Pereäri. Charles Stross

emafirma on selles samuti sügavalt sees. Nad leidsid, et lihtsam on meid vallandada ja ähvardada kui lugu avalikustada ja kahjusid kanda. Tõenäoliselt leian ma koju minnes postkastist kohtukutse, mis mind peaks vaigistama.”

      „Niisiis. Mida sa kavatsed ette võtta?”

      Miriam nägi ema läbitungivat pilku.

      „Emps, ma olin seal kolm aastat. Ja esimese ebameeldivuse puhul nad lihtsalt vallandasid mu täiesti külmalt, isegi ei proovinud minuga rääkida, et ehk ei avaldaks seda või nii. Kas sa tõesti arvad, et ma jätaksin selle sinnapaika, kui ma midagi teha saaksin?”

      „Aga lojaalsus?” küsis Iris kulmu kergitades.

      „Mina andsin neile enda oma.” Miriam kehitas õlgu. „See teebki haiget. Lojaalsust teenitakse, ise seda andes.”

      „Sinust oleks saanud hea lääniaadlik. Nood rõhutasid ka lojaalsust. Ja nõudsid pimedat allumist.”

      „Kui sa pole märganud, siis selleks oleme vales sajandis ja valel pool Atlandi ookeani.”

      Iris muigas.

      „Oh, seda ma olen märganud küll,” möönis ta. „Ei mingeid võõrapäraseid aadlitiitleid. See on üks põhjustest, miks ma siia jäin – see, ja sinu isa.” Naeratus hääbus. „Ma pole kunagi aru saanud, mida siinsed inimesed küll kuningates ja kuningannades näevad – olgu nad siis vana moodi pärilikud või nüüdisaegsed, presidendi tüüpi. Kõik need paparatsod, kes monarhide sabas ilatsevad. Mulle meeldib sinu töö. See on ausam.”

      „Tegelikust maailmast kirjutades on raskem oma tööd säilitada,” mõtiskles Miriam süngelt. Ta niheles, et pisut püstisemat istumisasendit saada. „Aga igal juhul, ega ma siia kurtma ei tulnud. Ma arvan, et võin tööotsingutega ka homme hommikul alustada.”

      „Oled sa kindel, et tuled toime?” küsis Iris rõhutatult. „Sa mainisid kohtuasju – või midagi hullemat.”

      „Esialgu…” Miriam kehitas õlgu ja hingas siis sügavalt sisse. „Jah,” tunnistas ta. „Ma usun, et kuni ma nad rahule jätan, tulen ma toime.”

      „Hmm.” Iris heitis Miriamile viltuse pilgu. „Kui suurest rahast me räägime? Kui nad fabritseerivad su vaigistamiseks mingi kohtuasja, siis see pole päris tavaline äri.”

      „Seal on…” Miriam arvutas veidi. „Sellest kanalist käib aastas läbi viiskümmend kuni sada miljonit.”

      Iris vandus.

      „Emps!”

      „Ära sa siin empsuta midagi!” turtsatas Iris.

      „Aga…”

      „Kuula siis oma vana empsu. Sa tulid siia nõu küsima ja ma annan sulle nõu, eks ole. Sa rääkisid äsja, et komistasid rahapesuskeemile, millest käib nädalaga läbi rohkem raha, kui enamik inimesi elu jooksul teenib. Ja sa arvad, et nad lepivad su vallandamisega ning loodavad, et sa hoiad suu kinni?”

      Miriam turtsatas.

      „Nii halb ei saa see ometigi olla, emps, see pole siin maffia piirkond, ja üldse, neil on need võltsitud tõendid.”

      Iris raputas jonnakalt pead.

      „Kui seadusevastane tegevus ja suur raha kokku saavad, siis ei peata inimesi enam miski.” Miriam märkas õõnsa tundega, et Irise ilme oli tõepoolest murelikuks muutunud. „Aga võib-olla ma olen liiga pessimistlik – sa jäid äsja oma tööst ilma ja mis kõik veel, probleeme valmistab see igal juhul. Kuidas sul säästudega on?”

      Miriam vaatas vihmatriibulist akent.

      Mis võis olla empsu nii paranoiliseks muutnud, kaalus ta rahutult. „Mitte väga pahasti. Ma olen kümme aastat raha kõrvale pannud.”

      „Tubli tüdruk,” kiitis Iris.

      „Ma paigutasin oma raha tehnoloogiasektori aktsiatesse.”

      „Ei ole!” Iris näis ehmuvat.

      Miriam noogutas. „Aga mitte internetiäridesse.”

      „Tõsiselt?”

      „Suurem osa inimestest arvab, et kogu tehnoloogiasektori aktsiad on all. Aga biotehnoloogia aktsiad käisid põhjas ära üheksakümne seitsmendal aastal ja on sellest saadik kosunud. Eelmise aasta mull ei puudutanud neid üldse. Inimesed vajavad uusi ravimeid rohkem kui vilkuvate tuledega võrgulehekülgi, mis müüvad mingeid mänguasju, kas pole nii? Ma kavatsesin ülejärgmisel aastal oma majalaenu ära maksta. Nüüd tuleb sellega vist pisut kauem oodata – aga kui ma just aastaks ajaks töötuks ei jää, siis ma tulen toime.”

      „Noh, siis leidsid sa medkoolis kulutatud ajale vähemalt mingi rakenduse.” Iris näis kergendust tundvat. „Nii et nälga sa ei jää.”

      „Lähiajal mitte,” täpsustas Miriam vaistlikult. „Küsi poole aasta pärast uuesti. Aga üldse. Saan ma sulle midagi tuua, kui ma kord juba siin olen?”

      „Ühe korraliku kange napsi.” Iris itsitas endamisi. „Kuule, ma saan hakkama. Mu haigus – see tuleb ja läheb, mõni nädal veel ja ma käin jälle omal jalal.” Ta osutas tooli kõrval seisvale kõndimisraamile. „Ma olen saanud palju puhata, ja kui Marge kaks korda päevas abiks käib, saan ma hakkama kõige muuga peale igavuse. Ma olen isegi natuke sorteerinud ja koristanud, eks ole, unustatud nurkades tolmu keerutanud.”

      „Oh, jah. Leidsid midagi?”

      „Hulga tolmurulle. Aga igal juhul,” jätkas ta hetke pärast. „On kraami, mida ma olen tahtnud sulle üle anda.”

      „Kraami.” Esimese hooga ei suutnud Miriam käsilolevale keskenduda. Seda oli lihtsalt liiga palju. Ta oli kaotanud oma töö ja samal päeval tahab ema temaga oma maja müümisest rääkida. „Anna andeks. Ma ei ole täna väga keskendunud.”

      „Pole väga…” Iris turtsatas. „Sa oled keskendunud nagu mikroskoop, tüdruk! Suurem osa inimestest käiks sinu asemel praegu nagu unes ringi. Ma tean, et minust pole kõige delikaatsem sellega just nüüd välja tulla, aga ma olen asjade üle järele mõelnud ja seal on kraami, mis peaks nüüd õigupoolest sinu käes olema. Osalt seepärast, et sa oled täiskasvanuks saanud, ja osalt seepärast, et see kuulubki sulle – sul võib sellest kasu olla. Kraam, mis võib kahe silma vahele jääda.”

      Ilmselt peegeldus Miriami näol ikka segadus, sest Iris naeratas talle julgustavalt.

      „Jah. Tead küll, „kraam”. Fotoalbumid, sellised kasutud asjad nagu Morrise sugulaste sünnitunnistused, minu vana pass, mu vanemate surmatunnistused, sinu lapsendamispaberid. Midagi on ka sinu pärisema kohta.”

      Miriam raputas pead.

      „Minu lapsendamispaberid – miks ma peaksin neid endale tahtma? See on vana kraam ja sina oled ainus ema, kes mul kunagi on olnud.” Ta vaatas Irisele raevukalt otsa. „Sa ei tohi minust lahti öelda!”

      „Noh! Ja kes seda on väitnud? Ma lihtsalt mõtlesin, et sa ei taha võimalusest ilma jääda. Kui sa peaksid kunagi tahtma oma juuri otsida. See kuulub sulle ja ma arvan, et on viimane aeg see sulle üle anda. Ma hoidsin ajaleheväljalõiked samuti alles, eks ole. See asi tekitas omal ajal üsna palju kära.” Miriam krimpsutas nägu. „Ma tean, et see ei huvita sind,” ütles Iris vaigistavalt. „Rõõmusta mind. Seal on karp.”

      „Karp.”

      „Roosa ja roheline kingakarp. Ülemise korruse elutoas, su isa kirjutuslaua teises sahtlis. Tee mulle teene ja too see alla, eks ole?”

      „Aga ainult sinu pärast.”

      Karbi leidis Miriam üsna kergesti. See klõbises, kui ta selle üles tõstis, ja koitõrjepallikeste lõhn tuli sellega elutuppa kaasa. Iris oli oma heegeldustöö jälle kätte võtnud ja põimis pingsa keskendumisega oma sõlmi.

      „Doktor Hare soovitas mul sellega tegeleda,” ütles ta pilku tõstmata. „Aitab säilitada silma ja käe koostööd.”

      „Või nii.” Miriam asetas karbi sohvale. „Mis see on?”

      „Kleini