Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

nad juba unustanud?”

      “Peaaegu.”

      “Mis neist on saanud?”

      “Mis neist on saanud! Pole aimugi.”

      “Kas tõesti?”

      “Pagan võtku, muidugi. Nagu te teate, lahkusime üksteisest. Nad on elus – see on kõik, mida võin teile öelda. Kuulen neist vahetevahel kolmandate isikute kaudu. Kuid millises maailmakaares nad praegu asuvad – kurat mind võtaks, kui ma sellest midagi tean! Ei, ausõna, mul pole enam ühtki sõpra peale teie, Rochefort.”

      “Ja too kuulus… noh, see poiss Piemonte rügemendist, kelle ma seersandiks tegin… kuidas ta nimi nüüd oligi?”

      “Planchet.”

      “Just tema… too kuulus Planchet? Mis on saanud temast?”

      “Tema abiellus pagaripoega Lombardiinide tänaval. See poiss armastas alati kangesti maiustusi. Ta on seega Pariisi kodanlane, ja on väga tõenäoline, et ta käratseb praegusel hetkel mässumeeste hulgas. Küllap näete, et tema saab enne nõunikuks kui mina kapteniks.”

      “Noh, julgust, julgust, armas d’Artagnan. Just siis, kui te ripute kõige alumise kodara küljes, pöördub ratas ja te olete kõrgel üleval. Tänase õhtuga on võib-olla kätte jõudnud pöördepunkt teie saatuses.”

      “Aamen,” ütles d’Artagnan, peatades sõiduki.

      “Mis see tähendab?” küsis Rochefort.

      “See tähendab, et oleme päral, ja ma ei taha, et mind nähtaks teiega koos tõllast väljuvat… Me ei tunne teineteist.”

      “Teil on õigus.”

      “Jumalaga.”

      “Nägemiseni. Ärge unustage oma lubadust.”

      D’Artagnan istus uuesti sadulasse ja viie minuti pärast sõideti kuningapalee õue.

      D’Artagnan juhtis vangi suurest trepist üles, viis ta läbi eestoa ja koridori. Mazarini kabineti ukse taga ta peatus ja valmistus enda saabumisest ette kandma. Äkki pani Rochefort talle käe õlale.

      “D’Artagnan,” ütles ta naeratades, “lubage, et ma tunnistan teile midagi, millele ma mõtlesin kogu tee, vaadates inimeste rühmi, kelle vahelt me läbi sõitsime ja kes vahtisid teid ja teie nelja kaaslast leegitsevail silmil.”

      “Rääkige,” vastas d’Artagnan.

      “Tahtsin nimelt öelda, et mul poleks olnud muud vaja, kui appi hüüda. Teid ja teie saatjaid oleks kistud tükkideks ja mina oleksin pääsenud vabadusse.”

      “Miks te seda siis ei teinud?” päris d’Artagnan.

      “Minge nüüd!” kostis Rochefort. “Vandesõprus! Ah, kui mind oleks vaid teie asemel saatnud keegi teine, ma ei ütle, et…”

      “Kas Rochefort on siis nüüd minust parem?” küsis ta mõttes ja laskis enda saabumisest teatada.

      “Juhatage härra de Rochefort sisse ja paluge härra d’Artagnani oodata!” kostis otsekohe Mazarini kannatamatu hääl, kui ta oli kuulnud neid kahte nime. “Ma ei ole temaga veel lõpetanud.”

      Need sõnad tegid d’Artagnani üsna rõõmsaks. Nagu ta ütles, oli möödunud juba hulk aega, ilma et keegi oleks teda vajanud, ning Mazarini korraldus tema suhtes näis talle õnneliku endena.

      Mis puutub Rochefort’isse, siis polnud neil sõnadel temasse muud mõju, kui et need vaid muutsid ta äärmiselt ettevaatlikuks. Kabinetti astudes leidis ta Mazarini kirjutuslaua ääres istuvat oma tavalises kardinalirüüs. Ta riietus meenutas tolleaegset abtirüüd; ainukese erinevusena kandis Mazarin violetset mantlit ja sama värvi sukki.

      Kui uks suleti, vaatas Rochefort Mazarinile silmanurgast ja tabas endalt kardinali pilgu.

      Minister oli ikka endine, hästi kammitud, friseeritud, lõhnastatud, ning tänu oma edevusele, näis ta noorem kui tegelikult oli. Rochefort’iga oli aga lugu hoopis teine: viie vanglas veedetud aastaga oli Richelieu auväärne sõber tunduvalt vananenud, ta mustad juuksed olid läinud halliks ja ta pronksikarva näojume oli muutunud kahvatuks, mille põhjuseks näis olevat kurnatus.

      Teda nähes raputas Mazarin märkamatult pead ilmel, mis oleks nagu öelnud: “Sellest mehest ei paista küll enam suuremat asja olevat.”

      Pärast üsna pikka vaikust, mis Rochefort’ile tundus sajandipikkusena, tõmbas Mazarin paberipuntrast avatud kirja ja lausus, näidates seda aadlikule:

      “Leidsin siit kirja, milles nõuate enda vabastamist, härra de Rochefort. Tähendab, viibite vanglas?”

      See küsimus pani Rochefort’i värisema.

      “Kuid mulle tundus, et Teie Eminents teab seda paremini kui keegi teine.”

      “Mina? Mitte sugugi, Bastille’s on hulk vange, keda peetakse seal juba Richelieu ajast saadik; ma ei tea isegi nende nimesid.”

      “Kuid minuga on teine lugu, monsenjöör, minu nime te teadsite, sest Teie Eminentsi käsul viidi mind ju Châtelet’st Bastille’sse.”

      “Arvate?”

      “Ma olen selles kindel.”

      “Tõepoolest, mul tuleb nagu meelde. Kas te mitte ei keeldunud omal ajal kuninganna huvides Brüsselisse sõitmast?”

      “Ah nii!” hüüdis Rochefort. “See siis ongi tõeline põhjus! Juurdlen selle kallal juba viis aastat. Olen mina aga rumal! Ma ei tulnud selle peale.”

      “Ma pole öelnud, et see oli teie arreteerimise põhjuseks, mõistke mind õigesti. Esitan teile vaid ühe küsimuse, see on kõik. Kas te ei keeldunud kuninganna ülesandel Brüsselisse minemast, ehkki olite seal käinud kadunud kardinali ülesandel?”

      “Just sellepärast, et olin seal käinud kardinali ülesandel, ei saanud ma sinna enam tagasi minna kuninganna ülesandel. Sattusin Brüsselis hirmsasse olukorda. See oli Chalais’ vandenõu ajal. Mind saadeti sinna, et kätte saada Chalais’ ja ertshertsogi kirjavahetus, aga juba tol korral tunti mind ära ja mind oleks peaaegu tükkideks kistud3. Kuidas pidin ma teie arvates sinna siis veel tagasi pöörduma. Selle asemel et kuningannale teenet osutada, oleksin ma ta hukutanud.”

      “Sellest näete, armas härra de Rochefort, kuidas parimaid kavatsusi võidakse teinekord halvasti tõlgendada. Kuninganna nägi teie keeldumises ainult lihtsat ja lõplikku äraütlemist. Ja Tema Majesteedil kuningannal oli juba kadunud kardinali ajast põhjust teile palju muudki ette heita.”

      Rochefort naeratas põlastavalt.

      “Just sellepärast, et ma teenisin truult kardinal Richelieud ja tegutsesin tema huvides tihti kuninganna vastu, peaksite mõistma, monsenjöör, et pärast kardinali surma olen valmis töötama teie heaks kas või kogu maailma vastu.”

      “Mina pole selline, nagu oli härra de Richelieu, armas härra Rochefort,” sõnas kardinal. “Mina ei taotle ainuvõimu. Ma olen ainult lihtne minister, ja kuninganna teenrina ei vaja ma ise teisi teenreid. Tema Majesteet on väga tundlik; ta sai teie keeldumisest kuulda, luges seda sõjakuulutuseks, ning teades, milline silmapaistev ja seega ohtlik inimene te olete, armas härra Rochefort, palus ta mind, et ma teid kindlasse kohta paigutaksin. Ja nii sattusitegi Bastille’sse.”

      “Mulle näib, monsenjöör,” ütles Rochefort, “et kuna ma sattusin Bastille’sse eksituse tõttu, siis…”

      “Jah, muidugi,” katkestas teda Mazarin, “kõike seda võib kindlasti korraldada. Teie olete inimene, kes selliseid asju mõistab, ja kui olete neid kord mõistnud, võite neid ise soovitavas suunas ajada!”

      “See oli ka kardinal Richelieu arvamus ja minu imetlus selle suure mehe vastu kasvab veelgi, kui kuulen, et teie arvate sedasama.”

      “See on tõsi,” sõnas Mazarin, “härra kardinal oli väga osav poliitik, selles suhtes oli ta minust kaugelt üle, minust, kes ma olen üsna lihtne ja kavaluseta inimene. Nagu näete,

3

Vt “Louis XIV ja tema sajand”, Chalais’ vandenõu. (Autor)