Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud

ehmatab praeguse aja psühhiaatrit sellisel määral, otsekui tooks nende tunnustamine tagasi natuurfilosoofia [vt lk 23, märkus 16] ja hinge metafüüsilise olemuse ajad. Psühhiaatrite umbusk on psüühe otsekui eestkoste alla seadnud ja nõuab nüüd, et ükski selle tundeliigutustest ei reedaks selle /psüühe/ suutlikkust. Ent psühhiaatri selline käitumine ei anna tunnistust mitte millestki muust kui vähesest usaldusest kehalise ja hingelise vahelise kausaalse seostamise paikapidavuse vastu. Isegi seal, kus nähtuse uurimisel peetakse psüühikat esmaseks ajendiks, oskab sügavam tungimine leida jätkuva tee, mis viib psüühikanähtuste orgaanilise põhjendamiseni. Kus aga psüühiline tähendab meie praegusele äratundmisele lõppjaama, seal ei pruugiks teda kummatigi veel eitada.40

      D

      MIKS UNUSTATAKSE UNENÄOD PÄRAST ÄRKAMIST ÄRA?

      Vanasõna ütleb, et hommikul „voolab” unenägu ära. Kummatigi võib see ka meelde jääda. Sest me tunneme ju unenägu ainult ärkamisjärgse mälestuse järgi; sageli aga usume, et ei mäleta täielikult, kuna öösel oli seda rohkem; me võime jälgida, et see, mis hommikul veel elavalt meeles oli, kaob päeva jooksul ja järele jäävad vaid väikesed palad; me teame sageli, et nägime und, ent ei tea, millest, ja oleme sedavõrd harjunud kogemusega, et unenägu allub unustamisele, et ei pea absurdseks võimalust, nagu võiks und näha ka see, kes hommikul ei mäleta midagi ei selle sisust ega ka sellest, kas ta nägigi und. Teisalt aga tuleb ette, et unenäod osutuvad mälus erakordselt püsivaks. Ma olen analüüsinud oma patsientide unenägusid, mida nad nägid kahekümne viie ja enama aasta eest, ja mäletan ise üht oma unenägu, mida tänasest päevast lahutab vähemalt kolmkümmend seitse aastat, aga mälestus sellest ei ole kummatigi minetanud midagi oma värskusest. See kõik on väga märkimisväärne ja alul mõistetamatu.

      Unenägude unustamisest on kõige põhjalikumalt kirjutanud Strümpell [1877, 79 jj]. Selline unustamine on ilmselt kompleksne nähtus, sest Strümpell ei vii seda tagasi mitte ühele, vaid tervele reale põhjustele.

      Esmalt toimivad unenägude unustamisel kaasa kõik nood põhjused, mis kutsuvad unustamise esile ka ärkvelelus. Me kõik unustame tavaliselt ärkvel olles loendamatul hulgal aistinguid ja tajusid, sest need olid liiga nõrgad, sest nendega seonduv psüühikaimpulss oli liiga väike. Samuti on lood paljude unenäopiltidega; need unustatakse, sest nad olid liiga nõrgad, kuna mäletatakse nende lähedalt tugevamaid pilte. Muide, kahtlemata ei ole üksnes intensiivsusemoment unenäopiltide allesjäämises otsustav; Strümpell [1877, 82], nagu ka paljud teised autorid (Calkins, 1893 [312]), tunnistab, et sageli unustatakse kähku unenäopilte, millest teatakse, et need olid väga elavad, sellal kui mällujäänute seas leidub väga palju ähmaseid, vähese tähendusega pilte. Lisaks sellele kaldume ärkvel olles hõlpsasti unustama seda, mis toimus vaid korra, ja paremini meelde jätma seda, mida oli võimalik korduvalt tajuda. Enamik unenäopilte on aga ühekordsed kogemused41; seegi iseärasus aitab kaasa unenägude unustamisele. Kaugelt olulisem on siis kolmas unustamise põhjus. Et aistingud, kujutlused, mõtted jne saavutaksid teatud meenutamiseks vajaliku suuruse, on vaja, et nad ei jääks üksinda, vaid looksid sobivat laadi sidemeid ja liite. Kui lühike värss lahutada sõnadeks, raputada sõnad segi, on seda väga raske meelde jätta. „Hästi korrastatult ja asjakohases järgnevuses aitab üks sõna teist, ja tervik seisab mõttekana meeles hõlpsalt ja kaua. Mõttelagedus jääb meile üldiselt sama raskesti ja harva meelde kui stiihilisus ja korrastamatus.” [Strümpell, 1877, 83]. Unenägudel puudub aga enamikul juhtudel mõistetavus ja kord. Unenäokompositsioonidel ei ole omaenda mälu võimalust ja nad unustatakse, sest nad lagunevad enamasti juba järgmistel ajahetkedel koost. – Nende väidete osas ei kehti aga mitte päris see, nagu Radestocki (1879, 168) arvates peab olema: et meile jäävad meelde just kõige iseäralikumad unenäod.

      Strümpelli [1877, 82 jj] arvates mõjuvad unenägude unustamisele veelgi tõhusamalt muud momendid, mis tulenevad unenäo ja ärkvelelu suhtest. Unenägude ununemine on ärkvelteadvuses ilmsesti vastavuses eelnevalt [lk 35-36] nimetatud tõsiasjaga, et unenägu ei võta (peaaegu) kunagi ärkvelelust üle korrastatud mälestusi, vaid üksnes üksikasju, mille ta rebib välja nende harjumuspärastest psüühilistest seostest, milles neid mäletatakse ärkvel olles. Unenäokompositsioonil ei ole seega kohta hinge täitvate psüühiliste ridade seltskonnas. Tal puuduvad kõik meenutamistoed. „Sellisel viisil kerkib unenäomoodustis otsekui kõrgemale meie hingeelu pinnalt ja hõljub psüühilises ruumis nagu pilv taevas, mille virguv hingeõhk uuesti ruttu minema puhub.” (1877, 87) Samas suunas toimib asjaolu, et ärgates hõivab esiletikkuv meelte maailm kohe tähelepanu, nii et selle väe ees suudavad vastu panna vaid vähesed unenäopildid. Nad taanduvad uue päeva muljete ees otsekui tähtede hiilgus päikesevalguses.

      Viimasena on unenägude unustamise osas kasulik mõelda tõsiasjale, et enamik inimesi tunneb oma unenägude vastu üleüldse vähe huvi. Kes näiteks uurijana teatud aja vältel tunneb huvi unenägude vastu, näeb sellel ajal ka rohkem unenägusid, küllap see tähendab, et talle meenuvad oma unenäod kergemini ja tihemini.

      Need kaks unenägude unustamise põhjust, mida Bonatelli [1880] (Beninil [1898, 155-6]) Strümpelli omadele lisab, sisalduvad juba neis, nimelt et 1) üldise enesetunde muutumine magamise ja ärkveloleku vahel pole vastastikusele reprodutseerimisele soodne ja 2) kujutlusmaterjali teistsugune korraldus unenäos muudab selle ärkvel teadvuse jaoks nii-öelda tõlgitamatuks.

      Pärast kõiki neid unustamise põhjusi on eriti märkimisväärne, nagu Strümpell (1877, 6) isegi esile tõstab, kui palju siiski unenägudest meelde jääb. Autorite jätkuvad püüdlused leida reegleid unenägude meeldejäämise kohta on võrdsed ülestunnistusega, et ka siin jääb midagi mõistatuslikuks ja lahendamata. Õigustatult nimetatakse uuemal ajal eriti üksikuid unenäo meeldejäämise iseärasusi, nt et unenägu, mida hommikul arvatakse unustatud olevat, võib päeva peale meelde tulla, kui tajutakse midagi, mis juhtumisi puudutab – siiski unustatud – unenäo sisu (Radestock 1879 [169], Tissié 1898 [148 jj]). Kõigele unenägude mäletamist puudutavale võib esitada vastuväite, mis kipub selle väärtust kriitikute silmis üsna kõvasti vähendama. Võib kahelda, kas meie meenutused, mis unenäost nii palju välja jätavad, ei võltsi mitte seda, mida nad on talletanud.

      Selliseid kahtlusi unenäo reprodutseerimise täpsuses on väljendanud ka Strümpell (1877 [119]): „Küll võib kergesti toimuda, et meie ärkvelteadvus lisab tahtmatult unenäole midagi: kujutatakse ette igasuguseid unes nähtud asju, mida päris unenägu ei sisaldanud.”

      Eriti otsustavalt väljendus Jessen (1855, 547): „Peale selle tuleb seostatud ja järjepidevate unenägude uurimisel ja tõlgendamisel vägagi arvestada asjaolu, mida, nagu näib, on senini vähe arvestatud, et sealjuures napib peaaegu alati tõde, sest me, kui me nähtud unenägu oma mällu tagasi kutsume, täidame, ise seda märkamata või tahtmata, lüngad unenäopiltides ja täiendame neid. Harva on unenägu (võib-olla ei olegi kunagi) olnud nii seostatud, kui ilmneb meie meenutuses. Ka tõtt armastaval inimesel on vaevalt et võimalik jutustada nähtud märkimisväärset unenägu ilma igasuguste täienduste ja ilustamiseta: inimvaimu püüdlus vaadata kõike seoses on nii suur, et meenutamine täiendab tahtmatult mõningal määral seostamata unenäo konteksti puudusi.”

      Peaaegu nagu Jesseni sõnade tõlkena tunduvad kahtlemata V. Eggeri [1895, 41] iseseisvalt kavandatud märkused: „…l’observation des rêves a ses difficultés spéciales et le seul moyen d’éviter toute erreur en pareille matière est de confier au papier sans le moindre retard ce que l’on vient d’éprouver et de remarquer; sinon, l’oubli vient vite ou total ou partiel; l’oubli total est sans gravité; mais l’oubli partiel est perfide; car si l’on se met ensuite à raconter ce que l’on n’a pas oublié, on est exposé à compléter par imagination les fragments incohérents et disjoints fourni par la mémoire…; on devient artiste à son insu, et le récit périodiquement répété s’impose à la créance de son auteur, qui, de bonne foi, le présente comme un fait authentique, dûment établi selon les bonnes méthodes…” 42

      Päris sarnaselt väidab Spitta (1882, 338), kes näib oletavat, et me

40

[Nende teemade juurde tullakse tagasi 5. peatüki lõigus C (lk 205 jj).]

41

Perioodiliselt korduvaid unenägusid on mitu korda mainitud, nt Chabaneix’ kogus (1897). [Vrd lk 180-181]

42

/„…unenägude uurimisel on omad raskused ning ainus moodus taolises asjas vigu vältida on vähimagi viivituseta paberile panna, mida äsja tunti ja märgati, muidu saabub kiiresti osaline või täielik unustus; täielik unustus pole tõsine probleem, osaline unustus on aga salakaval, sest kui järgnevalt asutakse rääkima sellest, mida unustatud pole, varitseb oht, et mälus säilinud seosetuid ja lahutatud lõike täiendatakse kujutlustega…; enda teadmata muututakse kunstnikuks ja perioodiliselt korduv jutustus nõuab lõivu autorilt, kes esitab seda heas usus kui ehtsat tõsiasja, mis on korralike meetodite toel nagu kord ja kohus kinnitust leidnud…”/