Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat. Siim Veskimees

subtitle>Pühenduse asemel

      Tõrvikud, mõõgad ja võidutsev raev me väes,

      tõotus nõuab nüüd igat naist ja meest!

      Tasuda on meil aastatesajad

      ning jääda iseenesteks!

Metsatöll, „Rauavanne”

      Loomulikult, me läheme ära.

      Tagasi puudesse, põõsaisse rohtu.

      Läheme ära, me enam ei kohtu.

      Läheme ära. Teid jätame ohtu.

      Võiksime jääda, kuid läheme ära.

      Loomulikult, me läheme ära.

      Tundke siis endid ja enestest hirmu.

      Tundke siis eneste õelusest hirmu.

      Seda me tundsime, tundmata hirmu.

      Oleme vabad, me läheme ära.

      Loomulikult, me läheme ära.

      Tõuseme taevasse, tõmbume rohtu.

      Kõrkide jaoks pole kurjemat rohtu.

      Tundke siis lõbu või leina või lohtu.

      Tuleme taas, kui lähete ära.

 Hando Runnel, „Ülestõus”, kogust „Punaste õhtute purpur”

      Sügis 2061 – sõja esimene päev

      Longhorn

      Sõda!

      Longhorn püüdis meeleheitlikult, et kurbus, lein ja viha teda enda alla ei mataks. Ta vaatas oma värisevaid käsi ja käskis neil tasa olla. Ja ma ei maganudki Jane’iga… Taevas, millised rumalad mõtted! Sat on hävitatud, nii palju inimesi hukkunud, Ordu on saanud suure tagasilöögi, sõda käib, ja mina… Ei tohi sellele mõelda…

      Tal oli töö teha. Iga allatulistatud vaenlase sat tähendas nüüd elusid. Tähendas, et vaenlaste relvad seal all ei küüni omadeni orbiidil, Kuul ja Madagaskaril.

      „Saad sa mind aidata?” Judge’i hääl oli tuhm. „Ma muidugi tunnen orbiidimehaanikat, matemaatikat tean ka, aga ma ei saa seda kuidagi kokku…”

      Longhorn võttis nende kursiarvuti näidud ette ja üritas omakorda aru saada, milles asi. „Aita mind algusesse – millest sa aru ei saa?”

      „See joonistab meile madalaima kütusekulu spiraali, ent niipea, kui ma natukegi muudan siin parameetreid, lendab kogu graafik.”

      „Esimene objekt vist tuleb kohe? Lähima punktini nelikümmend sekki?”

      „Jep,” Judge noogutas. „Me lendame sellest mööda kahekümne kaheksa kildi kauguselt, suhteline kiirus kuussada meetrit sekis. Nurki näed ise. Lähemale minna ei ole põhjust.”

      „Ma tegelen vahepeal sellega.” Longhorn lülitas laseri nõndanimetatud poolkäsi-režiimi, ehk siis lasi ta enamiku tööd teha ära sihtimisautomaatikal. Ta valis tulistamise pigem varem ja pigem suuremal võimsusel, arvestades, et kui midagi viltu läheb, oleks siiski võimalus ka teiseks lasuks.

      Seda siiski vaja ei läinud, satelliidist jäi järele hõõguv ja kiiresti hajuv gaasipilv.

      „Näe, kui ma nüüd lähen järgmist püüdma ja valin pisut teised kiirendused,” seletas Judge, „nihkuvad kõik paigast ära. See käitub, nagu ma üritaksin fraktaale arvutada. Ma tahan valida pisut suuremaid kiirendusi, samas aga venitada otsustuste ruumi suureks – igasuguseid ootamatusi võib juhtuda. Niipea aga…” ta osutas ekraanile.

      Lõpuks sai Longhorn aru, milles probleem oli. „Sa ei saagi selle asjandusega paremini arvutada.” Ta mõtles hetke. „Igatahes meie siin ei suuda seda programmi niipalju muuta, et see aru saaks, mida sa tahad. Ma kardan, et kõige lihtsam on lasta sel suhteliselt mõõduka kiirendusega kogu jada läbi arvutada, ja siis valida sellised parameetrid, mis meile rohkem vabadust annavad, ja iga kord pärast käsitsi sisestada mitte seda, mida masin pakub, vaid lähtuda algsest arvutusest.”

      Judge mõtles natuke. „Proovime.”

      Kiirendus surus nad taas toolidesse. Longhorn püüdis ette kujutada seda tohutut kolmemõõtmelist spiraali, mida nad Maa kohal joonistasid ja mis viis nad iga natukese aja tagant mõne satelliidi lähedusse. Kahest tõdemusest ei olnud pääsu – esiteks, et Maa on ikka kuradi suur, ja teiseks, et ilma üldse kõigist seniehitatutest kõige manööverdusvõimelisema laevata poleks nad seal midagi ära teinud. Mõlemat ta ju tegelikult teadis. Kõik teadsid. Ent nii nagu temagi, ei teinud järeldusi.

      Satelliidi üleslaskmine Maalt on kallis üritus. Satelliidi hävitamine orbiidil on Maalt vaadatuna sama kallis üritus. Suurriikide kindralstaabid Maal muutusid närviliseks siis, kui leole hakkas järjest kiirenevas tempos tekkima Ordu tehnikat, kuid sellega – nad vähemalt arvasid – oleksid nad hakkama saanud.

      Ent mitte keegi Maa strateegidest ei olnud ilmselt lõpuni mõelnud, mida õieti tähendavad Kuu Ordu aatomimootoriga kosmoselaevad – et kui sel aparaadil on tuhat korda rohkem manööverdusvõimet kui Maalt lastud raketil, mis napilt orbiidile suudab tõusta, ja kui seal on aatomitoitega laser, mis vaakumis suudab satte hävitada sajakonna kilomeetri raadiuses enda ümber, ja kui seal istuvad väga motiveeritud ja väga tigedad tegelased… Jah, Maa orbiidil baseeruvatele sõjalistele süsteemidele tähendas see hävingut.

      Reniard

      Neil kulus lendamiseks pool tundi ja neid tulistati teel kaks korda. Nad ammendasid oma tõrjerakettide varud ja Rune pilgust, mille ta teise piloodi kohal istuva Reniardiga vahetas, oli selgelt välja loetav, mis ta asjast arvab – Dipi ja Hideaki olid küll gatlingite taga külgedel valvel, kuid väga tõenäoliselt toob järgmine ülelendavalt ründelennukilt lastud rakett nad alla.

      Loudoni hooleks jäi „uutele” palaveri pidada, täpsemalt nii neile kui paar kilomeetrit tagapool lendava Mesmeri pardal olijatele nende taktika ja korralduste süsteem veel üksipulgi üle seletada, et nad lihtsalt arusaamatusest vigu ei teeks. Lõpuks olid nad koos olnud ainult kahel väljumisel ja kuigi mõlemal korral oli oht reaalne, ei saanud seda võrreldagi ees ootavaga.

      Reniard ei saanud lahti mõttest, et ka neist võib mõni agent olla ja kui ta siin kopteris ootamatult tule avab… Ei, seda ta ei tee, siis saaks ta ise ka surma.

      Õnneks aga rohkem rünnakuid ei tulnud ja nad maandusid orus kesk tulekahjude suitsu. Reniard teadis tehaste paiknemist peast. Neid oli tegelikult kolm suurt maa-alust kompleksi. Geenimuundurid olid kõige sügavamal, nende kõrval oli šaht, kus paiknesid elu- ja puhkeruumid ning kuhu olid nende inimesed evakueerunud. Sellest šahtist läksid käigud kütusetehasteni, mis asusid maapinnal ja olid öösel puruks pommitatud, ladudeni, kus õnneks midagi olulist, veel tähtsam, midagi mürgist või plahvatavat ei olnud, ja betoonitehaseni, mis ametlikult ainsana olemas oli. Betoonitehas oli enam-vähem terve ja sinna olidki öises rünnakus ellujäänud taandunud.

      Kopteri sihikudetektorid hakkasid karjuma, kui nad tehasele lähenesid. Nad vahetasid pilgu – need olid „sõbralikud” sihikud, mis tähendas, et keegi kusagil seal all libistas relvasihiku neist üle, et anda märku oma asukohast ja teatada, et neid on märgatud.

      „Kas te nüüd kuulete?” hakkas prigisema raadio.

      „Kuuleme! Kes ja kus?” küsis Reniard kähku. Kohe järgmiseks nägi ta inimest tehase katusel neile viipamas.

      „Laskuge kolmkümmend meetrit 25-de, suurte katelde vahele. Need kaitsevad teid natuke. Ma ütlen omadele, et te tulete. Enamik on kontorihoone keldris.”

      Rune tegi nagu öeldud.

      „Loudon, võta Dipi ja Terie, julgestate positsiooni väravate juures. Kui vaja, viite ühe gatlingi sinna, aga seda pärast. Evald, võta Lamon ja Terell ja kantavad raketid ja sinna tootmishoone katusele, Hid, vali ise endale paar uut ja jääd kopteri vahetusse lähedusse. Ülejäänud perimeetrile.”

      Kopter maandus ja inimesed lendasid laiali nagu mürsukillud. Ta ise kõndis sinna kontorihoone suunas, kus teda uksepiidale nõjatudes ootas räbaldunud ja verises mundris pikk mees, käes rippuva automaadi toru jalge ees tolmus. Mundri aukudest paistsid sidemed ja ka ta lahingukiivri visiir oli mõranenud.

      Identifikaatorid hakkasid tööle, Reniardile tekkis kiivriklaasile nimi