Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat. Siim Veskimees

viimase kõrs oli muidugi mõeldudki kaalutuses joomiseks, nii et laiali poleks jook ühelgi juhul läinud.

      „Jah, ma tean,” pomises Longhorn.

      „Ei, pikem tuleb. Me muudame kõiki parameetreid põhjalikult. Tuleb 100 sekundit 80 emeskuud.”

      „Perrrrhhhhh…” tegi Longhorn, sest Judge juba startis.

      Ta vajutas kiiresti klahve, kui kiirendus lõppes. „Järjekordne rünnak Teivasjaamale,” noogutas ta siis.

      „Ja orbitaalkaitse on juba väga hõre,” noogutas Judge takka. „Sinna riisutakse praegu üle taeva kõikvõimalikke… ohh. Ma olen ühtaegu kurb ja vaimustuses – mida mu silmad näevad…”

      Longhorn tõi andmed oma ekraanile. „Baktrian, Jack, Kumari, Sirtaki, Bitch… Mrhh, me ju sobime.”

      „Kuid Jack?” Judge uuris natuke aega andmeid ja turtsatas siis. „Nad on tõesti vanale Jackile kah raketikonteinerid külge pannud.”

      Longhorn tõi sama pildi ka oma ekraanile ja temagi näole valgus hetkeks irve. „Ma nägin kord Pariisis Ida kunsti muuseumis Tuhandekäelist Bodhisattvat. Perverdid olid talle tõesti tuhat kätt teinud, nii et vaeseke nägi välja nagu okassiga.” Ta uuris andmestikku. „Me sünkroniseerime ja laseme lahti ka kõik tuumakad? Spiraalselt… Mhrr.” Ta jäi vait.

      „Sa jõudsid selleni, et peavektoril on 9 sekki 12 emeskuud?” küsis Judge pool minutit hiljem ettevaatlikult.

      „Jah.” Longhorn mühatas. „Aga nii on kõige otstarbekam küll. Ma elan üle. Ja mina võtan laseri. Sina põletad selle lihtsalt maha, kui sõrme päästikule unustad.”

      Hideaki

      Oli keskpäev ja väga palav. Vesi hakkas otsa lõppema.

      Seda oli kulunud ka lapse hädapäraseks pesemiseks ja ajutise mähkmena olid käiku läinud marlisidemed, mis sõduritel esmaabipakis.

      Siis krääksatas raadio. „Kuidas teiega on?”

      Hideaki viskas peaga ja Loudon rääkis, kuidas nendega on.

      „Rune tõuseb kohe õhku. Usa ja India platsdarm Mosambiigis on hävitatud, nii et lennud peaksid mõneks ajaks lakkama. Saame ka orbiidilt minimaalset toetust. Riskime.”

      „Kuidas pantvangidega on?” küsis Scott. „Küsi, kuidas pantvangidega on?”

      Loudon küsis. Reniard raadio teises otsas vaikis tükk aega. „Ära küsi,” ohkas ta siis.

      „Ega mina. Scott… Tead küll. Tema tahab teada.”

      Uuesti valitses eetris sünge vaikus. „Mais putain de merde,” kahises siis neil kõrvus Reniardi hääl. „Mul pole midagi lohutavat öelda. Nad on keeldunud isegi haavatuid välja andmast. Täielik allaandmine. Et küll siis meie eest hoolitsetakse. Nad üritavad seal mingit rahvapidu korraldada, aga paistab, et see eriti ei õnnestu. Peale löömameeste ei ole siin kedagi. Lähim suurem asula on ju 40 kilti ja kes tahab keset sõda siia tühermaale ronida? Branleurs.”

      Taas kestis eetris sünge vaikus ja Hideaki ootas, sest Reniard polnud sidet lõpetanud. „Mis veel?” küsis ta lõpuks ettevaatlikult.

      Reniard ohkas. „Side. Need turvakaamerad. Ma vaatasin ise ka, aga… see vaatepilt…” Kakskümmend sekundit vaikust. „Selle vaatamine lõppeb kergemal juhul oksendamise ja närvivapustusega.”

      König

      JeanDark: König?

      JeanDark: König, aee! Side on sul sees…

      König: Sry, unustasin jah. Mul siin jama.

      JeanDark: Mis siis?

      König: Oled üksi?

      JeanDark: Naljavend. Muidugi olen. Miks sa küsid?

      König: JD, ma olen sulle enda kohta valetanud. Ma ei ole tahtnud öelda, kes ma selline olen. Sel ei ole tähtsust olnud ja ma olen tahtnud sind kaitsta. Sinuga on alati olnud nii tore rääkida ja ma tõesti hoolin sinust, kuid mul on saladusi, mida ma ei ole sulle rääkinud.

      JeanDark: Sa oled 50-aastane pedofiil? C’mon, milles asi? Muidugi ma aiman, et sul on saladusi ja sinuga ei ole kõik korras.

      König: See kõik, mis ma endast rääkinud olen, on ainult kattevari. Muide, kõike sellest ei ole mina välja mõelnud. Ka teised siin kasutavad seda. Tegelikult töötan ma Kuu Ordu heaks.

      JeanDark: Töötad? Mismoodi? Noh, seda sa oled maininud, et oled Kuu Ordu liige…

      König: Otseselt. Mu vanemad on juba väga ammu Kuu Ordus. Ma olen terve oma teadliku elu olnud ordulane.

      JeanDark: Siis sinu vastu meie valitsus praegu sõda peabki… No leidsid aja rääkida! Muide, nad lasid just ühe suure Kuu Ordu satelliidi alla. Seda jookseb kõigil kanalitel.

      König: See oligi põhjus, miks ma enam ei taha seda näitemängu jätkata – mu vanemad olid seal.

      JeanDark: Gaazh, K. Ütle palun, et sa ei tee nalja! See on tõsine asi.

      König: Paraku on see tõsi. Ma kaotasin veerand tundi tagasi oma vanemad. Lisaks päris palju sõpru ja tuttavaid.

      JeanDark: Ma ei tea, mida öelda… Ühelt poolt olid nad ju meie vaenlased, lisaks oled sa mulle valetanud. Kuid see oled sina. Sa oled ju 17. Oled ju? Sina ei ole süüdi. Sina ei ole midagi teinud. König, mul on tõesti kahju. Sõnad siin ei aita, ma tean. Ma olen liiga kaugel, kuigi just praegu tahaksin ma väga sind näha. Füüsiliselt, ma mõtlen. Vaene poiss.

      König: JD, ma olen 17 ja mõningaid asju olen ma võtnud nii, nagu nad on. Usa ametlikes ringkondades on Kuu Ordu sõimusõna.

      JeanDark: Nii see on. Ma olen – sinu õhutusel – lugenud ja ega ideedel viga ei ole, kuid varastamine ja terroritaktika – see ei ole õige.

      König: Noh, mina näen seda teisiti. Minu jaoks olid mu vanemad lihtsalt teadlased, kes tegid oma tööd. Kosmoses. Muidugi tegid nad asju, mida sinu kodumaal ei ole lubatud teha, ja muidugi nad kaitsesid end, kui sinu omad tulid aatomirakettidega määrama, mida nad tohivad ja mida ei tohi teha… Sry, ehk jätame selle? Ei ole ka sina süüdi, et rakett, mis nad tappis, lasti välja Usast.

      JeanDark: Ja sa veel kirjutasid, et sul on ema kokk ja isa kaevur… Oled sina ka!

      König: Ega ma muide ei valetanudki – ema hoolitses Armstradi regeneraatorite ja toiduvarude eest ja isa käis asteroidide vööndis maakide jahil.

      JeanDark: Hee… nojah. Olgu. Gaazh, kuidas sa end praegu tundma pead! K, mul on tõesti kahju. Millised nad olid?

      König: Ähh… Ma just mõtlen sellele. Et nad olid head vanemad ja… tead, see on nii raske. Ma… Ma ei suuda.

      JeanDark: Jätame siis selle. Kus sa ise oled? Ega see sind kuidagi ei puuduta? Oled sa ise ka ohus? Palun ära mulle rohkem valeta.

      König: Aga mis siis, kui sa ei usu tõde?

      JeanDark: No mis hullu siit veel tulla saab? Kui kreisiks asi veel minna saab?

      König: Ma olen kosmoses, hävitaja pardal. Kakssada kilti sellest kohast, kus Armstrad oli. Orbiidi suhtelisel positsioonil muidugi.

      JeanDark: See ei ole naljakas.

      König: See on tõsi.

      JeanDark: Kuidas sa saad mingi hävitaja pardal olla? Mis sa seal teed?

      König: Ma olen selle juhtimist pikki aastaid õppinud. Kaitsen omasid.

      JeanDark: Minu omade vastu. Sa oled ju siis… Tead, ma pean selle üle mõtlema, eks ole. Ma olen segaduses.

      König: Olgu.

      „Bata, Manitou, kuidas teiega on?”

      Oli