Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat. Siim Veskimees

automaatselt. Kogu tasandik, mida kolmest küljest piirasid madalad mäed, oli võimatu kaljusegadik. Ainus korralikum tee tuli üle tehaste keskšahti, kus oli toimunud esimene rünnak, ja lõppes nende juures betoonitehase õues. Betoonitehas oli täisautomaatne, nii et tavaliselt seal kedagi ei olnudki; nüüd see muidugi seisis. Tegelikult oli kogu tehas üks hunnik robustseid konstruktsioone, mis siia taandunute õnneks neile korralikku varju pakkusid. Lisaks olid mäed, kust snaiprid tulistasid, üsna kaugel ja maa-alused käigud, mis kogu kompleksi ühendasid, samuti üsna lihtsalt kaitstavad. Küllap ründajad ei teadnudki, kus need õieti kulgevad ja kui palju neid on, ning seepärast ei saanud keegi ordulasi tehasest kätte ilma raskerelvade toeta, niikaua kui nad suutsid ümbrust tule all hoida.

      Too ladude juures asuva lifti šaht, niipalju kui seda maapinnale ulatus, oli samuti massiivne betoonrajatis. Kui keegi oli sinnani suutnud jõuda, oli tal üsna lihtne paika kaitsta, kummatigi aga ei pääsenud ta sealt enam ise kuhugi.

      Kui ainult… jah, õppinud sõdurid suudaksid šahtini jõuda küll, eeldusel, et keegi selja tagant kuulipildujatulega toetab. Betoonitehase katus oli ainus kõrgem koht orus ja nüüd, kui neil oli kopter, mille abil suruda maha snaiprite tuli kusagilt mägedest, olid rollid selles mõttes vahetatud, et nemad suutsid pinda enda kontrolli all hoida.

      Hideaki vajutas raadio nuppu. „Rune, ma tahan jalutama minna. Kas side on juba ohutu?”

      Loudon lükkas oma kiivriklaasi kuklasse. „Ei veel, aga kopteri kaudu tohib. Mis sul mõttes?”

      Hideaki rääkis paari sõnaga, mida ta mõelnud oli ja mida kavatses.

      Loudon noogutas aeglaselt. „Rune, anna meile Reniard ja kuula ise ka. Hideaki.”

      Viimane rääkis oma jutu veelkord üle.

      Vastuse asemel hakkas Reniard korraldusi jagama: „Vanhecke, Nangijala, Irthex ja Jvandango – teie lähete katusele ja vahetate seal välja Evaldi, Terelli ja Lamoni. Dipi ja Evald Rune juurde, Terell ja Lamon Mesmeri juurde. Teil on kaks ülesannet – suruda maha snaiperituli mägedest ja katta suunas 14 ladude liftišahtini tungivat üksust. Marvin, on kõige mõistlikum, et sina valmistad ette haavatute transpordi. Niipea, kui Mesmer lõpetab, lendab ta raskelt haavatutega Satasse.

      Hid ja Loudon, käige ära. Esmane ülesanne – kohale jõuda ja vaadata, mis toimub. Siis otsustame sõltuvalt sellest, mida te sealt leiate. Kui side katkeb, mineerige šaht ja tulge tagasi. Häda korral standardsignaalid rakettidega. Küsimusi?”

      „Ma tulen kaasa,” teatas Scott nende kõrvale astudes.

      Reniardi pilk läks tinajaks ja Hideaki segas vahele, enne kui ta midagi öelda jõudis: „Scott, me Loudoniga oleme õppinud sõdurid. Me teeme seda iga päev. Sina oled teadlane. Sa oskad lasta, aga see ei ole…”

      Scott haaras Hideakil õlast. „Hid, mu pere, mu kogu pere on kas surnud või pantvangis. Mul on nii raske siin paigal olla, ma lähen hulluks. Mõistad, ma olen mitu korda… Ma tean, et see on tobe, et ma saaksin ainult kohe surma… ent see teadmine on ainus, mis mind tagasi hoiab. Ükskõik mida teha on parem, kui siin vedeleda. Palun, las ma tulen!”

      Reniard pilgutas silmi ja tõmbus silmnähtavalt tagasi. Nad vahetasid Hideakiga pika pilgu ja poiss oli kindel, et nad mõtlevad üht ja sedasama – nad noogutasid kindlas teadmises, et see on rumal…

      Nende läheduses vingatasid paar korda kuulid. See ei olnud väga ohtlik, kuid Hideaki tuletas Scotile meelde, et paigale tohib jääda ainult varjatud kohas. Et püssikuul lendab neil mõnetuhandemeetristel distantsidel päris kaua ja seega ei taba juhuslikult liikuvat märki, mis sekundi murdosaks ilmub kivide vahele, järelikult tuleb olla juhuslikult liikuv märk, mis ilmub ainult hetkeks.

      Kummatigi oli möödunud vaid paar minutit, kui eemal mägedes lõhkes esimene rakett. Mis tähendas, et emb-kumb kopteritest oli leidnud midagi, mida tulistada. Ja see oli just raske veerandtonnine, mitte kerge õhutõrjerakett. Kui nad šahtini hakkasid jõudma, polnud neid tükk aega keegi tulistanud.

      Seal aga läks jälle elavamaks. Tüübid, kes enne olid proovinud väljast šahti tungida ja keda oli tagasi hoidnud kellegi automaadituli seestpoolt, ei tahtnud kuidagi taanduda. Üle ordulaste kolmiku peade vihises alailma ka omade gatlingituli, mis sisuliselt tähendas, et vaenlastest tahtis keegi veel peole jõuda.

      Nende side muu maailmaga oli endiselt väga vilets, kuid paistis, et neile elati kusagil staabis ikkagi kaasa. Nad olid jõudnud oma viis minutit mitte kuhugi viivat tulevahetust pidada, kui ootamatult, vana kulunud väljendit kasutades kui välk selgest taevast prahvatas raketimootorite möire ja praktiliselt korraga sähvatasid plahvatused kolmes kohas seal šahti ümber, kus Hideaki rühma arvates olid vastased.

      Igatahes ei tulistanud neid enam keegi, kui nad kivi tagant kivi taha edasi vupsasid.

      Täpsemalt, ei tulistanud eemalt kaljude vahelt, küll aga šahtist endast.

      „Ära, kurat, lase!” karjus Hideaki maha viskudes. „Omad!”

      „Kõik ütlevad nii,” kostis kõhklev hääl. Naisehääl. Hideakile tundus, et ta tunneb seda…

      „Yasmin, oled see sina?” hüüdis Scott.

      „Scott?”

      „Kes siis veel. Me tuleme sisse.”

      Loudon kargas püsti ja oli ühe pika hüppega Scotil seljas, sest viimane oli lihtsalt tõusnud ja ukse poole sörkinud. Nad mõlemad kukkusid. Õnneks neid siiski ei tulistatud ja paari sekundi pärast järgnes ka Hideaki ise neile šahti suhtelisse ohutusse.

      Scott oli põlvili Yasmini ja Vicenti juures. Hideaki tundis ka Vicenti kohe ära. Vaid kaks neid seal tornis oligi. Ja Vicent oli surnud.

      Loudon oli kummardunud Vicenti kohale ja paistis, et siiski kontrollinud mehe pulssi, kuigi too oli täiesti ilmselgelt surnud mõni tund tagasi. Kogu põrand oli täis verd ja Yasmin istus seal platvormil Vicenti taga niimoodi, et ta sai ühest küljest silmas pidada avatud sektorit ukse ees ja teisest küljest maa-alust käiku, kust nad tulnud olid. Yasmin kasutas Vicenti keha varjena.

      Yasmin ei tahtnud tõusta. Ta ei olnud end liigutanudki, kui mehed sisse tulid. Ta oli vaid relva põrandale kukkuda laskunud ja istus seal… Ja siis nägi Hideaki, et nad ei ole seal siiski kahekesi. Yasmini süles, Vicentile toetatuna oli kogu selles veresodis ka laps. Yasmini ja Vicenti pooleaastane laps.

      Hideakile tundus, et nii paha ei ole tal veel elus kunagi olnudki.

      Ent siis hakkas laps nutma. Sellist tavalist titenuttu. Ja Hideaki sai aru, et naine oli pillanud relva niipea, kui Scott ja Loudon tulid, ja lapsele rinda andma hakanud…

      „Oled sa terve? Laps?” Ta laskus nende juurde põrandale Scoti kõrvale.

      Naine vaatas teda mõistmatult. Siis ilmus ta suunurkadesse imeõrn naeruvine. „Hid. Sina ka siin. Ei, Varg on terve. Vinc…” Naeratus kadus. „Vinc kaitses meid… Ta… ta.. ta tõi meid siia ja läks… ta ütles, et ma pean vastu pidama. Et keegi ikka tuleb… ta…”

      „Ega sa Lizist midagi ei tea? Lastest?” küsis Scott.

      Yasmine piidles teda paar sekundit. „Ei. Me ei näinud kedagi. Vinc sai juba alguses pihta. Ma aitasin ta püsti. Me tulime ja ta tulistas ja… siis olime siin ja… ja ma ei saanud verejooksu pidama ja ta… Ta ütles, et ma pean vastu pidama. Tema taga. Näitas, kuidas relva kasutatakse. Et ma suudaksin väikest Vargi kaitsta. Suutsingi.”

      „Reniard, me peame siia jääma, kuni nad saavad meile kopteri järele saata,” kuulis Hideaki Loudoni häält. Mees oli tõusnud ja paar sammu taandunud, et paremini ümbrust silmas pidada. „Siin on naine väikese lapsega ja me ei saa neid siit kuhugi.”

      „Kas nad peavad vastu?” kostis Reniardi küsimus.

      „Naine on šokis, ent vigastamata. Laps tundub ka esimesel hetkel terve olevat. Naise abikaasa on surnud, nii et nad ei ole arusaadavalt parimas meeleolus.”

      Kümme sekundit oli eetris vaikust.

      „Siis püsige seal,” porises