Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

siis terve käsi õlani välja. Siis muutus ta väsinuks, seejärel hakkas lolli juttu ajama ja lõpuks ei hinganud enam. Logen ei tahtnud niimoodi tagasi porisse minna.

      Ta hüppas ühel jalal mingi mureneva müürijupi juurde, toetus selle vastu, tõmbas kuue suure valuga seljast, sai särginööbid ühe käega kohmerdades lahti, tõmbas kinnitusnõela sidemete seest välja ja keeras sideme ettevaatlikult lahti.

      „Kuidas see välja näeb?” küsis ta.

      „Nagu kõigi kärnade ema,” pomises Pikk-koib tema õlga vaadates.

      „Kas see lõhnab õigesti?”

      „Kas ma pean seda nuusutama?”

      „Ütle lihtsalt, kas see haiseb.”

      Navigaator kummardus lähemale ja nuusutas pepsilt Logeni õlga. „Tuntav higiaroom, kuid see võib tulla teie kaenla alt. Kahjuks ei hõlma minu märkimisväärsed anded meditsiini. Minu meelest lõhnavad haavad kõik üsna ühtemoodi.” Ja ta pistis nõela tagasi sideme sisse.

      Logen tõmbas särgi jälle selga. „Usu mind, kui see oleks pahaks läinud, saaks sellest aru. Selline haav lehkab nagu vana haud ja kui mäda sisse läheb, ei saa sellest lahti muud moodi kui noaga. See pole suremiseks hea viis.” Ta judistas end ja surus pihu õrnalt vastu tuikavat õlga.

      „Nojah,” ütles Pikk-koib, kes sammus juba mööda peaaegu inimtühja tänavat edasi. „Teil veab, et meil on see naine, Maljinn, kaasas. Tema vestlusanne on äärmiselt piiratud, aga mis puutub haavadesse, siis… noh, ma nägin kõike ja ma võin teile öelda, et tema õmbleb inimnahka sama hästi, kui meisterkingsepp õmbleb saapanahka. Seda tööd ta tunneb! Nõel liigub tema käes kärmelt ja puhtalt nagu kuninganna kleidiõmbleja käes. See on siin kandis kasulik anne. Ma ei üllatuks sugugi, kui meil läheks seda annet enne reisi lõppu veel tarvis.”

      „Kas reis tuleb ohtlik?” küsis Logen, kes üritas endale alles kuube selga ajada.

      „Mnjah. Põhjas on alati olnud ohtlik, see on täis verist vaenu ja halastamatuid teeröövleid. Viimane kui mees on hambuni relvastatud ja valmis silmapilkselt tapma. Gurkhulis saavad võõramaised rändurid püsida vabaduses ainult tänu kohaliku valitseja tujule, iga hetk ähvardab oht orjusse langeda. Stüüria linnades on igal tänavanurgal kõrilõikajad ja taskuvargad – kui külalisel õnnestub linna väravatestki sisse pääseda, nii et võimuesindajad teda paljaks ei röövi. Tuhande Saare veed kubisevad mereröövlitest, vahel tundub, et neid on üks iga kaupmeeste laeva kohta, kauges Suljukis aga kardetakse ja vihatakse mujalttulnuid, seal on sama suur võimalus, et sind riputatakse jalgupidi üles ja lõigatakse kõri läbi, kui et juhatatakse sulle teed. Jah, Maailmaring on ohtudest tulvil, minu üheksasõrmeline sõber, aga kellele sellest kõigest ei piisa ja kes ihaldab tõsisemat ohtu, sellel soovitan ma külastada Vana Impeeriumit.”

      Logenile tundus, et vend Pikk-koival on väga lõbus. „Asi on siis nii hull?”

      „Veelgi hullem, igatahes! Eriti kui lihtsa külaskäigu asemel on soov rännata läbi terve maa, ühest servast teiseni.”

      Logen võpatas. „Ja kas see ongi meil plaanis?”

      „Just see meil plaanis on, nagu te ütlesite. Kauem, kui keegi mäletab, on Vana Impeeriumi lõhestanud kodutülid. Kunagi oli see ühtne riik, mida juhtis üksainus keiser, kelle seadusi viis ellu võimas sõjavägi ja ustav valitsus, kuid aastatega on sellest saanud tillukeste vürstiriikide, jaburate vabariikide, linnriikide ja väikeste valitsuste kobrutav segu, nii et vähesed tunnistavad juhti, kes just hetkel tema pea kohal mõõka ei hoia. Piirid maksukogumise ja röövimise, lihtsalt sõja ja verise tapmise, õigustatud nõudmiste ja fantaasia vahel on muutunud ähmaseks ja kadunud. Vaevalt läheb mööda aastat, mil järjekordne võimujanuline bandiit end maailma kuningaks ei kuulutaks. Nagu ma aru saan, oli umbes viiskümmend aastat tagasi aeg, mil impeeriumis oli üheaegselt lausa kuusteist keisrit.”

      „Soh. Viisteist tükki rohkem kui vaja.”

      „Võiks öelda, et kuusteist tükki rohkem kui vaja, ja ükski neist polnud rändurite vastu sõbralik. Tapmisvõimaluste osas pakub Vana Impeerium ohvrile jahmatavalt laia valikut. Kuid surema ei pea tingimata inimese käe läbi.”

      „Või nii?”

      „Heldene aeg, loomulikult mitte! Loodus on samuti meie teele palju hirmuäratavaid takistusi paigutanud, eriti arvestades kiiresti lähenevat talve. Calcisest lääne pool laiub suur tasandik, seal on sadade miilide kaupa lagedaid rohumaid. Vanasti oli suur osa tasandikust asustatud ja üles haritud, seda läbisid igas suunas sirged ja korralikud kivist teed. Nüüd on sealsetest linnadest järel peamiselt ainult vaiksed varemed, ümberringi laiub äikesevihmadest läbi leotatud tühermaa ja teedest on saanud katkistest kividest rajad, mis meelitavad ettevaatamatu rändaja imevasse sohu.”

      „Sohu,” kordas Logen pominal ja vangutas pead.

      „Ja see pole veel kõige hullem. Sellesse tühermaasse on lõiganud sügava ja lookleva oru Aos, suurim jõgi Maailmaringis. Me peame üle jõe minema, kuid sildu on alles ainult kaks, üks Darmiumis, mis on kõige tõenäolisem võimalus, teine Aostumis, sada miili lääne pool. On ka koolmekohti, kuid Aos on võimas ja kiire vooluga, org aga sügav ja ohtlik.” Pikk-koib laksutas kahetsevalt keelt. „Ja pärast seda jõuame Murtud Mägedeni.”

      „Need on kõrged, jah?”

      „Ülimalt. Väga kõrged ja väga ohtlikud. Neid kutsutakse Murtud Mägedeks, kuna seal on järsud kaljud, teravarüngalised jäärakud, ootamatud kuristikud. Räägitakse, et läbikäigukohad on olemas, kuid kõik kaardid – kui neid on kunagi olnud – on ammu kadunud. Mägedest üle pääsenud, asume laevale…”

      „Kas meil on kavas laev üle mägede vedada?”

      „Meie tööandja kinnitas, et ta saab teisel pool mägesid laeva, kuigi ma ei tea, kuidas, sest see maa on peaaegu täiesti tundmatu. Me purjetame läände, Shabulyani saarele, mis, nagu räägitakse, kerkib ookeanist päris maailma serval.”

      „Nagu räägitakse?”

      „Sellest teatakse ainult kuulu järgi. Isegi navigaatorite kuulsusrikkas ordus pole ma kuulnud, et keegi väidaks, nagu oleks ta nii kaugel käinud, kuigi meie ordu vennad on kuulsad oma… ütleme siis, et uskumatute väidete poolest.”

      Logen sügas aeglaselt nägu, kahetsedes, et polnud Bayazilt enne tema plaanide kohta pärinud. „Tundub, et minna tuleb väga kaugele.”

      „Kaugemat sihtkohta poleks võimalik välja mõeldagi.”

      „Mis seal on?”

      Pikk-koib kehitas õlgu. „Seda peate meie tööandjalt küsima. Mina otsin teid, mitte põhjusi. Palun tulge minuga kaasa, isand Üheksasõrm, ja ma palun, et te ei viivitaks. Meil on palju teha, kui me tahame kaupmeestena esineda.”

      „Kaupmeestena?”

      „Selline on Bayazi plaan. Kaupmehed võtavad tihti ette ohtliku tee Calcisest läände, Darmiumi, isegi veel kaugemale, Aostumisse. Need on ikka veel suured linnad ja muust maailmast üsna ära lõigatud. Tulud, mida võib teenida, kui viia sinna võõramaiseid luksuskaupu – Gurkhuli vürtse, Suljuki siidi, Põhjast toodud tšaggat –, on astronoomilised. Üheainsa kuuga võib investeeritud raha kolmekordistada, kui ellu jääd! Sellised karavanid on tavaline pilt, need on muidugi hästi relvastatud ja kaitstud.”

      „Aga kõik need rüüstajad ja röövlid, kes tasandikul hulguvad? Kas nad ei jahi siis just kaupmehi?”

      „Muidugi jahivad,” vastas Pikk-koib. „See maskeering on ilmselt mõeldud kaitseks mingi muu ohu eest. Ohu eest, mis on suunatud just nimelt meie vastu.”

      „Meie vastu? Veel üks oht? Nagu oleks neid juurde vaja…” Kuid Pikkkoib sammus juba kuuldeulatusest välja.

      Vähemalt ühes kohas ei olnud Calcise endine hiilgus täielikult tuhmunud. Saal, kuhu ihukaitsjad – või röövijad – Jezali ja Bayazi tõid, oli tõepoolest imepärane.

      Kajava ruumi mõlemas servas kulges mööda seinaäärt rida sambaid,