Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat. Siim Veskimees

Judge vajutas sideklahve. „ISS, te panite tähele, mis tulemas on?”

      Ekraanile tekkis uuesti too Svensson. „ISS-il ei ole enam kedagi. Ainult automaatika. Saame eraldada mõned orbitaalhävitajad. Kuidas teiega on?”

      Judge seletas.

      „Siis käige kusagilt läbi ja… Vaadake ise, mis teil tee peal on, ja minge Kuule ära. Ja tänan, te olete tublit tööd teinud.”

      Side katkes.

      „Mida see siis nüüd tähendas?” küsis Longhorn. „Kas nad saavad hakkama või ei saa? Või ei ole ISS-il enam mingit tähtsust? Paar orbitaalhävitajat ei kõla veenvalt – neid rakette oli meie arvuti arvates 23. Ja ma ei taha ära Kuule minna!”

      Judge raputas pead. „Vale küsimuse asetus.” Ta oli kuidagi eriti tõsiseks jäänud. „Meil on muudki tegemist. Me nimelt kukume alla.”

      „Reaktor!” Longhorn manas oma klaviatuuriga, hüppas siis püsti ja tormas minema.

      „Judge!” karjus ta mootoriruumist, unustades, et raadio kaudu rääkides pole vahet, kui kaugel ollakse. „Palju meil aega on? Ma saan selle ehk mingis avariirežiimis uuesti tööle, aga sina mõtle välja, kus suunas tormata tuleb!”

      Ta asus kaableid ja torusid ümber ühendama.

      „Kui sa seda umbes saja seki jooksul tööle ei saa, võiksid pigem oma elu viimased hetked enesessesüüvimisele kulutada,” teatas natuke hiljem Judge’i rahulik hääl. „Pidavat karmale hea olema.”

      „Arvesta minutiga!” karjus Longhorn vastu. Ta vandus, kui viieteistkümne juures hakkas Judge sekundeid lugema. „Kui pikalt ja kui kõvasti sa tahad lasta?”

      „Üle nelja niikuinii ei saa, kui sa toolis ei ole,” mühatas Judge. „Kui tõesti läheb tööle, peaks piisama. Viis, neli…”

      „Läheb tööle! Aga arvesta, et mitte kauaks…”

      „Null!”

      Kiirendus mõjus kui hoop. Longhorn jõudis vaevalt käed ette panna ja end selili veeretada, kui neljakordne raskus ta maha surus. Ta jälgis silmadega üht skaalat ja kui see liigselt tõusis, vajutas ettenägelikult varruka külge kinnitatud lülitit. Kaal kadus.

      „Ei kannata rohkem! Kas aitas?”

      „Ei! Millal sa selle jälle tööle saad?”

      „Kui hull olukord on? Neetud, ma saan selle ehk natukeseks ajaks tööle, sest masinal on mingi tugevusvaru… loodetavasti, eks ole. Kuid mitte kauaks. Mul kuluks veel oma kümme minutit, enne kui ma suudan aru saada, mis õieti valesti on, ja mingi parema sigma-kompensatsiooni välja mõelda.”

      „Ja kaua see jahtub, kui jahtuda lasta?”

      „See ei ole tegelikult jahutus, aga see selleks. Eks kah mingi kümme minutit.”

      Judge vaikis viisteist sekundit; tõenäoliselt piinas kursiarvutusprogrammi, nii et sõrmed suitsesid. „Anna mulle kakskümmend sekundit. On see võimalik?”

      „Sama 4 g-d? Olgu siis. Millal?”

      „Kohe!”

      Jälle raskus. Ühele ekraanile Longhorni vaateväljas tekkisid sõnad: „Judge: sa võid 17 juures välja lülitada, kui see midagi aitab. Kui võimalik, lase 22-ni.”

      Longhorn lasi 22-ni ja lülitas siis mootori välja. Ta uuris diagnostikat, lõi käega ja ronis juhtruumi tagasi.

      „Jäime orbiidile?” küsis ta.

      „Ei.” Judge saatis talle arvutused. „Kukume Tseilonile alla. Aga nüüd on nurk õige ja kui sa kõige lõpus meid kinni pead…”

      „Oh perse…” oskas Longhorn ainult ohata.

      „Eriti suur ja kõrvadega!” Judge tõusis. „Laev saab endaga natuke aega ise hakkama ja meil on umbes nelisada viiskümmend sekki aega, et üks töö ära teha. Läheme välja. Õhk on niikuinii läinud, avan luugid. Kähku! Võta kaasa haamrid, kangid ja igaks juhuks mingid lõikurid… Mina otsin lõhkepaketid.”

      „Mis teha tuleb?” Longhorn tormas – täpsemalt muidugi vedis end käte-jalgadega läbi tühjuse – oma varustuse suunas, mõeldes, et kõige tõhusam tööriist on ikkagi see radioaktiivne ja pooltöötav robot. Masinate jumal, palun pane ta veel natukeseks tööle…

      „Me peame minema saba ees. Tüürimootorid ei tööta korralikult, ma ei saa meid enne maandumist enam õigetpidi pöörata. Mootor peab vastu küll, aga et raskuskeset muuta, tuleb kasutu esimene kaitsekilp koos järelejäänud jääga minema lüüa. 430 sekki, enne kui stratosfäär meid korpuselt minema puhub!”

      Kaitsekilp laeva ninas, mille taga – ilma jääta muidugi – tavaliselt maan-duti, oli tehtud vahetatav. Õnneks. Aga keegi ei olnud mõelnud sellele, et seda kiiresti kaalutuses vahetada. Longhorn kasutas oma robotit mehhaaniliste kätena, keeras kaitsekruvid välja, tiris seejärel kinnituspoldid nende pesadest ja heitis need lihtsalt eemale. Kaitsekilp oli sobitatud laeva esiosa peale ja arusaadavalt ei olnud sinna kuhugi eriti ruumi jäetud. Judge proovis kah mõnda kinnitust avada, kuid Longhorn oli oma roboti abil avanud juba kümme, sellal kui ta esimese lahti sai.

      „Ma võtan ise viimase!”

      Inimene ei jõudnud – eriti kaalutuses – piisava jõuga kruvipeadele suruda ja nii kiiresti keerata. Judge ühendas kaableid lahti ja õpetas siis: „Allpool on veel teine ring. Nende välimiste teised otsad tuleb ka lahti lasta, muidu ei pääse ligi.”

      Longhorn vandus. Nüüd nägi ta selgelt, kuidas kilp kinnitatud oli ja omal kohal püsis.

      „Miks siin radiatsiooni on? Kas mootor lekib?” küsis Judge mingil hetkel.

      „Robot,” urises Longhorn. „Kui see oleks mootor, oleksime juba ammu surnud.”

      Nad lõpetasid ja lükkasid kolmekesi (robot ka!) kilbi eemale. Nende kolme jõudu oli vaja, sest kilp kippus nagu kleebitult oma kohale tagasi tulema ja lõpuks oli Longhorn sunnitud laskma robotil ühte serva haakuda ja oma mootorite kogu võimsust rakendada. Ta ise tundis ka, kuidas teda tahapoole surutakse, ja avastas, et peab kinni hoidma. Suunataju pani end kohe paika – Maa hiigelsuur helesinine kera oli nüüd nende kõrval ja all oli tume ähvardav tühjus laeva ahtri taga. Ta vaatas kella – 330 sekundit. Aega pidi veel nagu olema ja vürtsi lisas peast läbi lipsav mõte, et ilma robotita poleks nad jõudnud… või siis oleks tulnud kinnitite juurde lõhkelaengud paigaldada ja palvetada, et plahvatus nende laeva päris puruks ei rebi.

      „Sisse!” karjus Judge.

      Longhornil oli hea meel tõdeda, et temast ilmselt ikka palju kogenum ruumilendur karjub kah raadiosse… Ta kontrollis uuesti kella – 270 sekundit. Ta oli vahtima jäänud, oodates roboti tagasitulekut. See oli küll selle aja peale oma sajakonna meetri kaugusele triivinud kilbist lahti laskunud ja laeva poole tulema hakanud, kuid miski tundus valesti olevat. Longhorn hakkas vanduma – selle taseme robotil on tuhandeid kaitseid, mis peavad tagama selle ohutuse erinevate rikete korral. Enamiku neist oli ta välja lülitanud ja, usaldamata üldisi korraldusi, juhtinud masinat üsna otse oma arvuti abil. Nüüd pidi robot lendama taas üldiste korralduste alusel ja see võis küll teoreetiliselt huvitav probleem olla, milline osa sellest veel töötas, milline ei töötanud, milline töötas vigadega ja kuidas see kõik seal omavahel läbi sai…

      Longhorn haaras ühe seinale kinnitatud diskii servast, ent lasi hetke pärast lahti – neetud, laser ei kõlba, see võtab ju plasmat reaktorilt… Ta mõtles hetke, haaras uuesti diskii servast ja lasi selle kohe taas ropendades lahti – ka tõrjerakette neil ju enam ei olnud… Ta vaatas kiiresti ringi, leidis Judge’i poolt valmis pandud lõhkepaketid, pusis kümmekond sekundit sütiku häälestuse kallal ja lihtsalt viskas paketi vahepeal paarikümne meetri kaugusele jõudnud roboti suunas.

      Ta pani paketi plahvatama selle nina all. Sähvatus oli palju võimsam, kui ta oodanud oli, ja ta tajus kerget võpatust. Ta kirus end mõttes – ta polnud varju läinud, eeldades, et vaakumis ei oleks tohtinud mingil haledal keemilisel plahvatusel lööklainet üldse ollagi…