Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat. Siim Veskimees

asjandust, mille nad orbiidile jätavad. Nad ei too keemilist raketikütust sellepärast, et seda enam ei ole, kõik oli siin leol, ja hävitajaid ka lihtsalt ei ole. Sa ju saad aru, et tuumamootoriga laevu on nii vähe, et nad ei taha nendega riskida. Neid on üldse ainult 12 tükki ja usu mind, need on kõik praegu kibedasti ametis. Kogu aeg.”

      „Nii et me kaotame selle sõja,” ohkas Bata.

      „Ei ole kindel. Teine kahesajane kivilaadung suunati Mosambiiki ja nüüdseks on vähemalt raskete pommitajate rünnakud lakanud. Nad tegid kogu Usa-India platsdarmi seal maatasa.”

      „Ja said selle eest tuumaka kaela. Meie tugipunkt seal hävis täielikult. Kõik inimesed hukkusid. Ja siis me tuumapommitasime Mosambiigi väina. Tuumasõda on alanud ka Maal.”

      „See oli India pomm. Lastud nende allveelaevalt Kochi ja selle hävitamiseks meie omad tolle tuumaka seal vee all lõhkasidki. Ameeriklased on hindude peale sigatigedad, et need tuumarelvad kasutusele võtsid.”

      „Ja kelle peale meie peame sigatigedad olema, et Kuu Ordu need kasutusele võttis?”

      „Me ei alustanud.”

      „Ähh. Ja tuumamootoriga laevu on meil üle 30.”

      „Bata, neist vähemalt kümme on liiga vanad mudelid. Sisuliselt katseeksemplarid. Need on radioaktiivsed ja ebaotstarbekad. Kõik, mis kannatab, on ju kasutusele võetud – Sirtakit nägid ise, Bitch on väljas, isegi Tangerine ja Ra lendavad kusagil ringi. Ent peaks olema elementaarne, et leole ei tooda planetoplane, eriti neid, mis on mõeldud Marsi vahet käimiseks. Neist ei ole sõjaliselt mitte mingit kasu. Aga ainult tänu neile on hetkeks praktiliselt kõik inimesed leolt evakueeritud. Bata, asju ja inimesi veavad isegi välisplaneediekspeditsioonide laevad. Kõik on väljas. Meil ei ole rohkem. Stardid?”

      „Stardin. Aga ma tulen tagasi… Kui lastakse.”

      Vestlusse sekkus Creep: „Krüger, ma olen saanud paar väikest tabamust ja osa süsteeme jukerdab. Kas poleks mõistlik, et ma nendega kaasa lähen?”

      Krüger mõtles hetke. „Mine.”

      König väljus oma lennukist, kui need kaks kaugusse kadusid. „Krüger…” alustas ta kõhklemisi privaatkanalil. „Kas Creepi hävitaja vigastused olid nii tõsised?”

      Krüger heitis tema poole sünge pilgu. Nad olid parasjagu ööpoolel ja kuna kusagil ei põlenud ühtki tuld, oli ta nõrgas tähevalguses pigem aimatav.

      „Paljud põgenevad,” urises ta. „Närvid ei pea vastu. Kõik see eelmiste päevade pinge ja nüüd kuusteist tundi pidevat lahingut eesliinil… Ta ei ole esimene ega viimane.”

      König vaikis pisut aega. „Nii et siis ainult meie kaks.”

      „Või veel!” turtsatas Krüger kõledalt. „Siit vaevalt 60 kilti põhja suunas, 50 milliradiaani erineva deklinatsiooniga orbiidil on Saatchi ja Bachos. Tuhat kilti meist ees on kah punt omasid. Meid kükitab siin päris tihedalt.”

      „Veel üks rünnak…” mühatas König.

      „Me oleme oma ülesande täitnud, kui me suudame järgmised hülsid õigesse kohta juhtida.”

      „Hülsse on Kuult üle 2000 välja lennutatud. Viis lainet, viimased kolm 600-sed. Ja see on 2/3 sellest, mis meil on.”

      „Meil on veel mõni tuhat tuumalõhkepead.”

      „Jah, sest tuumalõhkepea on odavam kui see tuhandetonnine jurakas. Isa oleks…” König jäi vait.

      Krüger piidles teda natuke aega ja näis kõhklevat.

      „No mis?” ei pidanud König lõpuks vastu. „Küll ma toime tulen. Ja ei tee mingeid rumalusi ka. Ei ole mul vähimatki kavatsust näiteks selle tankuriga mõnd linna rammida. Seda enam, et see niikuinii plahvataks teel.”

      „Vaata…” alustas Krüger kõhklemisi. „Ma pean veel kord su maailmasüsteemi ära lõhkuma. Ma oleksin eelistanud seda mõnel teisel ajal teha, aga ma… Saad aru, ma sain just nüüd teada ja ma ei saa seda sinu eest varjata, kuigi terve mõistus ütleks, et ma peaksin seda tegema. Aga me kõik mõistame aukoodeksit, eks ole.”

      „No mis siis veel juhtunud on?” porises König kibedalt.

      Vastuse asemel lülitas Krüger ühe ekraani sisse. „Ühenda nüüd,” ütles ta kellelegi. „Ja sina lülita oma kiivrivalgustus sisse, et su nägu ilusti näha oleks,” sõnas ta poisile.

      Ekraanile tekkis kiri „Kutsung” ja mõne sekundi pärast asendus see kujutisega tüdrukust, keda König JeanDarkina tundis. „Jah?” küsis ta.

      „Tere, see olen mina, König,” alustas poiss segaduses.

      „Kes?” tegi tüdruk suured silmad.

      „Sa ikka näed mind?”

      „Näen. Vabandust, kas ma peaksin sind tundma?”

      „König. Helevalge?”

      „Mida? Oota… Muidugi sina. Nüüd tuleb meelde – sina jäid vait. Miks sa helistad?”

      „On sul seal helevalge?”

      „Mis jama sa ajad? Vabandust…” Ta naeratas. „Kas sa ei aja midagi segi? Jah, sa oled König, kuid… Ja ma ei ole enda meelest sulle meie telefoninumbrit andnud. Sa olid vist… oh, Kuu Orduga seotud? Miks sa h…”

      Ühendus katkes.

      „Ega ma ka kõike ei tea, aga noh, oletada võib, et NSA lõikas millalgi ühenduse vahelt,” hakkas Krüger rääkima. „See „helevalge” oli mingi parool?”

      „Nojah. Palju sa tead? Kust see nüüd välja tuli?” küsis König süngelt.

      „Sa ju tead, et kõik siinne side käib läbi suurte arvutite?”

      „Muidugi tean.”

      „Ühelt poolt pole nagu kellegi asi, kellega sa lobised, eks ole. Ja sa ju tead jälgimisest – ja mis siis? Aga kellelgi seal kusagil hakkas mingi kell lööma ja ta võttis vaevaks korraks sideprotokoll ja visuaalne kujutis kokku viia ja tegelikult oli see arvuti, mis ütles, et subjekt väljub majast sel ajal, kui peaks sinuga rääkima. Noh, siis me korraldasimegi ühenduse natuke teistel alustel.”

      „Kellega ma seal siis rääkisin? Masinaga? Kellegagi kusagilt NSA-st? Huvitav, kaua juba? Sest alguses oli see ju ikkagi tema.”

      Krüger kehitas õlgu. „Võimatu öelda. Palju sa teda üldse laivis näinud oled?”

      „Noh, ikka olen.”

      „Siis arvatavasti oli see mõni kehalt ja näolt enam-vähem sobiv inimene. Nad arvatavasti siiski ei riski kõike ainult arvutis genereerida. Teisalt on neil muidugi su JeanDarki kohta piisavalt igasugust materjali, nii et mine tea.”

      „Miks nad seda teevad?”

      „Luure.”

      „Kuni tänaseni JeanDark… kes iganes ta siis oli – ei teadnudki… tähendab, meil pole kordagi enne tänast juttu olnud, kes ma tegelikult olen.”

      „Seda aetakse väga ettevaatlikult. Sa pead uskuma, et sa räägid päriselt selle inimesega, kellega arvad. Ja välja tuli see ju ainult tänu sellele, et praegu otsitakse väga paranoiliselt infolekkeid. Sa ei teinud midagi, mida sa ei oleks pidanud tegema, ja tegelikult sul teatud mõttes praegu lihtsalt vedas.”

      König vaikis tükk aega mornilt. „Kuidas see kõne nüüd korraldatud oli, et ma otse temani jõudsin? See peaks olema ju eriti põhjalikult välistatud?”

      „Ega meie luure ka eilsed ei ole. Nad kasutasid helistamiseks ühe ta vanatädi numbrit, mida muide oletatavasti tal kohe telefoni mälus ei ole, nii et nime ette ei löö. Ja nad hoidsid selle mutikese pilti ilusti kaamera ees, kuni mingi nende arvuti kontrollis. Vaata, NSA peab asja nii korraldama, et plika ja tema ema aru ei saaks, et nendega mängitakse.”

      „Kusjuures ma ei saa aru – kas poleks olnud lihtsam paluda tal kaasa mängida?”

      Krüger turtsatas.