritatakse uskuda unenäo iseseisvalt produtseerivasse tegevusse, kuni sageli pika aja möödudes uus kogemus toob kaduma läinud mälestuse varasemast kogemusest taas esile ja avab seega unenäoallika. Siis tuleb möönda, et unenäos teati ja mäletati midagi, mida ärkvel ei suudeta meenutada.22

      Ühe sellelaadse eriti muljetavaldava näite jutustab Delboeuf [1885, 107 jj] omaenese unenäokogemusest. Ta nägi unenäos lumega kattunud õue ümber oma maja ja seda, et leidis lume alt kaks poolkülmunud väikest sisalikku. Loomasõbrana võttis ta nad üles, soojendas neid ja viis nad tagasi neile mõeldud väikesesse tühimikku müüris. Lisaks sellele andis ta nendele mõned müüril kasvava väikese sõnajala lehed, sest teadis, et nad neid väga armastavad. Unenäos teadis ta nende taimede nime: Asplenium ruta muralis. – Unenägu jätkus ja pöördus katkestuse järel sisalike juurde tagasi ja näitas Delboeufile üllatuseks kaht uut loomakest, kes olid asunud sõnajala jäänuste kallale. Siis pöördus ta pilk vabale väljale, ta silmas viiendat, kuuendatki sisalikku asumas teele müüriaugu poole ja viimaks oli kogu tee kaetud sisalike rongkäiguga, kes kõik rändasid samas suunas, jne.

      Delboeuf teadis ärkvel olles vaid üksikuid ladinakeelseid taimenimetusi ja Asplenium nende hulka ei kuulunud. Oma suureks üllatuseks veendus ta, et sellenimeline sõnajalg on tõepoolest olemas. Asplenium ruta muraria oli selle õige nimetus, unenägu oli pisut moonutanud. Juhuslik kokkusattumus ei saanud ilmsesti mõttesse tulla; ent Delboeufile jäi mõistatuseks, kust ta unenäos võttis teadmise Asplenium’i nimetusest.

      Unenägu leidis aset 1862. aastal; kuusteist aastat hiljem näeb filosoof ühe sõbra juures, keda ta külastab, väikest kuivatatud lillede albumit, nagu neid suveniiridena müüakse mõnes Šveitsi piirkonnas. Temas tärkab mälestus, ta avab herbaariumi, leiab oma unenäo Asplenium’i ja tunneb ära, et lisatud ladinakeelne nimetus on kirjutatud tema enese käekirjaga. Nüüd oli võimalik luua seos. Selle sõbra õde oli aastal 1860 – kaks aastat enne sisalikuunenägu – külastanud oma pulmareisil Delboeufi. Naisel oli toona kaasas oma vennale mõeldud album ja Delboeuf võttis vaevaks kirjutada ühe botaaniku etteütlemise järgi iga kuivatatud taimekese juurde selle ladinakeelse nimetuse.

      Juhuse abil, mille tõttu see näide niiväga esitamist väärib, oli Delboeufil võimalik veel üks tükk unenäosisust viia tagasi selle unustatud allikale. Ühel 1877. aasta päeval sattus ta kätte mingi pildiajakirja vana köide, kus oli kujutatud kogu sisalike rongkäik, nagu ta seda oli näinud 1862. aasta unenäos. Köide kandis aastaarvu 1861 ja Delboeuf mäletas, et ta oli kuulunud ajakirja ilmumise algusest selle tellijate hulka.

      Et unenäo käsutuses on mälestused, millele me ärkvel ligi ei pääse, on nii tähelepanuväärne ja teoreetiliselt oluline tõsiasi, et ma tahan suurendada tähelepanu nende suhtes veel teistegi „hüpermneetiliste” unenägude esitamisega. Maury [1878, 142] jutustab, et mõnda aega mõlkus tal päeval meeles sõna Mussidan. Ta teadis, et see on ühe Prantsuse linna nimi, ent ei midagi enamat. Ühel ööl nägi ta unes keskustelu ühe teatava isikuga, kes talle ütles, et ta tuleb Mussidanist, ja vastas küsimuse peale, kus see linn asub: Mussidan on kreisilinn Département de la Dordogne’is. Ärgates ei uskunud Maury unenäos saadud infot; geograafialeksikon aga osutas talle, et see oli täiesti õige. See juhtum kinnitas unenäo suuremaid teadmisi, ent teadmiste unustatud allikat ei leitud.

      Jessen jutustab (1855, 551) varasemast ajast pärit üsna sarnasest unenäojuhtumist: „Siia kuulub muuhulgas vanema Scaligeri unenägu (Hennings, 1784, 300), kes kirjutas luuletuse Verona kuulsate meeste kiituseks ja kellele unenäos ilmus Brugnoluse-nimeline mees, kes kaebas, et teda on unustatud. Ehkki Scaligerile ei meenunud, et ta eales oleks temast midagi kuulnud, tegi ta tema auks siiski värsid ja tema poeg sai hiljem Veronas teada, et kunagi oli

20

/„Ja millise tegevusega igaüks innukalt seotud on / või milliste asjadega oleme enne kaua tegelenud / ja meel oli sel põhjusel rohkem rahul,/ see näib meile unenägudes kõige rohkem taas ilmuvat / kohtunikud ajavad kohtuasju ja koostavad seadusi, sõdivad ja lähevad lahingusse.”/

21

„Hinges liigutavad ja erutavad kõige rohkem mälestused nendest asjadest, millest me ärkvel olles kas mõtlesime või mida tegime.”

22

[Lisa 1914] Vaschide (1911) väidab lisaks, et sageli on täheldatud, et unes kõneldakse võõrkeeli ladusamalt ja puhtamalt kui ärkvel.